Kuigi Hargla on viljakas kirjanik, siis ühtegi kirjandusteost ta oma elamuste hulka ei arvanud. "Mõtlesin, et kui kirjanik tuleb oma elamustest rääkima, siis kõik arvavadki, et seal ongi ainult raamatud ja see oleks natuke liiga igav või ettearvatav. Ja need raamatud, mis on minu hinge reljeefse jälje vajutanud, on kas liiga tavalised või liiga obskuursed, mida keegi teine peale minu ei tea. Nii et mõtlesin, jah, et jätaks raamatud rahule," selgitas Hargla oma valikut.

Hargla lisas, et raamatu lugemisest saadav elamus on väga intiimne. "Mõne inimesega üks tekst töötab, teise inimesega mitte. Mu enda tekstidega on ka nii, et mõni sõimab maapõhja, kirjutab kõik oma blogid ja muud kohad täis, kui loll ja halb raamat see ikka on ja keegi teine leiab, et see on mingisugune ilmutuslik teos, mis on pakkunud mingi ülima elamuse," rääkis Hargla Vikerraadios.

Lübecki linn

Kui Hargla külastas esimest korda Lübeckit, mis on kirjaniku sõnul Tallinna vanem vend, tundis ta kohe midagi väga-väga tuttavat ja sai aru, miks ta nii on ehitatud ja mida endast kujutab.

"Teisel korral käisin juba spetsiaalselt kultuurireisil konkreetseid kohti otsimas ja tuvastamas, kuidas seal asjad kunagi olla võisid. Lübeck, samamoodi nagu Tallinna vanalinn, sai sõjas kõvasti kannatada ja üldse on ime, et ta sellisel kujul säilinud on. Seal ikkagi pommitati ja hävitati kultuuriväärtusi sihilikult. Kirjanikule on see selline harjutus, käia linna peal ja teha endale kõigepealt selgeks selle muistse, 500 aastat tagasi eksisteerinud linna olemus ja hing ja siis see veel kuidagi teksti panna," selgitas Hargla.

Melchiori raamatute autori jaoks on kõige tüütum kirjutada arhitektuurilise objekti maalilisi kirjeldusi. "See on nii raske, tüütu ja samas ka nii mõttetu. Peaks kirjutama rohkem sellest, kuidas see tegelane ennast seal tunneb, mida tähele paneb, mis seal tema jaoks erilist on. Kes Tallinnat teab, siis Lübeckis kohtab palju tuttavaid asju," leidis kirjanik.

Pärnu kirjandusfestival

Augustikuus toimunud Pärnu kirjandusfestival oli Hargla jaoks esimene kord, mil kirjanik sai Pärnus viibida rohkem kui poolteist tundi. "Ma ei ole varem elu sees Pärnusse sattunud, Pärnu on minu jaoks välismaa, Lääne-Eesti üldisemalt ka. Olen Pärnust läbi sõitnud mõnel korra, niimoodi viuhti mingi esinemise pärast, aga rohkem ei ole sinna asja olnud," sõnas Hargla.

"Olen ette kujutanud, et seal on suviti meeletu rahvamass ja ei saa kuhugi istuda ega astuda. Aga nüüd toimus kirjandusfestival ja seal oli äärmiselt vahva esinemine Kadri Kõusaarega. Raamatulaadal sai inimestega räägitud ja neile raamatuid pähe määritud," muigas kirjanik.

Selleks, et kellelegi oleks üldse võimalik raamatut "pähe määrida", peab raamat Hargla sõnul ilus olema. "Mina ise inetut raamatut ei osta ja ei trüki ka inetuid raamatuid," kinnitas Hargla.

"Ma ei teadnudki näiteks, et Pärnul on kesklinn. Mõtlesin, et on ainult teatriväljak ja taga mingisugune rand. Seal on võimalik isegi tuvastada keskaegset linna, seda ma absoluutselt ei teadnud. Õnnestus seal mitu ära eksida, mitte küll pikalt, aga siiski nii, et korraga ei saanud aru, kuspool on meri ja kus teater."

80ndate muusika

Harglal hobi on otsida ja koguda muusikat, mis oli populaarne ajal, mil ta ise noor oli. "Mida rohkem aastakümned edasi lähevad, seda võõramaks kaasaegne muusika minu jaoks muutub. Tänapäeval vist miljonid inimesed usuvad, et 80ndad oli kõige parem aeg ja seda ka muusikas. Ma usun, et see on päris tõsi," tõdes Hargla.

Hargla hinnangul on rokkmuusika ja popmuusika tervikuna tänaseks täiesti alla käinud. "Ära lõppenud sisuliselt. Minu jaoks ei seal enam mitte midagi," nentis Hargla, kes sellisel tasemel loomingulisust, nagu võis kuulda 1980. aastate muusikas, täna enam ei kuule.

