Arvustus. Miljoni dollari kvarteti hääbumisgruuv ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Juhan Ulfsak, Mart Kangro, Eero Epner lavastuses
Juhan Ulfsak, Mart Kangro, Eero Epner lavastuses "Kas te olete oma kohaga rahul". Autor/allikas: Alissa Šnaider

Ulfsak, Epner ja Kangro näitavad, et meie tarkusejanu praktilis-utilitaarne iseloom ja maise vara aplus on sama mentaliteedi eri tahud, ütleb Valle-Sten Maiste Sirbis.

 

"Kas te olete oma kohaga rahul", autorid ja esitajad Mart Kangro, Juhan Ulfsak ja Eero Epner, dramaturg Maria Arusoo, helikunstnik Artjom Astrov, valguskunstnik Oliver Kulpsoo. Esietendus 24. VIII Kanuti gildi saalis.

Popiloos kutsutakse eri püsikooslustest pärit või silmapaistva soolokarjääriga muusikute ajutisemaid koostööprojekte supergruppideks. Eesti teatrist rääkides on selle mõiste kasutamine küll õigupoolest mõttetu. Meil pole tähti nagu Jeff Beck ega ka Meryl Streepe ja Brad Pitte. Seejuures on iga teine püsitruppideväline ühisettevõtmine märkimisväärset hulka kohalike lavasuuruste koore­kihist rakendav impossible orchestra.1

Suveteatri eduloo, vabakutseliste arvukuse kasvu, vabatruppide ja väiketeatrite tekke jms asjakäigu mõjul on staarikeste kirevad ühisaktsioonid sagedased.

UEK. Juhan Ulfsaki, Eero Epneri ja Mart Kangro ühendust (UEK) võib siiski pidada puhast kunsti viljeleva teatri supergrupiks. Omas vallas meenutab UEK koos helivõlur Artjom Astroviga staaride taseme poolest täiesti miljoni dollari kvartetti.2 Hõlmatud on peaaegu monopoolne osa meie asjaomastest küpsetest tegijatest, otsingulisema-uuenduslikuma, postdramaatilist lähenemist valdava ja elementaarseks pidava teatri parimad jõud. Võib-olla võiks midagi võrreldavat moodustuda vaid Renate Keerdi, Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo liitumisel. UEK tegijad on ka arvestatava rahvusvahelise kogemusega ning olnud seotud 2017. aastal Euroopa teatri auhinna pälvinud NO99ga.

Seejuures ei taga hiilgavate tähtede kontsentratsioon ainuüksi midagi: "supergrupp" ei ole superlatiivne ega tingimata positiivse varjundiga märgis. Staariühenduste saatus on ettearvamatu. Mõned teevad vaid ühe lindistuse või esinemise. Teised jõuavad albumini. On neid, kes jäävad kauemaks kokku. Nooruskire juba realiseerinud keskealiste meeste supergruppide pärand on pahatihti siiski olnud üsna rutiinse moega. Tore on kunagiste lemmikutega taas kohtuda ja näha kinnistunud käsitööoskusega etteastet, aga – ei midagi erinäolist, vastuvaidlematult kõnekat, ajalukku jälge jätvat.

Mitmedki hard & heavy kollide koondumised erisugustest Paul Rodgersi osalusega projektidest Hollywood Vampireseni on nimetatud mulje eest hea seisnud. Tihti tehakse täheühendus, kui enam eriti midagi uut teha ei osata, mistõttu staarikoosluste asjad pigem ei laabu. Iga supergrupp pole Cosmoskva. Sellistki lendu, kergust ja hingamist, nagu tõid muusikamaailma näiteks The Travelling Wilburys ja hiljaaegu LSD, või vastuolulist huvitavust, mille pärandas meile nt Bowie Tin Machine, pole lihtne saavutada.

