Leningradi suured majad

Mart Kalm märkis ühe elamusena ära lapsena nähtud Leningradi suured majad. "See situatsioon oli umbes 1967 või 1968 suvel enne kooli. Ema, isa ning õega sõitsime me läbi Leningradi Karjalasse. Isa oli soomepoiss ja tahtis näha, kas ta tunneb Karjalas mingeid lahingukohti ära," sõnas Kalm, keda lapsena Leningradi sisse sõites hämmastasid hoonete kõrgused. "Ma muudkui lugesin neid korruseid ja lõppu ei tulnud, aina tihedamaks läks. Võrreldes Tallinnaga, see lihtsalt rabas mind lapsena."

2004. aastal jõudis Kalm esimest korda New Yorgi pilvelõhkujate vahele. "Siis ma olin juba lugenud, kuidas Le Corbusier oli pettunud, et need nii väiksed olid ja ei olnud üldse nii suured, kui ta lootis. Need mulle nii suurt elamust ei jätnud, tore ja huvitav oli loomulikult, aga see ei olnud elamus," nentis Kalm.

Suvine mereäärse männiku lõhn

Kalm rääkis, et ta veetis oma lapsepõlvesuved vanaema ja vanaisa juures Pärnumaal talus. "Kasvatati kõike ja rabati hommikust õhtuni tööd teha. Kõik see oli nagu tore, aga ema, isa ja õde olid enamiku aja linnas, õel oli astma. See tekitas tunde, et nemad käivad igal pool toredates ja huvitavates kohtades, et neil on jube huvitav elu Tallinnas," sõnas ta.

Vahel võeti aga ka Kalm suvel kaasa peretuttavate juurde Lohusalusse. "Seal Lohusalus oli männimets enne, kui ujuma mindi ja sealt mul on kogu aeg see tunne kuivast prõksuvast männikust. Muide, ka Pirital on sama tunne, pere autoreisilt Kauksi rannas mul on ka sama tunne. See männilõhn ja praksumine on nagu õige suvi. Suvi vanaema ja vanaisa juures tähendas kõplamist, mida ma ei sallinud, aga see õige puhkus on männilõhnaga mereäär."

"See on nii universaalne, ütleks isegi ebahuvitavalt universaalne, iga inimene tunneb ju niimoodi. Selles pole midagi erilist, aga mulle on lihtsalt see lapsepõlve männimetsa lõhn meelde jäänud sügava tundena. Selles on ka igatsust, kuna ma sain sinna harva ja vähe," sõnas Kalm.

Mies van der Rohe Villa Tugendhat Tšehhis Brnos

Villat on Kalm külastanud mitu korda, esimest korda juba nõukogude ajal. "Siis ma ei saanud veel üldse aru. Tugev emotsioon oli siis, kui me tegime tudengitega moodsa kultuuriajaloo ekskursiooni Brnosse. Johan Tali oli siis tudeng, tema oli peaorganisaator, meil oli väike, aga väga lõbus seltskond. Seal olid näiteks Ingrid Sembach koos oma beebiga, Madle Lippus ja Tõnis Arjus."

1930. aastal valminud Villa Tugendhat on Kalmu sõnul üks varase moodsa arhitektuuri kõige säravamaid teoseid. "Kõik see, mida alati arhitektuuriajalugudesse reveeritakse, et ta on nõlva peal, tal on tohutu vaade Brnole ja tal on klaasseinad, mis vajuvad maa sisse, et siis ta on nagu vaateplatvorm. Tänapäeval tundub see nii tavaline, aga toona oli see maailmas fantastiline ime."

Kalm tundis hästi majamuuseumi direktorit, kes nad kohvi ja kookidega vastu võttis ning väga põhjaliku ekskursiooni majas tegi. "Kõik need esindusruumide tühjus ja minimalism on ju arhitektuuriajaloo klassika, aga me käisime ka kõikides nendes tagaruumides ehk siis all katlamajas, pesuköögis, vaatasime seda sama mehhanismi, kuhu need aknad tulevad. On küll elektrimootor, mis aknad sisse viib, aga üldiselt peab montöör ka valves olema, autojuht, majahoidjad, aednikud," rääkis Kalm.

"Et sul on aastal 1930 industriaalsel Määrimaal 10-15 inimest nendel jõukuritel, kes iga päev tõmbavad kulisside taga nööre. Sa nagu näiliselt elad moodsas mehhaniseeritud kodus, aga see on võrreldav 17. ja 18. sajandi Prantsuse lossiga. Kogu see teenindava personali suurus veel 1930 nii moodsas majas oli elamus, rohkem kui maja ise," kinnitas ta.

Riigikogu hoone

Oma erialases töös on Kalm palju kokku puutunud riigikogu hoonega, olnud seotud restaureerimise ja muinsuskaitse protsessidega. Samuti kirjutas ta oma ülikooli lõputöö Herbert Johansonist, kes on riigikoguhoone peaautor. Kuna Kalm pidi osalema restaureerimisprotsessides, süvenes ta hoone eripäradesse väga sügavalt. "Sa hakkad märkama niisuguseid nüansse, mida sa ilma sellise süvenemisastmeta lihtsalt arhitektuuriajaloolasena ei taju. Üks ahhaa-elamusi minu jaoks oli see, et seal on terve rida ekspressionistlikke jooni."

