Picasso

Teplenkov rääkis, et oma esimese maigu kujutavast kunstist sai ta kätte lavakunstikoolis Tiina Meeri kunstiajaloo tundidest. "Pärast seda ma olen mänginud mõttega, et kes on minu lemmikkunstnik. Need on muutunud kogu aeg, aga Picasso nimi on seal kogu aeg olnud."

Teplenkovi sõnul tunneb ta Picassos ennast ära. "See looja otsinguline natuur on mulle kuidagi väga tuttav ja südamelähedane. Kogu tema loominguline teekond, see, kuidas ta otsis, kuidas ta liikus kogu aeg edasi, ei jäänud kunagi rahule, seda näitavad need lõputud perioodid, mis tema kunstis on."

Esimest korda nägi Teplenkov Picasso töid lavakunstikooliga Avignonis teatrifestivalil käies, mil sealses paavstipalees oli näitus Picasso punase perioodi töödest. "Seal ma esimest korda suu ammuli vahtisin neid pilte," meenutas näitleja ning lisas, et tema maitse järgi läksid Picasso tööd ajas aina täiuslikumaks.

Eero Saarineni oranž tool ja Aldo Londi kollane vaas

Eelmine aasta, kui Teplenkov ühe tööotsa pärast Soome rahvusteatris kaks kuud Helsingis elas, käis ta jalutamas ja lõõgastumas soome arhitekt Alvar Aalto loodud Arteki mööblipoes. "See on selline pood, kuhu ma alati pean minema, kui ma Helsingisse satun. Ma olen sealt avastanud asju, mida mulle on endale ilmtingimata vaja," sõnas ta.

"Minu kodu on koht, kuhu ma ei taha suvalisi asju. Ma tahan, et igal asjal oleks tähendus, et see oleks eriline ja teeks mind õnnelikuks. Ühest korralikust tugitoolist oli mul praktilises mõttes puudus. Mul puudus igasugune mõte, milline see olema peaks kuni üks hetk jooksis kogu aeg üks tool silme ees piltide peal," rääkis Teplenkov. Selleks tooliks oli Soome-Ameerika arhitekti ja disaineri Eero Saarineni disainitud tugitool "Womb" ehk eesti keeles "Üsk", mis näitlejale Arteki poes taas silma jäi. Selle tooli koopia on Teplenkovil nüüd ka kodus olemas.

Arteki poest jäi talle silma ka üks kollane vaas, mida näitleja aga kohe ei ostnud. Tagasi kodus olles hakkas tegemata jäänud ost näitlejat siiski vaevama. "Hakkasin siis otsima Arteki lehe pealt – no ei ole sellist vaasi. Lõpuks ma suutsin mitme nädala pärast tuvastada Instagramis ühe postituse, kus see vaas oli olemas. Sinna juurde oli kirjutatud, et see on Bitossi, Aldo Londi ja see kollane värv on spetsiaalselt Arteki jaoks tehtud. Mul hakkas mõte liikuma, et selle vaasi ma pean nüüd saama," rääkis Teplenkov.

Tagasi Arteki sattudes, Teplenkov ühe akna pealt vaasi õnnelikul kombel ka leidis ja selle sealt koju viis. "Sellele tuli oma lugu taha. Aldo Londi tähtsus oli ju ka see, et temast sai alguse see, et meie oma kaasaegses interjööris kasutame kõikvõimalikke talupojaesemeid: rustikaalseid taburette ja kände, sellist savikeraamikat, mida enne teda väga moes ei olnud."

Evi Tihemetsa "Mõtisklus"

Elamuse tekitas Teplenkovis ka lapsepõlvekodus Õismäel aastaid seina peal rippunud Evi Kasemetsa värviline graafikaleht "Mõtisklus". "Isa oli mul meistersportlane ratsutamises ja küllap mingitel võistlustel neid graafilisi lehti siis kingiti," rääkis ta. Pärast Õismäelt ärakolimist seisis pilt aga pikalt Teplenkovi toanurgas ning hiljem ümbrikus, mis käis näitlejaga sellisel kujul 20 aastat kaasas kuniks Teplenkov pildi enda jaoks taasavastas.

"Ma sain aru, et kogu see esteetika, maitse, mille mina olin oma koju aastate jooksul tekitanud, on pärit selle pildi pealt. See, mis 20 minu esimest eluaastat rippus iga päev mu silme all, aga millele ma tähelepanu ei pööranud, oli kujundanud kogu minu maitse: need värvid, isegi need esemed pildi pealt on mul osaliselt kodus olemas. See tekitas pöörase vau-efekti ja ma olin šokis," rääkis Teplenkov, kes lasi graafikalehe restaureerida, korralikult ära raamida ning nüüd ripub Tihemetsa teos ilusti jälle seina peal.

Michael Jacksoni "I Just Can't Stop Loving You"

Teplenkov käis kogu oma kooliaja esimesest klassist keskkooli lõpuni võistlustantsus. "Mul ei läinud väga hästi, see polnud päris minu ala. Eriti halvad olid minu jaoks erinevad Ladina-Ameerika tantsud. Minu piir jooksis sealt, kui hakati neid nägusid tegema – olid hästi kirglikud näod ja ma ei saanud kunagi aru, miks ma pean sellist nägu tegema."