Avangardistid "rahva seas". UEK pole õnneks ellu kutsutud kunagise hiilguse pealt dividendide kokkukraapimiseks. NO99 hääbumise ja Von Krahli teatri möödunud mõõnakese pinnalt on võrsunud end kõige rohkem õigustanud ühendus lähiaja teatripildis. Ehkki niisuguse trupi kokkupanek tagab kultuuri­üldsuse ja meedia kõrgendatud tähelepanu, ei mõelda Kanuti gildi saalis show-bisnise reklaamitrikkidele. UEKsse on koondunud avangardistid, kellest on saanud klassikud, kes ent ei soovi rahvusteatrites väikekodanlastele veiderdades vegeteerida.


Kriitika on näinud UEK tegemistes postdramaatiliste teatrivahendite presentatsiooni. Erle Loonurm3 märgib tabavalt, et UEK toob esile, "milline on kaasaja teatris eri kunstižanrite osakaal, milline kirjandusliku teksti ja argipäeva poeesia vahekord jne". Loonurme sedastusega, et UEK ilmestab, kuis on muutunud tänapäeva teatri suhe lavaga, neljanda seina mõiste ja kontakt publikuga, ei saa siiski lõpuni päri olla.

Lava ja selle juurde tavapäraselt kuuluvat dekoratiivset verbaalset-visuaalset pudi UEK-l tõesti pole. Ent see ei tähenda märkimisväärset "muutunud kontakti" ega vaatajate osalust ja haaratust, nagu näeme kogukonnateatris, Vaba Lava integratsiooniprojektides jm. Ka publiku süles mängides ei saa Juhan Ulfsakist igaühele vastutulelikku sooja mõmmit. Ta jääb ikka sarkastiliselt karedaks isepäiseks Dylaniks.

Sel suvel etendus hulk ajalooainelisi lavastusi, kus lava ja saali piir oli pealtnäha selge. Ometi oli neis kutseliste ja harrastusnäitlejate koostöös tehtud ettevõtmistes barjäär lihtsa kultuurisõbra ja teatrieliidi vahel madalam kui publiku nina ees, seljas ja süles etleval UEK-l. UEK on vaataja suhtes pigem üle- ja eemalolev. Rahva sekka tulek on vormiline. Kui publikut ka kaasatakse, siis üsna allutaval moel, passiivsete objektidena ette kavandatud manipulatsioonideks. Tegelikku sekkumisvõimalust ei ole UEK puhul niinatukenegi mitte, nagu vahel rock– ja punkettevõtmistel.

Käed taskus ja ekshibitsionistlikult. Publikut kõnetatakse tõesti justkui inimesena tänavalt, argiselt, oma päris häält kuuldavale toova igamehe positsioonilt. Isiklikkuse esilolu mulje nimel hoitakse erialaoskuste, rolliloome jm kunstliku mängutoomisega nagu tagasigi. Mitmed UEK lavavahendid on põhimõtteliselt kättesaadavad kõigile, kellele jõulukuuse ees salmi esitamine tuttav. Lavastustes kõneks võetud teemadki on igapäevased. UEK dramaturgia üritab välja paista kui siin ja praegu kokku klopsitud ja spontaansusele avatud.

Tegelikult on UEK-l kõik detailsemalt ja täpsemalt läbi mõeldud ning korrastatud kui enamikus klassikalistele draamatekstidele toetuvates lavastustes. Vaatajate süüdimatu kaasalöömispüüd pigem häirib tegijaid, nagu omal käel etendusel kogesin. Palun vabandust. Lihtsus ja argisus on neis töödes sama näiline kui kaasamine ja osalusvõimalused. Näeme silmapaistva eruditsiooni ja läbilöögipagasiga tüüpide show'd, kes on oma väärtusest ja postamendil olust teadlikud ning ei taha ega püüa seda varjata.

Loonurm kirjutab oma inspireerivas arvustuses veel, et ""Workshop" ei silluta teed tuleviku teatrisse, vaid kaardistab õpikunäiteks sobiva kokkuvõtlikkusega viimastel aastakümnetel etenduskunstide maailmas kinnistunud tendentse". Mingit postdramaatiliste teatrivahendite väljanäitust ei paista UEK siiski olevat sihiks seadnud. Pigem arendatakse teatavat eriomast ringi kvadratuuri moodi nišistiili, mida võiks kutsuda elitaarseks igameheetteasteks, lihtsaks ja vaeseks teatriks, mis rihitud erakordse mahlakuse ja rikkuseni. Sisulisest kõnekusest hoolimata pean UEK põhikaubamärgiks just stiili. Olgugi vorm tegijaile endile ehk mõneti teisejärguline – ega UEK valuta veri ninast välja pead, kuidas värviliste märkmepaberitega teatrit teha.

