Vaadates seda, kui hästi eesti rahvalaul "Mehetapja Maie" sobitus lavastuse esimese vaatuse ehk "Bakhantide" sisu kokku võtma ja sisse juhatama, võiks ju tõepoolest uskuda, et eestluse juured ei peitu mitte kuskil Uuralis, vaid ehk oleme me tõepoolest vanade kreeklaste järeltulijad. Oleme seega olnud eurooplased veel enne seda, kui saime eestlasteks, sest temaatika ja motiivid on laulu ja müüdi vahel hämmastavalt analoogilised. Aga minemata siinkohal liialt etnotsentristlikele või -futuristlikele radadele, on lavastuses õnnestunud kogu see antiiktragöödia temaatika tõesti siinsele publikule lähedale tuua, hoomatavaks ja koduseks pakkida.

Eks poole tööst tegid muidugi ära Vana-Kreeka müüdid ja näitekirjanikud, kes nende põhjal universaalsetest ja aegade-ülestest teemadest ja probleemidest – võimuiha, auahnus, nartsissism, armastus, reetmine jms – jutustavad tekstid kirja panid. Teise poole tööst tegid ära Unt ja Ojasoo. Publikule on antiik toodud lähemale lisaks kreeka ja eesti kultuuriruumide ühendamisele läbi regi- ja rahvalaulu ka veel kostüümide kaudu, näiteks teise vaatuse Oidipuse kuldse triibuga Adidase dresside või kolmanda vaatuse jooga- ning maadlusretuuside näol – kaasaja vaieldamatud ikoonid.

Naer ja pisarad

Esimene vaatus möödus suuresti nalja tähe all, mängiti üle võlli, paisutatud teatraalsusega, neljas sein paugutati auguliseks, remarke visati külluslikult vasakule ja paremale, vanakesed taiusid orgiale, Tiit Sukk Dionysosena oli tõeline jumal-graatsia, oscarwilde'ilik, ihar, kuid halastamatu trikster-dändi, Gert Raudsep Teeba kuningas Pentheusena hullas naisenahas – kõik oli nali nalja otsa, kuniks enam polnud.

Hetkega viiakse meeleolus sisse kannapööre, läbi kontrastidega mängimise tõuseb traagilisus selgemini esile. Kõige jubedamaid, eksplitsiitsemaid stseene publik aga ise ei näegi, need esitab läbi külma ja distantseeritud sõna Dionysos. Maailm jääb sel hetkel korraks seisma, tekib katkestus või hüpe ajas ja ruumis, kujutlusvõime saab vaba voli, kuniks saatuslik akt on sündinud. Vaatajat raputab selle kõige järelkaja, mil aega antakse võtmesündmuse järellainetuse kogemisele, sest just seal peitub kõige suurem valu – tagajärgedega edasielamises ja lõpuks nendega mitte toime tulemises.

Teine ja kolmas vaatus pikendavad seda piinlemiseperioodi, mistõttu on ka meeleolu neis läbivalt depressiivsem, kuid ometi on endiselt säilinud ka koomilised elemendid.

Näiteks kolmanda vaatuse võimlemis- ja maadlusdressid andsid kogu tegevusele päris kummastava ilmingu. Tekkis omamoodi konflikt teksti ja konteksti vahel, räägiti tõsistest ja kurbadest asjadest, peeti hingestatud monolooge, aga samal ajal tehti kehaga ka igasugu venitusi, hoiti veidraid poose, kas väljakutsuvaid või sisemist rahu taotlevaid. Tulemuseks oli küllaltki absurdne ja halenaljakas, kuid samaaegselt mõjus tervik. Füüsiline pingutus transformeerus sel moel tihti vaimseks läbielamiseks. Ehk võiks sellest välja lugeda ka tänapäevale omast kohati maanilist ühiskondlikku survet olla aktiivne, ilus, terve, edukas, manada näole naeratus, et siis samaaegselt pealiskihi all vaikselt hulluda?