"Ma arvan, et see on tohutult vägev, et Eestis on maailma ainuke ekspressionistlik parlamendihoone, sest me tegime seda ilma konkursita, otse ja kiirelt, operatiivselt ning mingil määral korruptiivselt seetõttu. Aga kui me oleks hakanud tegema konkurssi, siis me oleks saanud ühe igava valgete sammastega amfiteatri. Kuna me tegime ilma, siis me saime tolle hetke maailma kõige avangardsema arhitektuuri, milleks oli ekspressionism," ütles Kalm.

Ekspressionistlike joontena tõi rektor välja näiteks riigikogu tumesinised seinad, kollase lae, roostepruunid siksakkidega aknapaled. "Kui me selle fuajeega tegelesime, siis ma hakkasin vaatama, kuidas see valgus sealt tuleb. Ma avastasin, et arhitektid on väga teadlikult valguse suunanud kitsaste jugadena hämarasse ruumi, et oleks kontrast. Need valgusjoad hämaras ruumis, mida ka ekspressionistlikus filmikunstis esineb, on selline teadlik ekspressionistlik valgusrežii," sõnas Kalm.

Charles Jencksi postmodernism

"Jencks oli selline postmodernistlik arhitektuuriteoreetik ja tohutult populaarne, kui postmodernism oli aktuaalne. Kui ma ülikooli lõpetasin, siis ta läks ruttu moest ära ja ma hakkasin ka ise sellesse jutustavusse põlgusega suhtuma. Selline mõttetu, odav, pealiskaudne, vana-ajatsev dekoori lisamine, et see ei ole midagi ehtsat ja päris. Aga kui ma tudengina lugesin seda, siis ta siiski avardas minu arusaamist, kuidas võiks arhitektuurist kirjutada, mida kõike on võimalik arhitektuuris näha."

"Ma arvan, et mingid Jencksi noorpõlvelugemised on selles, kuidas ma arhitektuuri vaatan ja näen sees. See sama riigikogu valgusrežii üles leidmine, et niimoodi õppida tunnetama arhitektuuri, seal tähendusi otsida. Ma arvan, et mingi Jencksi kihistus on minus sees olemas," sõnas Kalm.

Süldisõber

Omaette elamusena on Kalm välja toonud igale õigele Eesti peolauale kuuluva süldi. "Võib-olla inimesele meeldivad lapsepõlve head toidud. Ma olen õnnelik inimene, sest mu isa oli väga hea kokk. Ta sai väga hästi läbi ka oma ämmaga, kes oli Eesti ajal käinud kodumajandus koolis ja oli väga hea perenaine. Mul oli lapsena ka hoidjatädi, kes oli ka jumalik perenaine. Seega ma olen kasvanud nõukogude oludes nii hea toidu peal kui on võimalik. Ma seetõttu armastan sellist sõjaeelset klassikalist 30ndate arenenud talukööki."

"Ma olen lapsena seda sülti pidanud nii palju hakkima, et ega ta siis oligi tavaline toit mulle, mida tehti ja söödi ja mida isa väga armastas teha," rääkis Kalm ja meenutas, kuidas isa tegi ka koerale seakõrvasülti, kuid see tuli alati nii hea, et see kiputi ise koera eest ära sööma. "Kui isa ära suri 2005, siis ma tõesti tundsin, et ma tunnen puudust heast Eesti süldi maitsest," tunnistas Kalm. Nüüdseks ollakse ühes abikaasaga sülditegu ka ise selgeks saadud.

"Tähtis on see, et sul peab kõige paremat vasikaliha päris palju olema, sest siis tuleb sült maitsev. Et sa jumala eest ei hakka seal põskedega pekitama, sest siis on rasv peal. Seal on terve rida väikseid asju. On olemas oma süldiklassika ja mulle see toit lihtsalt maitseb," kinnitas Kalm.

Kanni ja Kusti

Tõeliseks elamuseks nimetab Kalm ka hetke, mil perekoer nägi taas üle pika aja vahetusaastal käinud perepoega Kustit. "See oli emotsionaalne hetk, aga selle hetke äratundmine oli elamus. Meil oli toona dalmaatsia koer Kanni, kes oli lastega üles kasvanud, lapsed lõputult väntsutasid teda ja tal oli ainult hea meel selle üle. Kui Kusti uksest sisse tuli, siis alguses koer liputas saba ja kõik normaalne. Aga siis ma mäletan seda niutsatust, seda hetke kümme sekundit hiljem, et appi, see on ju meie Kusti. Siis läks see sabamootor propellerina tööle. Ta ei tundnud kohe uksest tulles seda lõhna ära. Aga mingi väikse viivitusega, kui see nõks käis, et on õige inimene, see oli väga kihvt," rääkis Kalm.