Järsku hakkas nägude tegemine Teplenkovil aga välja tulema. "Ma sain aru, et see hakkas muusikast. 80ndate keskpaigani kasutati võistlustantsus mingisuguseid sving-orkestri tehtud spetsiaalseid plaate, sellised suhteliselt tuimad lood. Aga rahvusvahelistel võistlustel hakati kasutama ka popmuusikat ja siis oli üks rumba, mis tekitas alati tunde, miks ma tantsin, mitte see, kuidas ma tantsin, vaid miks ma tantsin." Selleks looks oligi Jacksoni "I Just Can't Stop Loving You".

"See on ka mu ametis üks olulisemaid asju. See tõetunne on nii oluline, et kõigepealt on küsimus, miks ma teen seda, miks ma nii ütlen. Alles hiljem tuleb see, et kuidas. Kui seda küsimust ei teki, siis on kõik korras, järelikult on paigas. Selle looga ma saingi aru, et ma ei oska öelda, miks ma sain tantsida – lugu oli õige, tunne oli õige, mul ei tekkinud küsimust enam, miks ma sellist nägu pean siin tegema. Mul oli oma partneriga järsku see armastus olemas," meenutas Teplenkov.

"Kuningas Lear" Broadwayl

Draamateatriga käidi Eesti kultuuripäevadel New Yorgis mängimas "Vaimude tundi Koidula tänavas". Vabal õhtul käis Teplenkov Ita Everi soovitusel vaatamas Kuningas Leari, kus vana kuninga rollis oli Glenda Jackson. Samale etendusele sattus Teplenkovi sõnul ka Hillary Clinton, mis saali kohe alguses väga elevile küttis.

"Ma suurt ei mäleta tükist, aga mulle õudsalt meeldis. Kui see tükk lõppes, siis ma olin nii eufoorias juba, et ma tahtsin püsti karata ja hüüda, et ma teen ka teatrit, ma kuulun teie kampa. Ma ei tea, mis mulle meeldis, aga ma olin nii elevil," rääkis näitleja.

"Ma olin tegelikult mõnes mõttes tolleks hetkeks üldse kaotanud usu teatrisse, et tal midagi mulle pakkuda on. Aga ma sain sealt sellise tõuke ja sellise süsti. See on ka üks põhjus, miks peaks näitlejad käima ka väljapoole Eestit vaatamas ja ka mängimas," sõnas Teplenkov.

Iluuisutamine ja Yuzuru Hanyū

Teplenkovil on lapsepõlvest saadik olnud harjumus iluuisutamist vaadata. "Meil kodus seda vaadati. Vanaemale meeldis, emale meeldis, õde käis trennis. Vene nimedest Rodnina ja Zaitsev olid esimesed, mis ma peale Leninit ja Gagarinit selgeks sain," ütles ta.

Kui Teplenkov aga Jaapani iluuisutajat Yuzuru Hanyūt esimest korda nägi, siis tundus ta talle kui üks väljaveninud käte, pikliku keha, äbariku ja kummalise näoga poiss. Kuid ometi hakkas ta talle kaasa elama.

Näitleja arvates tõi Yuzuru Hanyū iluuuisutamisse tagasi ilu, mis vahel kippus kaduma. "Ta tõi sinna sisu, tõi tagasi, et saab ka vaikuses uisutada, et muusika ei pea olema tohutu uhamine. See aasta oli näiteks MM-il Arvo Pärt juba muusikavalikus ja ma väidan, et see on Yuzuru teene."

"Ta suutis vaikuse täis sõita. Tema sõidus oli sisu ja ilu lisaks tehnilistele hüpetele, mida ta tegi esimesena maailmas. See on see seletamatu asi: vaatan, kuidas ta uisutab ja ma hakkan nutma teleka ees, sest see on nii ilus."

Timothée Chalamet, Marion Cotillard ja "Minu geniaalne sõbranna"

Filmikunstis on Teplenkovile suuri elamusi pakkunud Timothée Chalamet rollisooritus filmis "Call Me By Your Name" ning Marion Cotillard Edith Piafina filmis "La Vie en Rose".

Timothée Chalamet puhul ei saanud Teplenkov aru, kui vana ta päriselt on. "Mulle tundus, et ta ongi 16-aastane. Mõtlesin, et issand, kas see poiss saab aru, mis ta teeb. Kas ta saab aru, kuidas ta mõjub? See oli nii õige, mis ta tegi. Ta keeras vaatajad ümber sõrme," sõnas ta.

Teplenkovi ajas vaimustusse ka Cotillard Edit Piafi rollis. "Ma vist ei ole näinud ühtegi teist filmirolli, mis oleks tehtud nii suure teatrilava vahenditega. Ta oli nii julgelt tehtud, nii koomiline ja üle võlli, aga see kõik oli õige. See oli kihvt, sai selle eest Oscari ka ja asja eest sai," kinnitas ta.

Viimaks tõi Teplenkov oma telesarja elamusena välja Itaalia draama "Minu geniaalne sõbranna", mis räägib kahest agulitüdrukust ja nende erinevatest eluteedest. "Ta on nii suurejooneline. Seal on üle kahe osa 20-minutiline hiidstseen, suur massistseen, mida muidu on maailmakinos üks kogu filmi peale, aga seal on hooajas neid neli. Need on nii kihvtilt tehtud."

Suur osa on sarjas ka hariduse omandamisel ja selle rollil elu kujundamisel. "Võib-olla on see mu Õismäe päritolu, aga mis mulle seal meeldis, et see on ju tihti elus samamoodi, kui me vaatame koolipõlve, et need, kes tol hetkel olid tegijamad ei pruugi 20 aasta pärast need tegijamad olla."