"Aga seda rõõmsam on midagi sellist 80ndatest avastada. Kui hoolega otsida, siis leiab ikka veel kadunud pärleid ja üllatavalt head muusikat. Lühikesse ajavahemikku 1984 kuni 1988 on kokku pressitud niivõrd palju asju, et väga head asjad sõid teisi väga häid asju ära ja meile kõik ei jõudnudki. Tihti lausa hämmastab, et mingi niisugune lugu on olemas, millest keegi mitte midagi ei tea ja mis teistsugustel tingimustel oleks superhitt olnud. Väga tahaksin, et noored kuulaksid ka seda tõeliselt head 80ndate muusikat ja leiaksid sealt rohkem inspiratsiooni," sõnas Hargla.

Muusikat otsib Hargla internetist ja Discogsist. "Palju on ka plaadifirmasid, kes annavadki uuesti ja uuesti 80ndate muusikat välja, sest, ma ütlen, et neid inimesi, kes on selles tänapäeva popis pettunud või ei pääse sellele lähedale, on nii palju," lisas ta.

Selle ajastu muusikast on omakorda erilisel kohal italo-disko. "Suuresti tekkis ta ilmselt sellest, et Ameerikas sai disko otsa, aga Euroopas taheti veel tantsida. Inglased hakkasid oma punki tegema, mis mandri peal kedagi eriti ei huvitanud. Punk on minu jaoks üldse muusika surm, sellest ei taha ma suurt midagi teada ja anarhistide ideoloogiaga ei ole mul ka väga midagi ühist. Aga Euroopas taheti tantsida ja Ameerika plaadid olid kallid, nii palju, kui neid oli," selgitas Hargla.

"Saksamaal, Münchenis ja Hamburgis tekkisid diskotööstused. Itaalias hakkasid diskorid ise tegema muusikat ja niimoodi hakkas ta sealt vaikselt tulema. 1982 ja 1983 selgus, et terve Euroopa tahab seda. Kõrgaeg jääb kuhugi 85. ja 86. aasta juurde ja 1988 hakkas vaikselt ümber saama, sest MTV pealetulek muutis täielikult kogu Euroopas tehtava popmuusika iseloomu."

Wagner

Helilooja Richard Wagneri ooperiteni jõudis Hargla teksti kaudu. "Mitte saksa eeposte kaudu, aga mõne ilukirjandusliku teose kaudu. Ta töötas läbi saksa mütoloogiat ja kogu tema elust ja loomingust on leitud palju mõistatusi ja saladusi," selgitas Hargla oma seost heliloojaga.

Peale Wagneri muusika kohta lugemist hakkas Hargla tema plaate otsima ja ostma ning käis kuulamas ka Wagneri oopereid. "Ta on pisut teistmoodi kui Itaalia ooper, mis mulle ka meeldib, aga seal mingisugune selline majesteetlikkus, süngus, mastaapsus. Mingisuguse koha inimese hinges, millega inimene tunneb, selle oskab Wagner väga hästi tabada. Ja muidugi tema ooperite temaatika, mütoloogia, suured eeposed, mõjuvad mulle natuke rohkem kui lihtsad armastuslood," tõdes Hargla.

"Ooperi jaoks on vaja tugevat suurt lugu. Sellist reljeefset mastaapset lugu, mingit psühholoogilist realismi sinna väga ei ole vaja. "Carmen" on ju ka iseenesest väga suur ja võimas lugu, muidu teda ei oleks ju ooperiks tehtud, aga Wagner tegi midagi sellist, mida keegi teine ei ole teinud ja põimis sinna muusikasse mütoloogilise salapära ja emotsionaalsed jõujooned ja impulsid, mis võivad inimest puudutada," rääkis kirjanik.

Metal-muusika

Metal'it peab Hargla kõige ausamaks muusikaks. "Kuulan väga palju metal'it ja olen käinud nii palju kui võimalik Eestis ka kontserditel. Nii usin metalist ma pole, et sõidaksin Tšehhisse või Poolasse festivalidele, kus sõbrad suvel käivad. Aga ma arvan, et tänapäeva muusikas on metal ainukene žanr, mis tõeliselt elab, areneb, mis on tohutult suur. Seda tehakse iga pool ja arenenud mitmesse eraldi žanrisse, mida tekib kusjuures kogu aeg ka juurde, neid defineeritakse ümber," selgitas Hargla.

Kõige ausamaks peab kirjanik metal'it seetõttu, et seal öeldakse välja seda, mida tahetakse. "Ja mida on vaja öelda. Seal ei ole mingisuguseid piiranguid ja ei ole vajadust, et see muusika raadios kõlab," lisas Hargla, kes peab kõikidest alažanritest enda üheks lemmikuks nn sümfoonilist metalit. "Enamasti laulab seal väga heade vokaalsete võimetega naisterahvas sellest, mis kogu maailma ees ootab ja millest ei ole mitte kuidagi pääsu."

"Metal on tõeline 21. sajandi muusika, mis areneb, läheb paremaks ja huvitavamaks, mis elab võrreldes popmuusikaga, mis on mandunud ja seisma jäänud kuhugi."