Raul Vaigla: vedasin muusikakoolis seanahka
Katrin Viirpalu kultuurisaates "Elamus" jagavad tuntud eestlased oma elu meeldejäävamaid elamusi. Sel nädalal rääkis muusik ja basskitarrist Raul Vaigla, kuidas muusikakoolist sai ta läbi ainult tänu ema utsitustele, mida pakub talle õpetajatöö, milliseid elamusi saab jäähokimängust ning kuidas Radar Aafrikas esinemas käis.
Esimene klaver
Esimese pilli sai Vaigla juba seitsmeaastaselt, aga see polnud kitarr, vaid hoopis klaver. "Mind pandi lastemuusikakooli ja küsiti, et mis pilli ma õppida tahan. Ma ütlesin siis, et tahan kitarri õppida, aga kuna Jõgeva muusikakoolis kitarri polnud, siis pandi mind klaveriõppesse. Ja tegelikult on klaver saatnud mind kogu elu, on minuga kogu aeg kaasas ja on praegugi minu nn garaažistuudios," rääkis Vaigla.
Klaveri sai noor kitarrihuviline sünnipäevaks. "Pidasime minu sünnipäeva ja mina mängisin lasteaiakaaslastega hoovis. Koolis ma veel ei käinud. Järsku tuli ema, kes rääkis, et mingi suur must tont toodi. Läksime siis koju ja seal oli muidugi klaver. Klaveri peal oli silt: "Väikesele Raulile sünnipäevaks vanaisalt". Selle sildi emotsionaalne väärtus muutub mu jaoks iga aasta aina suuremaks," tõdes muusik.
Samas lisas Vaigla, et selle klaveriga enam mängida ei saa. "Sellega tegelikult ei mängi, aga emotsionaalne väärtus on nii suur. See väike tahvel seal peal kaalub üle selle, kui palju ruumi see mu toast ära võtab," sõnas ta.
Klaveri harjutamist Vaiglal lihtsalt ei tulnud, sest õues toimuvad tegevused tundusid huvitavamad. "Küll ma luiskasin. Panin noodid klaveri peale ja ise läksin õue poistega mängima. Ema loomulikult sai aru, et ma ei harjutanud, ja ütles, et nüüd, poiss, oled kodus. Pani klaveri ääre peale viis tikku ja ütles, et enne ei tohi õue minna, kui oled viis korda loo läbi mänginud," meenutas Vaigla ning lisas, et klaver pani siiski vundamendi tema edasisele elule.
"Ma vedasin seal muusikakoolis seanahka ja mind ikka sunniti, aga ära ma selle lõpetasin. Mul on hästi meeles, kui mu ema ütles: "Poiss, ükskord oled sa veel tänulik"," rääkis Vaigla ja tõdes, et tänaseks ta emale ka oma tänu on avaldanud. Tänaseni kasutab Vaigla klaverit ka enda muusikat luues.

Muusika
Muusikalise elamusena võttis Vaigla saatesse kaasa džässkitarristi Pat Metheny loomingu. "See oli ehk aastal 1987 või 1988, kui järsku kuulsime, et Pat Metheny esineb toonases Leningradis ehk Peterburis ja Moskvas. Meie sattusime Ultima Thulega just sel ajal Moskvas olema," sõnas Vaigla ning koos leiti viis, kuidas kontserdile minna.
"See oli ikka haruldane, et tol ajal tuleks selline artist Moskvasse. Istusime kolmandas reas, kontsert oli umbes kaks ja pool tundi pikk, lõpuks olid kõik märkamatult toolidel püsti. Vähe on kontserte, mis on minu sisse nii kauaks jäänud," tõdes Vaigla.
Õpetajatöö
Vaigla leiab, et teisi õpetades õpib ta ka ise ning suudab paremini näha ka enda vigu. Ühelt poolt proovib Vaigla õpilastega samastuda, aga teisalt hoida ka õpetaja autoriteeti. "See tähendab, et ma pean ka ennast vormis hoidma. Ma ei saa nurgas ajalehte lugeda ja öelda, et mängi-mängi. Ma ei tea, kui palju minusugused mehed enam arenevad, aga tunnen, et minu jaoks on avanenud sahtlid, mida ma omal ajal ise õppides näha ei osanud," ütles ta.
Elamuseks peab Vaigla seda, kui näeb enda õpilasi lõpetamas. "Näed, mis on kolme-nelja aastaga toimunud, näed õpilase arengut. Õpetajana on nii hea võrdluspilt selle inimesega, kes tuli ja kasvas. Mina ütlen, et me oleme kutsekool. Me ei tee sinust mingit virtuoosi, aga anname sulle mingid alged ja põhipagasi. Edasi saab õpilane ise valida," rääkis muusik.
Jäähoki
Enda lõbuks harrastab Vaigla ka jäähokit. "Ma ei mängi võidu peale, kuigi mul on kaminasimsil päris mitu medalit algusaegadest, kui neid harrastajaid oli vähem ja selle võrra ka tase nõrgem. Iga kord, kui ma hokit mängima lähen, siis lähengi tegelikult elamust otsima," sõnas Vaigla lisades, et hasart ja emotsioonid õnnestumistest või ebaõnnestumistest loovadki kokkuvõtvalt elamuse.
"Hokil on see hämmastav mõju, et kui litter väljakul lahti lüüakse, siis kõik maailma probleemid ununevad. Oled ainult ühes asjas, selles mustas litris kinni ja see ongi sinu elamus, saada see litter kätte toimetada see vastase väravasse ja mängida mõnusat meeskonnamängu," selgitas ta.
Hokipisiku sai Vaigla kätte lapsepõlves Jõgeval, kui paar aastat kohalikus hokitrennis käis. "Siis tulid muud huvid, bänditegemine ja siis kadus hokivaimustus päris pikaks ajaks ära. Paarkümmend aastat ei pannud ma üldse uiske alla. Kui Robi (poeg Robert Vaigla, toim.) hakkas umbes kuueaastasena trennis käima, siis tulid isad ka kaasa ja panid uisud alla," meenutas mees.

Radari kontsert Aafrikas
Päeval, mil Vaigla tähistas 20. sünnipäeva, lennati koos ansambel Radariga Aafrikasse, kus veedeti 80 päeva ning külastati kaheksat riiki. "See oli sügava stagnatsiooni ajal, 1982. aastal ja tõeline elamus oli sattuda kuhugi hoopis teise kultuuri, mida olid ehk ainult televiisorist näinud," rääkis Vaigla.
Aafrikas kohtuti ka eestlastega. Malis tutvustas bändile kohaliku eluolu Eva Diallo. Nigeris kohtuti eesti perega, kes palusid Jaagul laulda "Mu kodu". "Seal käis mingi Vene tsirkus ja kõik ja siis järsku tuli Jaak ja laulis "Mu kodu" sellele eestlastest perekonnale. See oli nii ilus moment," meenutas ta.
Samas aitasid tsirkusenumbrid šõud kohalikele meelepärasemaks teha, sest lõbusaid nippe meeldis rahvale vaadata. Vaigla tõdes, et Jaak Joala esitused läks Aafrika publiku seas veidi kaduma ja suuremat vastukaja sai saalist siis, kui lavale astusid Ele ja Kaja Kõlar. "Aga ega me ei läinudki sinna mõttega, et Aafrikas populaarseks saada. See oli ikkagi võimalus näha, käia ja veidike raha teenida," lisas ta.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Elamus", intervjueeris Katrin Viirpalu