Harmony Korine

Esimese elamusena tõi Vaarik välja Ameerika režissööri ja kunstniku Harmony Korine'i filmid. "Ma olin suhteliselt õrnas eas, kui ma "Kidsi" vaatasin. Ta tegi selle nii, et ta võttis päriselt tänavalapsed ja pani nad mängima, et nad olidki päriselt New Yorgi rulatajad," kirjeldas Vaarik.

"Harmony on selline lahe karakter, üli-intelligentne, kirjutas 16-aastaselt oma esimese raamatu ja siis teeb filmi "Spring Breakers", mida sa saad vaadata nii mitmel tasandil. Sa võid vaadata teda tõelise meelelahutusena ja samal ajal kui väga sügavat kunsti. See on miski, mis mind väga erutab," jagas kunstnik.

Samal põhjusel teeb ka Vaarik näituseid võimalikult laiale sihtgrupile. "Ma tahan, et iga inimene saaks aru, kui ta sellele näitusele läheb. Aga kui sinna läheb kunstiteadlane või kunstnik, kes on võib-olla rohkemate teadmistega, siis tema näeb seal allhoovusi ka. Et ta ei oleks ainult see raske ja keeruline kunst, millest keegi aru ei saa," sõnas ta.

Vaarik arutles, et võib-olla ütleb ta hetkel enda kunstis isegi liiga palju asju otse välja. "Kuna olen praegu sotsiaalkriitiline kunstnik, näen ma asju, mida saab ühiskonnas muuta ja ma tegelen sellega praegu. Ma arvan, et asju muuta või näidata teise rakursi alt on täiesti okei ja ei pea nurga tagant mingeid asju ütlema."

Lapse saamine ja "Hoia mind kaisus"

Vaarik oli enda sõnul lapse ja noorena kaabakas ja pätt. "Ma olin väike Eesti superstaar, mängisin televisioonis ja teatris. Ju ma olin ennast täis. Minuga käituti koolis väga halvasti, ma olen selles ennast süüdistanud, aga mida ma vanemaks ma sain, seda rohkem ma sain aru, et ma olin laps ja tegelikult oleks täiskasvanu pidanud minuga istuma maha ja küsima: "Marta, kuidas ma saaksin sind aidata? Kuidas me saame teha nii, et sul saaksid asjad korda?"

"Lihtsam oli mind koolist välja visata, minuga kehvasti käituda, mind likvideerida, kui minusse uskuda. Nende laste puhul ongi Pygmalioni efekt, et kui lapsel oleks kas või üks inimene, kes usuks tema paremasse tulevikku, siis tema tulevik olekski parem."

Lapse saamist nimetab Vaarik tagasi mõeldes küllaltki juhuslikuks, võimaluseks, mida elu pakkus ja mille ta vastu võttis. "Kui ma oleks teadnud, kui raske on päriselt ühe päris inimese maailma toomine, siis ma ei tea, kas ma oleks julgenud seda ette võtta. Ma sain aru, et see, mis ma sealt haiglast kaasa sain ei olegi laps, vaid inimene. Ma pidin kohe sellele uuele inimesele andma mingisuguse baasturvatunde. Ainuke asi, mis ma suutsin välja mõelda oli, et ma pakun talle enda läheduse, võtan ta kaissu," rääkis Vaarik.

"Mida aeg edasi läks ja mida rohkem ma lugesin selle kohta, siis ma sain aru, et see ongi see, mis annab elule aluse, baasenesekindluse ja turvatunde. Ma jõudsin sinna, et kuidas saab olla nii lihtne ja labane asi maailmamuutev, et me saame maailma muuta sellega, et me lapsed kaissu võtame."

Sealt sai Vaariku jaoks alguse ka "Hoia mind kaisus" projekt, mis tegeleb laste vaimse tervise probleemidega ning mis on seni üle Eesti teostunud erinevate näituste kujul. Nüüdseks on rahastus saadud ka samanimelise täispika dokfilmi tegemiseks. "Ma annan nendele lastele võimaluse tunda seda tunnet ja vaatame kas ma suudan seda tõestada."

Läbikukkumine

Omamoodi elamusena tajub Vaarik ka läbikukkumist. Sel põhjusel võtab ta vastu ka kõik väljakutsed ja võimalused, mida elu talle pakub. "See on täiesti nii, et ma ei tea, kas ma sellega hakkama saan, aga töö käigus õpid ja omandad. Filmirežissööri amet on mulle tulnud täpselt nii, et ma olen lihtsalt võtnud vastu, mida mulle on pakutud. Ma arvan, et ma olen inimene, kes õpib ainult läbi kogemuse," sõnas kunstnik ja lisas: "Ma arvan, et see on üks väga suur õppetund ja elamus olnud mu elus – läbi kukkuda."