Olgugi teatri dekoratiiv-tehnilised võimalused meie ajal üksjagu avarad, edastavad UEK liikmed repertuaariteatrites külluslikult krohvitud kunstlikes numbrites etlemise asemel vaatajaile oma sotsiaalset ja metafüüsilist elutunnetust ja taju pompoossuseta ja minimalistlike vahenditega, jalutuskäigukomplekti toel. UEK astub publiku ette üsna käed taskus ja intiimselt ekshibitsionistlike aktide ja mõtetega. Lavastuses näeb ülekandeid tegijate isiklikust elu- ja töökogemusest jms.

Seejuures varieerib UEK oskuslikult argist ja ülevat, lihalikku ja kujundlikku. Proosalist kodanikupositsiooni ilmestab erudeeritus, kultuuriloolised viiteid, allusioonid ja laenud. Juhan Ulfsak on suuteline koni, saapapaela, arbuusikoore või mille tahes toel sooritama kui tahes võimatu etüüdi nii, et sellesse on kätketud isiklikkus, lõikav ühiskonnakriitika ja lummav igavikutaju. Ulfsaki kaaskodanikele inisevalt külje alla pugedes endale ruumi tegev alasti nahaalsus, mida lavastuses "Kas te olete oma kohaga rahul" näha saab, on üks teatriaasta suuremaid elamusi.

"Workshopi" võimsate kujunditega finaal on väga mõjuv. Ka lavastuses "Kas te olete oma kohaga rahul" ilmestab seinaplaatidega tuikumine hästi, kuidas kinnisvara- ja omanditantsust võib nii asjaosalistele kui ka ümberkaudsetele saada äärmiselt häiriv taarumine. Ometi paistis üle jõu käiva kinnisvarahaldamise edasiandmisel vaeva lihast ja verest nõretava väljamängimise ning kunstlike ja poeetiliste metafooride vahekord liiga viimase poole kaldu. Hetketi sobinuks ehk Mart Kangro etteastesse pikkade kaalukate, kujund­like võrdpiltide asemele toorem, isiklikumalt välja mängitud ihu- ja hingefenomenoloogia. Niisugune, millega kujutati Ida-Euroopa proletariaadi martüüriumi Jarmo Reha lavastuses "WhiteWash" ("Valgepesu").

Ometi tuleb tunnustada UEKd lavastuste selguse eest. Tegijate nägemus on kõigiti klaar: ei esine hobuse unenäo toel sügavuse taotlemist. Hea on puutuda kokku millegagi, mis on lihtne ja arusaadav, ent seejuures kõnekas ja mõtlemapanev. UEK viljeleb ülivirtuoosset minimalistlikku kontseptualismi. Trupi väljendusvahendid on loodud peaaegu eimillestki, ent neid rakendatakse geniaalse täiuslikkusega.

Sotsiaalkriitika ja metafüüsika. "Workshopi" puhul näis uskumatu ja imetlusväärne, et kontseptuaalselt nii rangelt läbi töötatud etteaste suutis kiht-kihilt avanedes ikka ja jälle üllatada. Ka lavastuse "Kas te olete oma kohaga rahul" ideeline sõrestik on üsna ambivalentsivaba, võrreldes mäletamisfenomeniga mitmetasandilist ja -suunalist mängulist dialoogi võimaldava Mart Kangro võimsa soololavastusega "Enneminevik" lausa kontrastselt paigas ja jäik. Paraku jagus üllatusmomente vähem kui "Workshopis".