Tegelased jõuavad kõikides vaatustes mingil hetkel samade mõtete juurde, langevad xenos'e ehk võõra, enda sisemise pimeduse, konflikti ja polaarsuse problemaatika rägastikku. Läbi aegade korduvad samad küsimused, samad mured: olla võõras omade seas, eksisteerida mingis liminaalses sfääris, tunda endas justkui kaht mina. Inimene ei oska endaga toime tulla ja leiab paratamatu lõpu. See pole asjakohasust kaotanud ka 21. sajandil. Üha enam pole inimesel millessegi uskuda, tulevik tundub samuti kõhe ja tume, sees peitub eluhimu, aga teiselt poolt ka küsimus, et mis mõte sel kõigel ikka on. Sõjad, keskkonnakriis, inflatsioon ei anna tuleviku osas just eriti palju lootust.

Ja kui lavastuse lõpus võetakse kogu vereliini kannatused alates Kadmosest Antigoneni kokku, mil peaaegu kogu 15-liikmeline trupp laval surnult lebab, on ikka efektne ja kõhe küll seal saalis istuda. Kas see on ka meie tulevik?

More passion, more energy, more footwork

Juba sai mainitud Tiit Suka dändilikku rollilahendust, kuid erakordse energiaga panustas lavastusse läbivalt kogu trupp. Näitlejad rebisid laval sõna otseses mõttes endilt hinge seest ja saatsid selle läbi vaimse, vokaalse ja kehalise väljundkanali saali. Eks teatrivaataja muretseb muidugi esmajoones, kuidas lavastuse pikkus tema enda istmikule mõjub, kuid see, kuidas laval suudeti niivõrd kõrget energiataset viis tundi hoida – respekt. Tänu sellele oli niivõrd kergem laval toimuvaga kaasas olla ja sai suisa mõnuletud selles tunnetest pungil traagikas.

Suure panuse energiataseme hoidmisesse ning lavastuse üldise meelestatuse ja meeleolu kujundamisse andis ka Lisanne Rulli harfimäng, mis lõi korraliku pingestatuse ja rütmi ka näiteks tegelaste monoloogidele ning toetas seeläbi näitlejaid lavalise energia hoidmisel.

Lisaks tekitas muusika silla eri olustike, vaatuste, tegelaste vahele, luues Bachi ja Philip Glassi muusikaliste leitmotiivide abil arusaama ühisest looruumist ja -loogikast, toonitades veelgi, et kõik kordub pidevalt. Bachi da-da-daa on muidugi omaette juba väga ikooniline ja tekitab kuulajas automaatselt teatava pinevuse ning Glassi "Metamorfoosid" melanhoolse, kuid samas endas mingit lootust kätkeva tundmuse. Niisamuti tahab iga Teeba põlvkond kujundada ise enda tulevikku, olla lootusrikas, kuid saatusetraagika aheldab nad vaid kaotuse ja piina külge.

Tegelased on sel moel aheldatud enda rollidesse, neil puudub vabadus. Üksnes Ismenele pakutakse võimalust olla keegi teine, kuid sedagi Dionysose poolt. Inimene on endiselt Jumala, kellegi või millegi endast suurema võimu all.

Nii lahendati ka lavakujundus hiiglasliku viie meetri kõrguse kuldplaatidega kaetud seinaga, et omakorda rõhutada inimese väiksust jumaliku hiilguse, saatuse või maailma ees. Sein mõjus elusalt, ta oli liikuv, vormis ruumi, suunas tegelasi laval, surus neid takka, selle poole kummardati. Sõna ja tunne võimendusid tänu sellele minimalismile, esile tõusid ka eripalgelised kostüümid.

Lõpuks aga jääbki küsimus, kas me oleme enda eksistentsis vabad või on kõik ette määratud. Kas ma läksin teatrisse enda vabast tahtest või pani selle mõtte keegi mulle pähe? Mis sotsiaalsed, kultuurilised või sootuks majanduslikud struktuurid määravad minu olemuse? Kes lavastab minu elu? "Vend Antigone, ema Oidipus" pakub selleks mõtteainet.