Toit

Üks olulisemaid toiduelamusi pärineb Arro õpingute ajast, mil ta käis Puglia mägedes külas oma õpetajal Pepe Zullol, kus kokal on oma restoranid ja veinimaja. Koka raskesti leitavasse koju jõuti seltskonnaga kohale alles kell üks öösel, kuid sellegipoolest uuris mees kohe, kas külaliselt kõht ka tühi on. Häbelikult tunnistati, et on tõesti.

"Piinlik ju niimoodi öösel toitu nõudma hakata. Ta ütles, et no problem ja kohe võeti välja vein, suur päts saia, oliiviõli uhati peale, latt salaamit lõigati lahti. Siis ta ütles, et talle toodi just kaupa ja seega oli tal öösel järgmiseks hommikuks valmistatud mozzarella't. Tõesti mingi talumees, traksipükstest ja kummikutes oli toonud. Ja see oli soe veel. Hammustasime siis seda mozzarella't, võtsid lonksu punast veini ja tüki saia oliiviõliga. Selline tunne oli, et midagi paremat ei saa lihtsalt maailmas olla. Tähed sirasid taevas, soe oli," meenutas Arro.

Arro, kes on Itaalias elanud ja õppinud, leiab, et tema kokkamisfilosoofia ongi Itaaliast kaasa tulnud. "Hea toit hakkab ikkagi heast toorainest. Kui tooraine on hea, siis ei peagi sellega nii väga midagi tegema. Kui sul on hea mozzarella, siis pigem panegi ainult see taldrikule. Kui nii hea ei ole, siis pane midagi juurde, et seda toetada," naeris Arro ja lisas, et kodumaise näitena võib tuua algava räimehooaja, kus piisab lihtsalt praadimisest ja äkki ka veidikesest soolast või sidrunist. "Ei pea ära rikkuma seda head maitset. Ei tasu üle mõelda," lisas ta.

Tooraine austamine on Arro hinnangul ka põhjuseks, miks Itaalia köök inimestele üle maailma korda läheb. "Nad ei riku toitu ära. Nad on tooraine üle uhked ja presenteerivadki seda. Mäletan ühte saadet, kus Jamie Oliver tegi Itaalia prouadele süüa ja jumal, kui vihased nad olid. "Sa rikud selle toidu ära, rüvetad Itaalia kööki." Tema tahtis head, pani kõiki asju jube palju, aga Itaalias on vähem ikkagi rohkem," tõdes Arro.

Muusika

Muusikaline elamus pärineb Arro juubelipeolt, mil talle soovitati ansamblit Hermanos Gutierrez. "Kui esimesi kitarrikäike kuulsin, siis mõtlesin, et issand, kui ilus muusika. Kaks venda, kes mängivad Ladina-Ameerika stiilis kitarri. Neid on võrreldud ka Ennio Morriconega, selline spaghetti-western-tüüpi muusika. Sellel on mingi kummaline mõju mu üle," nentis kokk.

Möödunud aasta novembrikuus õnnestus Arrol duot Kopenhaagenis ka elavas esituses näha. "Kontserdi ajal tekkis tunne, et ma ei viibi selles maailmas. Ma ei olegi kuskil külmas Kopenhaagenis. Oli selline tunne, et kui sealt ruumist välja astun, siis kuumutab tuline päike mu kintse, ma lähen võtan ühe tekiila ja taamal paistavad katkused. Selline kihvt tunne, mille keskel sa unustad mõtlemise ära. See viib sind kuskile ära," meenutas Arro.

"Olen nende lummuses siin pikalt elanud. Lähen neid aprillis uuesti kuulama. Mõtlesin, et pean ikka korra veel käima, ei ole veel tüdinenud. Võtan sõbranna ka kaasa."

Hermanos Gutierrez sobib väga hästi ka toidu ettevalmistamise taustale. "Kui aeg tiksub sinnamaale, et peab hakkama toitu välja andma, siis panen muidugi midagi tempokamat peale. Muidu jään võib-olla liiga unele," ütles ta.

Kevad

Arro tõi välja, et ka iga kevad, mis Eestisse saabub, on elamus. Talve üle elamine on koka jaoks katsumus. "Iga kord, kui see esimene lumikelluke tuleb ja esimene päike – see on elamus. Ma iga aasta teadvustan seda endale, et Anni – naudi seda, see ei ole lihtsalt niisama. Me eestlased istume pool aastat või rohkemgi kaamoses. Minu jaoks on kevade saabumine elamus ja ma ootan seda meeletult," tõdes Arro, kes peab ennast külmavareseks, armastab loodust ja lilli.

Samal ajal nentis Arro, et kaamos tähendab, et meil on aastaajad, mis lubavad kevadet ja suve oodata. "Itaallastel näiteks põhimõtteliselt ei olegi talve. Neil on niisugune sügis ja siis on suvi, vahepeal eriti midagi ei ole. Nad ei saagi aru meie tundest, kui näeme esimest kirsiõit, mis lahti plahvatas."

Jaapan

16. eluaasta võttis Arro vastu Jaapanis, kus ta tegi modellitööd. Sünnipäeval tervitasid teda kirsipuud, mis just sel päeval oma õied lahti ajasid. Jaapanisse jõudmine oli Arro sõnutsi nagu kosmoselaevaga teisele planeedile sõitmine. "Ma ei saanud aru, kuhu sattunud olen, esimene reis üksi, noor inimene, mobiiltelefoni ei olnud, pidin koju faksima," meenutas ta.

"Jaapanlased on hästi usinad tööorjad. Kui sinna tööle lähed, siis teed samamoodi tööd nagu nemad ehk tööpäev algas umbes kell seitse hommikul ja lõppes kell 11 õhtul. Pooleteise kuu peale, mis ma seal olin, oli vabu päevi vist kaks," kirjeldas Arro.

Kokk sai jaapanlastelt korraliku elukooli. "Jaapanlased on veel kreisimad kui itaallased. Võttis ikka aega, et pihta saada, kas nad mõnitavad sind või teevad nalja. Tegid ikka nalja, aga neil on teistsugune huumorimeel. Nad ise naeravad kõva häälega selle üle. Meie ei pruugi aru sada, et see oli nali, arvame, et mõnitavad meid, aga nad naeravadki niimoodi, et näitavad sõrmega," selgitas Arro.

"Hea näide on see, kui läksin casting'ule ja siis mul oli üks suur sünnimärk. Küsitakse, et mis see mul on seal. Vastan, et sünnimärk. Siis hakkab ta niimoodi pisarad silmis naerma, et kukub tooli pealt maha. "Pimple! Pimple! It's a pimple!" Ehk punn. Ütlen, et ei, see on sünnimärk, aga tema naerab ja naerab. Minu jaoks ei olnud üldse naljakas, sest ma tundsin, et mind mõnitatakse," naeris Arro.