Mõlemat UEK lavastust iseloomustab sotsiaalkriitilise ja metafüüsilise tasandi põimumine. "Elame infoajastul, teave üksi ei taga aga oskust luua selle varal hüve või selle toel oma elu paremini elada. Asi pole vaid selles, et pelgad faktid ei paku teadmisi, mistõttu peab ka õppides säilitama kriitilise meele. Faktikülluses eksleval sootsiumil näib olevat ka meeleheitlik vajadus orientiiride ja juhiste järele", loeme Marie Pulleritsu suurepärasest "Workshopi" arvustusest.4

Teadmisi armastame me ikka väärtustada, olgu või korrastamata ja suvalist infot. Infoajastul igameheportaalidest iga päev vastu vaatav nahaalsus ja kretinism, klikkama ahvatlevad lollused, tarbima kallutavad "tarkused" pole seda veendumust õõnestanud. Seda, et maise vara ja asjade külge klammerdumine võib hinge kõlekaledaks jätta usutakse kegemini, ehkki see kellegi ahnust ei vähenda. UEK lavastused näitavad, et meie tarkusejanu praktilis-utilitaarne iseloom ja maise vara aplus on sama mentaliteedi eri tahud, tunnuslikud eesmärgistatusele ja vaimsusele majanduslikku efektiivsust eelistavale kultuurile.

Instrumentaalsete ja efektiivsete teadmiste tormis hingestamata ja sidususe ning vertikaalse dimensioonita meelelaad päädib peapöörituse ja iiveldusega, nagu näeme "Workshopis". Lavastust "Kas te olete oma kohaga rahul" läbib seevastu kõige kaduvuse, lagunemise ja hääbumise paratamatuse toonitamine. Töö paradoksaalseks teljeks on fraas "see jääb nii". Elon Muski ajastul ei õnnestu ent kosmosessegi midagi rajada, ilma et mõni teine jäädvustaja sulle sisse ei sõidaks. Midagi ei jää tegelikult nii, nagu lubatud ja unistatud. Jääv on vaid see, et miski ei kesta, püsi ega jää.

Meie argipäev on tiine anekdootlikest enesejäädvustuskatsetest. Näeme, kuis defitsiitse parkimiskoha tagamiseks lohistab mõni mamsel töölt saabuvat onklit oodates hoovi tabureti. Maa ja mereäär on täis ähvardavaid joonistusi, mis kujutavad inimjalga koeralõugade vahel jm mõjuvaid "Eramaa" silte. Reedeses rongis võib kogeda, et tubli jõumees on oma kaasat ja selle paari sõbrannat oodates tõelise rüütlina kinni pannud terve vaguni.

Omajagu anekdootlikku fetišismi on ikka kuulunud ka kinnisvara ja ruumi teema juurde. Nõukaajal uputas esimesel korrusel kelder ja viimasel laskis katus läbi – korralik inimene elas ikka kolmandal. Paarikümne aasta eest arvasid jällegi Eesti Ekspressi Areeni hiljem sotsiparteisse astunud toimetajad, et vanad nõukaaegsed magalad on häbenemisväärne elupaik, kust peab inimene, kes ei taha elule ja ajale jalgu jääda, välja murdma. Oliver Issaku läbi viidud etendusjärgsel vestlusel sõnas Ulfsak, et eneseimetlemise kõrval on kunstirahva koosviibimistelgi teiseks peamiseks teemaks kinnisvaraküsimused. Lavastuse "Kas te olete oma kohaga rahul" sotsiaalkriitiline dimensioon ja fetišismipila on omal kohal.

Paluks ikka ka lootust! Ometi tundus elus vett ja vilet näinud keskealiste meeste küüniline traagika kohati liialdatult trööstitu. Hitchcocki "Vertigo", millega UEK "Workshop" lõpeb, õpetab ju lacanlikult, et peapöörituse vältimiseks peab uskuma illusioonidesse, selmet järelejätmatult asju liiga lähedalt, ühes vigadega skeptiliselt takseerida.

Kõik asjaomane ei ole ju vaid enesekeskne naabritest üle sõitev vaate- ja postiindeksifetišism. On ju inimesi, kes kellelegi liiga tegemata pühendavad oma aja ja hoole esivanemate kodumaade korrashoiule ja kaunistamisele. On väidetavalt hipstereid jm uue põlve esindajaid, kes omamisest vähem hoolivad, jagavad ja mõtisklevad kommuunide jm ühiselu vormide üle. On olemas koguni Jesper Parve, kes kuhugi kinnistumise asemel elab kenades kastides, mida ta saab nagu tigu oma koja kohemaid kaasa vedada, kui vaja.