Vananemine

"Ma arvan, et 40 on noor kunstnik. Loomulikult on 0,01 protsenti inimesi, kes 20ndates juba lendavad kuskile tähetaevasse, aga tegelikult me jõuame selleni, et meie asjal on väärtus, umbes 40ndates. Ma väga naudin seda aega ja ma arvan, et ma olen kõige targem, mis ma olnud olen, kõige enesekindlam," sõnas Vaarik.

Vananedes on Vaarik ka enda keha ja ilu rohkem hindama hakanud. "See tõeline teadmine ja valgustav hetk saabub sinuni tõesti paar aastat enne 40. eluaastat. See on täielik eluparadoks, et hetkel, mil meie kehad hakkavad kaotama oma värskust ja ilu, siis naised alles siis sisemuses tunnevad seda."

Vaarik paneb noortele kui ka enesetapu mõtetega inimestele südamele, et homme võib juhtuda ime. "Ajukeemia läheb ikkagi rahulikumaks ja tegelt läheb mõnusamaks ja tegelt on elu lahe."

Simone de Beauvoiri "Teine sugupool"

"Minu jaoks oli see raamat hästi märgiline selles hetkes, kus ma elus olin. Ta on ühtpidi feministlik teos, aga teistpidi ta avab naise ajalugu, millest me ju tegelikult ei räägi. Me oleme nii lühikese ajalooga, ainult viimased sada aastat on naised saanud midagi kultuuriväljal teha," selgitas Vaarik.

Peale raamatu lugemist sai Vaarik enda sõnul aru kõikidest ajaloolistest kuningannadest ja printsessidest. "Nad elasidki niimoodi. Igal ajastul on olnud naisi, kes on tugevamad ja valjemad ning võib-olla ohjeldamatud. Nõiad põletatigi ära, sest nad olid lihtsalt targad naised. Näha seda oma soo minevikku, vaadata seda ajakaares, oli väga huvitav."

"Leon", "Viies element" ja Luc Besson, "Vaesekesed"

Vaarik kasvas üles Luc Bessoni ulmefilmiga "Viies element", mis tema enda sõnul vormis teda inimesena palju. "Hiljem, kui ma olen hakanud mõtestama, miks ma selline young independent woman (noor iseseisev naine - toim.) olen, siis tõesti "Viies element" on nii tähtis. Kuidagi nii eksinud, noor ja ilus, aga samas nii tark ja nii tähtis, tugev ja võimas. Matilda "Leonis" täpselt samamoodi."

Värskema filmielamusena tõi Vaarik välja Yorgos Lanthimose filmi "Vaesekesed". "Beebi ajuga noor ilus naine hakkab ennast leidma ja avastama, filosoofiat lugema ja ringi keppima ja lõpuks saab temast tõeline doktor – tõeline edulugu. Mina kasvasin blondi anekdootidega üles ja see madaldamine ja pisendamine käis siukse ilusa naise kuvandi juurde. Sellest välja kasvada ja saada päriselt mõtlevaks inimeseks, mitte lihtsalt naiseks, on väga inspireeriv."

Piret Karro Feministeeriumis ilmunud filmikommentaari lugemine pani Vaariku filmile ka teise nurga alt mõtlema. "Hakkasin mõtlema, et naisena filmi vaadates ma samastun selle karakteriga ja see annab mulle jõudu, ma olen kõikvõimas. Aga kui ma mehena seda vaatan... see on täpselt lapsemeelne naise kehas, see on väärakas, rõve, et mis mulje me nendele meestele anname. See on väga hea mõttekoht."

Tantsimine

Tantsupõrandal suudab Vaarik leida enda sisemise tühjuse. "Ma olengi üks suur elamuse otsija ja mu elu põhinebki võib-olla sellel, et kogu aeg midagi uut leida ja ennast proovile panna. Aga mul on olnud reaalselt selliseid momente, kus ma olen Berliini suurimas, maailma parimas ööklubis Berghainis või ka siin Eesti Hallis tantsuplatsil väga hea DJ saatel tantsinud ja mul tekib selline täielik puhas õhk pähe või tühjus, kus ma saan päriselt mõelda," rääkis Vaarik.

"Ma olen Halli tantsuplatsil täiesti kaine peaga tantsides ja muusika sees olles mõelnud läbi kõik oma järgmise nädala kohustused, probleemid ja lahendused. Kõik see virvarr kaob ära ja ma olen ühenduses oma kõrgema mina, alateadvuse või selgusega," jagas kunstnik.

"Mis need rituaalid on – kogu see tants ja liigutamine, ühes rütmis olemine millegagi. Ma kuulan autos ka ikka siukest tümmi vahepeal, see kuidagi aitab mind," tunnistas Vaarik.