"Ma arvan, et Jeff Beck oli kitarrivõlur, tema kitarrikäsitus ja see, kuidas ta tehniliselt valdas seda instrumenti, ma isegi ei mõtle seda nn kiiruse tagaajamist, vaid just nüansirohkus, dünaamika, kõlavärvid ja erinevad mängutehnikad," sõnas Raul Vaigla ja lisas, et tema kui bassimängija jaoks oli Beck lemmikute hulgas juba aastakümneid. "Ma olin umbes 15-aastane, kui ma avastasin Jeff Becki enda jaoks, tema muusika on ka mind mõjutanud."

Eraldi tõi Vaigla välja Jeff Becki 1970. aastate jazz-rock'i albumid "Blow by Blow" ja "Wired", samuti 1973. aastal ilmunud kontsertalbumi koos Jan Hammer Groupiga. "Need olid mu kaaslased, ma jämmisin mõttes nendega koos, pannes need maki pealt käima," meenutas ta ja kinnitas, et tal on olnud õnn käia ka mõnel Jeff Becki kontserdil. "Need on jätnud ka kahtlemata sügava emotsiooni."

"Ta on kitarri kui instrumenti arendanud läbi aastakümnete, kui vaadata näiteks ansamblit The Yardbirds 1960. aastate lõpus ning võrrelda, millise helimaailma ta arendas sealt aastatega välja, see paelus mind kõige rohkem," sõnas ta ja lisas, et teda hämmastas alati ka Jeff Becki vitaalsus. "Kui ma teda möödunud aastal Londonis kontserdil nägin, siis milline lavaline erksus ja vitaalsus, minu jaoks ta oli muutumatu, kas oli see 1976. aastal "Wiredi" kaane peal või nüüd praegu, Beck oli kogu aeg samasugune, sama vest oli seljas ja samasugune soeng, tundus, et ta on igavene."

"Kui inimene on nii vana ja suudab olla nii jõuline, siis see annab ka omale ka lootust, et näed, nemad ju saavad, äkki saame meie ka," tõdes Vaigla.