Kunsti puhul on inetu rääkida sellest, mida seal ei ole. Ometi tundub mainitud jms suhtumine kinnisvarasse huvitavam ja lootustandvam, kui EUK vormiliselt stiilne, ent sisult monotoonne sarkasmi uppuv hääbumisgruuv. Jah, paljugi kaob, me oleme määratud hääbumisele ja võime näha kõikjal mööda maad endisaegse hiilguse varemeis võssa kasvanud paiku ja rajatisi.

Ent võib ju ka vastupidiselt mõelda, et kui suudad oma kodu ja lähikondseid hoida, siis jäävad ka lapsed ja kogukond sinuga seotuks ja kestma, maailm saab parem. Illusioon tõmbab käima ja hoiab elus ja veeremas.

Inimene on kohaga seotud, genius-loci voolib meid, on toonitanud Madis Kõiv ja tänases Sirbis teeb seda ka Eret Talviste. Mingi mentaliteet ja raamistik peab olema, mille toel oma elupaiga eest hea seista. Nõukaaegse puhke- ja suvilaarhitektuuri näituselt arhitektuurimuuseumis võib leida ju mõne ülesvõtte, millel kujutatu on omamoodi punk. Üldiselt kujundasid sovetid ruumi aga nii, et anna vaid kannatust ja pinda õuduste muuseumile. Individualistlik paigakujundus mõisate ja talude vormis on andnud siiski kestvamaid ja südantsoojendavamaid tulemusi, ehkki sotsina saame aru, et sellegagi kaasnevad omad mured.

Kas kõik siin ilmas ikka on üle laipade krabamine, kuni kõik saab tolmuks ja kaduviku teerull sõidab sust üle? Peab siis elutaju olema tingimata nii destruktiivselt, ent seejuures üleolevalt sisyphoslik? Sisuliselt on UEK kohati nagu loo alul mainitud enneaegselt vanaks saanud rokikoll. Üsna samasugune, nagu rokimehe parim kohalik kehastus Riho Sibul. Fantastiliselt stiilne, rafineeritud, diskreetne, kuid lootusetult illusioonitu. Juba keskpäevapäikeseski näib kõik nii kurb, nii halb, nii must.

Nagu näitas üks hiljutine küsitlus,5 lähevad kultuurilukku kuldsetena aga ikkagi küll veidi nukrusest räsitud, kuid siiski kevadelootusest kantud (mh kinnisvaratemaatikat kätkevad) siirad, snoobitsevast üleolekutundest vabad meeleolud. UEK teeb fantastilist teatrit, kuid rõõmu saaks rohkem, kui maailmast püütaks kinni ka heledamaid toone. Paluks ikka ka lootust dekadentsi vahele, andekad musta riietatud mehed!

 

1 Nii on nimetatud erisugustest kooslustest ja riikidest pärit artistide enamasti ühekordseid pigem virtuaalselt liitunud kooslusi. 2014. aastal ühines Beach Boysi loo "God Only Knows" esitamiseks hulk artiste Sam Smithist, One Directionist ja Pharell Williamsist Baaba Maali, Bryan May, Elton Johni ja Stevie Wonderini. Tänavu pani pandeemia all kannatavate Mehhiko naiste ja laste toetuseks maailma tippinterpreetidest sellise orkestri kokku Mehhiko värvikas dirigent Alondra de la Parra.

2 Muusikaloos tähistatakse selle nimega Elvis Presley, Jerry Lee Lewise, Carl Perkinsi ja Johnny Cashi ühist ülesastumist 1956. aastal.

3 Erle Loonurm, Workshop: demüstifitseerides kunsti, kaardistades teatrit. – ERRi kultuuriportaal 23. II 2018.

4 Marie Pullerits, Inimeseks õppimise mõõdupuud. – Sirp 9. III 2018.

5 Vt kultuur.err.ee/1126870/eesti-rocki-kusitlus-parim-laulusonade-autor-trubetsky-parim-laulutekst-korzetsi-aed

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: