Kaarel B. Väljamäe mõtestab vaikset nädalat enda jaoks kui vaikust enne tormi. "Tähistatakse seda, et Jeesus tuleb justkui kuningana eeslisälu seljas Jeruusalemma, kõik ootavad, osa rahvast juubeldab. On selline äraootav pingestatud olukord ja siis on korraga vaikus. Mismoodi ta end kuningana kehtestab, mis sealt edasi tuleb?" rääkis Väljamäe. Ta lisas, et vaikuse mõõdet annab seegi, et Jeesus läheb oma kannatustele vastu, surres kuningana.

Kuigi paastuaega markeerivad ka baptistid, ei rõhuta nad seda Väljamäe sõnul liialt. "Me peame paastu nõrga b-ga," muigas ta. "See on väga igaühe isiklik praktika, kuidas ta seda teostab. Kindlasti seda tehakse, aga mina näiteks ei ole jutlustanud paastust sel aastal. Eelmisel aastal me tegime seda, et tuua paastu rohkem tähelepanu keskpunkti ja anda inimestele märguanne, et äkki midagi võiks teha," sõnas vaimulik. Ka kohvilaud pärast teenistust on ta sõnul üsna samasugune nagu muidu. "Praegu on isegi käest ära läinud, sest mõned uued inimesed on tulnud. Me ikkagi sööme pühapäeviti ja pühapäev ei ole paastupäev, nii et võib."

Ülestõusmispühade olulisim osa on vaimuliku meelest see, et Jeesus tõusis hauast ülesse. "Kui ta oleks jäänud hauda, siis me ei tähistaks ülestõusmispühi. Ta siiski tõusis kuningaks, aga teistmoodi kui arvasid tema toonased kaaskondlased. Ta on keegi, kes võitis kurjuse ja patu ning juhatas tegelikult sisse täiesti uue ajastu. Jumalariiki on ligipääs kõigil, kes selle loo omaks võtavad või seda mingil viisil tunnistavad," sõnas Väljamäe.

Kui lapsepõlves tundus Väljamäele, et jõulud on kõige toredam asi, mida oodata, siis nüüd tunneb ta sama ülestõusmispühadega. "See on teistmoodi tunne, ma reaalselt kogen seda iga aasta. See on tore draama, millest läbi minna," ütles ta.

Tee baptismini

Ehkki Väljamäe järgib oma usku just baptistlikus koguduses, tõdeb ta, et flirdib vahel elementidega ka teistest konfessioonidest. "See läbisaamine, mulle isiklikult ja laiemalt, on märksa leplikum kui kunagi, kui baptistid esimesed lahkulööjad olid. Me mahume ära selle kristliku puu sisse," märkis vaimulik.

Juba sõna baptism viitab sellele, et usu ristimine on baptistidele väga oluline – kirikusse mitte ei sünnita, vaid inimese vabatahtliku usu peale ta ristitakse ja võetakse koguduse rüppe. "Ei sunnita, vaid sünnitakse uuesti. Mitte, et teistes kirikutes sunnitakse, aga osades kirikutes on see teistmoodi. Koguduses teenimine on võib-olla laiemalt jaotunud, ka vaimulik teenimine. Mitte lihtsalt see, et sa võid kohvi ette tõsta kellelegi, vaid sa võid ka leiba murda. See on natuke vabam kui nii mõneski muus kirikus, ta on rahvalikum," arvas Väljamäe, tunnistades samas, et läheb hea meelega ka missale või võtab osa luteri kiriku jumalateenistusest. "Mulle meeldib lasta ennast aeg-ajalt rangemast liturgiast läbi loputada."

Väljamäe on küll sündinud baptistide perekonda, kuid temast ei ole kunagi püütud baptisti teha. Lapsepõlvekodust olid aga siiski tuttavad lood Jumalast kui maailma loojast, pattu langemisest ja Iisraeli rahva ajaloost Jeesuse ning tema tähenduseni välja. "Ma arvan, et hästi tähtis oli see, et need inimesed, kes mu ümber olid – mõtlen oma vanavanemate peale – elasid selle loo päriselt usutavaks. Neil oli armastust rohkemate vastu kui perekond, perekonna vastu ka, ma ei jäänud millestki eemale," rääkis Väljamäe.

Ühel hetkel said need lood Väljamäe jaoks hoopis uue varjundi läbi lapsepõlves kogetud elamuse. "Ma ühtäkki kogesin konfliktset tunnet. See on tagantjärele tarkus, ma ei osanud siis seda seletada. Ma saan aru, et ma olen väga puudulik, aga samas keegi, kes on püha, on mu juures nii lähedal, et ta elab mu sees. Sa oled Jumala Püha Vaimu tempel – see on see, mida kristlased usuvad ja ka kogevad. Minu jaoks oli see täiesti reaalne elamus," lausus Väljamäe. Baptistide jaoks tähendab taoline kogemus uuestisündi, midagi, mis inimese sees muutub. Väljamäe märkis, et samasugune vaimupuudutus võib inimesega aset leida igas kirikus.

Depressioon tõi usu juurde tagasi

Mitmeid aastaid oli Väljamäe kogudusest eemal. Ta tunnistas, et proovis püüdlikult ka usust lahti öelda, kuid jõudis ringiga tagasi. "Teismeeas läheme nagunii isakodust eemale ja mõni jääbki kadunuks, ma olin see kadunud poeg. Kui ma tagasi mõtlesin intellektuaalses plaanis, et äkki kombiks seda maastikku uuesti, siis ma läksin katoliku kirikusse ja alustasin katehheesi kursusega, aga ei lõpetanud," rääkis ta.

Väljamäe jõudis koguduse juurde tagasi, sest ei tulnud enda sõnul Jumalast eemal oma eluga toime. "Jumal on minu jaoks alati olemas olnud. Ma olen püüdnud teha nägu, et ei ole, aga ta ikkagi on. Ma kogesin mingis mõttes paradiislikku olustikku lapsepõlves. Siis sind paisatakse kuskile 90ndatesse, mis oli aeg nagu ta oli, jõudsin võidelda Eesti vabaks Balti ketis ja siis väsisin ära, langesin depressiooni. Mitte hoobilt, aga kuidagi samm-sammult tegi see minusse teed. Tollal ma ei osanud seda niimoodi nimetada. Ma arvan, et see oli selline naeratav depressioon ka pikki aastaid, selline lõbus ja tore poiss, ajab teisi alati naerma, aga sees oli midagi muud," rääkis Väljamäe. Ta nentis, et ei saanud sellest üksi välja ja vajas abi nii lähedastelt, Jumalalt kui ka usukogukonnalt.

Nii piibel kui ka kogudus pakuvad vaimuliku sõnul võimalusi depressiooniga toime tulemiseks, ilma et inimene tingimata terveneks. "Piiblis on väga palju lõike meeleheitest ja see äratundmishetk on väga tore. Mu kogemus ei ole olnud see, et ma sain kohe nipsust terveks ja ma olin hästi õnnelik pärast seda. Pigem tuleb ka selles pimedamas pooles leida tähenduslikkust ja armastust, seda, et Jumal on olemas ka siis, kui sa oled väga katki ja kadunud," rääkis Väljamäe.

Väljamäe peab luuleloomingut teraapiliseks. Oma luulekogus "Haugub, hammustab, tapab" kirjutab ta samuti depressioonist. Raamat käsitleb nii kirjeldusi ühest konkreetsest episoodist kui ka väljamõeldut ja läheneb depressioonile isegi veidi humoorika nurga alt. See, et Väljamäe üsna harva luuletab, on tema enda sõnul hea märk. "Ma natuke kahetsesin, kui raamat oli juba välja tulnud. See on mõnes mõttes isiklik ja teistpidi ta käsitleb ka inimesi või kogemusi. Ma olen kaotanud inimesi depressioonile, kes sellest hinge pimedast ööst ei ole tahtnud ühel hetkel ärgata, kes on vabatahtlikult elust läinud. Sa oled oma sõbra kõrval, kes on läinud ja sellepärast on selle raamatu pealkiri tegelikult vihane," ütles vaimulik. Luuleraamat on Väljamäe sõnutsi topeltalbum kahest hirmsast haigusest – depressioon ja pandeemia – kuid ometi leiab selles tema sõnul ka omajagu lootust.

Väljamäe viimatise luulekogu tõstis esile Kultuurkapitali kirjandussihtkapitali aastaauhindade žürii, samuti pälvis ta eelmisel aastal oma näidendiga "Angerja teekond" teatri agentuuri näidendivõistlusel III koha. Väljamäe nimetab kirjanduses ja pastoriametis tegutsemist pingeväljaks, kus ta pidevalt toimetab ja ütleb, et need rollid saavad enamasti üsna hästi läbi.

"Kunagi üks kriitik kritiseeris üht minu kogu ja sellest jäi mulle mulje, et see jutlustaja hääl on luuletaja hääle ära rikkunud. Kuidagi liiga dotseeriv ja nagu kantslist räägiksin. Luuletekstis ei peaks sa nii palju ära ütlema. Seal oli isegi tõetera sees, nii et ma liiga palju ei pahandanud sellega," sõnas ta.

Ehkki tema kirjanduslik tegevus pole misjonitöö, kajastuvad seal tihti siiski vaimulikud väärtused. Erinevalt jutlustades saab ta enda sõnul kirjanduses Jeesusele ette heita, kas ta oma jutluste näited ikka kõige paremini läbi mõtles. "Üks tekst mul on selline, kus ta ütleb, et vaadake linde ja mu väide oli luuletuses see, et mis lindudel viga, neil on palju lihtsam, me elame siin Põhjamaal. Sellist nalja võib ikkagi teha ja ma seda ikkagi luban. Meie kogudus armastab naermist päris palju. Ma ei tea, kas see kõigile meeldib väga, kes meie koguduses käivad, et võiks olla ikkagi vaoshoitum ja tõsisem, aga meil on tõsist ka," rääkis vaimulik.

Väljamäe tekstid tõukuvad sageli ühiskondlikest ja sotsiaalsetest vastuoludest. Teemad vahelduvad perekonnast, abielust ja sõjast depressioonini, kuid laias laastus keerleb tema looming inimeseks olemise küsimuse ümber. "Kui ma mõtleksin ennast amatöörkirjandusloolaseks, kes hakkaks menetlema Väljamäed, siis mulle tundub, et see põhiline teema ongi see inimeseks olemine," rääkis ta.

Sotsiaalmeedias on Väljamäe muuseas kirjutanud tekste ja järelhüüdeid koroonapandeemia tõttu lahkunud inimestele, keda ta isegi ei teadnud. "Täna avastasin, et neli aastat tagasi olen ma avaldanud ühe teksti, mis algab sõnadega: "Kus olid sina, kui esimene suri?". See räägibki kellestki, kes Covidi diagnoosiga suri. Ma tahtsin anda neile inimestele mingi loo omalt poolt. Võis olla, et see tekst on üks sotsiaalmeedias enim jagatud tekste, mis ma kirjutanud olen. Ju ta tabas mingit närvi või vajadust," sõnas Väljamäe.

Oma viimases luulekogus küsib Väljamäe värsivormis: "Kuidas on võimalik sõdida paastuajal / kuidas on võimalik sõdida pühade ajal". Nendele küsimustele ta vastust anda ei oska ja tema sõnul ei anna ka Jumal ülestõusmispühade loole ja ristisurmale vastust, vaid kannatab koos inimkonnaga.

"See ei pruugi meile meeldida, me tahaks ilmselt mingit lihtsamat lahendust. Aga me usume, et see kannatus viib kuskile välja ja ühel hetkel kogu loodu siiski lunastatakse. Me elame ajastul, mis ootab. Ma olen mõelnud sellele, et kuidas on võimalik paastuajal sõdida ja seal luuletuses on üks rida "Kui keset kaost niidab ilu jalust..." Sõdu alustavad ja seda teevad inimesed, kellel absoluutselt ilumeel puudub," ütles vaimulik.

Ülestõusmise lugu

Väljamäe tunnistas, et kahtleb aeg-ajalt isegi, kas Jeesus ikka tõusis surnust üles, kuid on enda jaoks avastanud, et uskmatu olla on märksa raskem. "Ma imetlen neid, kes jäävad uskmatuks selle müsteeriumi juures. Neid oli sadu, kes ütlesid, et nad kohtusid ülestõusnud Jeesusega. Selles plaanis mina ütleks, et me oleme täitsa faktipõhised, aga küsimus on, kelle tunnistust sa usud," sõnas Väljamäe, lisades et ka alternatiivseid lugusid oli liikvel. "Mõni ütleb, et see on kristlik müüt, ja nagu Kivirähk ükskord võrdles, et Kreeka, Rooma ja kristlik on samas kategoorias. Minu arust neid ei saa võrrelda. Ma arvan, et meil on see tõenduspõhisus märksa parem. Ma annan talle täitsa armu, et kui Prometheusist rääkida, kes on aheldatud kalju külge, kes inimestele tule tõi ja sai karistada sai, siis meil on ju kirjanduslikult täiesti sarnane motiiv olemas."

Oma ülestõusmispühade jutluses mõtleb Väljamäe seekord käsitleda Juudast veidi kirjanduslikumas mõttes. "Kui me kujutame ette, siis Juudas ka ju hukkub, ta hukkab ennast ise, ta reedab Jeesuse, ta kahetseb. Sõna ütleb, et ta läks ja poos enese ülesse, kui ta nägi, et Jeesus on surma mõistetud. Ma usun, et see oli siiras kahetsus. Mine sa tea, nad võisid kohtuda surmavallas. Kui me seda suudaks ette kujutada, mis vestlus seal võis olla arenenud... Keegi pidi Jeesuse ära andma, see on justkui ettekuulutatud ja määratletud, keegi pidi seda saatust kandma. Kas seal on mingi lootus veel, kas juudasugustel on lootus?" mõtiskles vaimulik.

Väljamäe usub, et Jumal on armuline ja õiglane, kuid selles, kas kõik saavad päästetud, pole ta enda jaoks veel selgusele jõudnud. "See on õnneks minu jaoks õndsusküsimus. Et ma pean nüüd selle asja endale selgeks tegema ja kui ma seda teen, siis on Jumal minuga rahul. Ma ei julgeks loota selle peale, et kõik pääsevad ja öelda siin eetris, et ela, kuidas tahad ja mingeid tagajärgi ei ole. Universalism on selline vaade, mis ütleb, et Jumala kõikevõitev armastus mahutab endasse lõpuks kõik ja jumalasõna ütleb, et ta on kogu loodu lunastanud ja lõpuks kõik uuendatakse. Samamoodi ka Juuda loo puhul, tema ka siis mahuks ära," ütles Väljamäe.

Kristliku õpetuse ühe keskse osa moodustab mäejutlus, milles on palju õpetussõnu sellest, kuidas tuleb keerata teine põsk, olla vaimust vaene, koguda varandust taevasse ja mitte muretseda homse pärast. Jeesus ütleb jutluses, et olge täiuslikud, teades, et inimesed selleni ei küüni. Väljamäe arvab, et seda tasuks siiski proovida.

"Tegelikult ju mäejutlus peaks ärritama meid, sest ta nõudmised on nii kõrged, sa teed elu veel raskemaks, kui mäejutlust loed. Aga ma ise olen enda jaoks mõtestanud, et ta seab selle standardi hästi kõrgele, ja justnimelt sellepärast, et näidata, et me ei saa sellega hakkama. Mulle tundub, et Jeesus räägib seal juba iseendast. Tema on saanud vaimust vaeseks ja teinud kõike seda, mis mäejutlus sisaldab ja tema peale lootes tõuseb ka meie suutlikkus mäejutlust oma elus rakendada," sõnas ta.

Muutused koguduses

Koguduses on Väljamäele pakutud ka preestri ordinatsiooni, kuid ta on otsustanud selle mitte vastu võtta. Ametist loobus ta põhjusel, et pastori statuudis viidi sisse märkus, et pastor peab olema meesterahvas. "Meie liidus ei ordineerita naisi pastoriteks. Ma pole küll loosungit lehvitanud, aga ma olen solidaarne nendega, kes ei sobi," põhjendas ta.

Jeesuski lõhkus Väljamäe sõnul sotsiaalseid standardeid. "Üks tuntud lugu on, kus Marta ja Maarja, kaks õde, võtavad Jeesuse vastu oma kodus ja siis Marta heidab Maarjale ette, et ta ei aita teda. See ei ole see, et sa ei aita mul süüa teha, vaid tegelikult ta heidab ette, et sa lähed meeste maailma. Jeesus ütleb, et ta on valinud hea osa ehk ta lubab tal õppida ja õpibki selleks, et õpetada. Me näeme, et ka naisi nimetatakse, Paulus mainib naisi, kes on ilmselgelt juhtivates ametites olnud kogudustes. Justkui ei ole Uues Testamendis sellega probleeme," ütles Väljamäe.

Pastorina paneb Väljamäe ka inimesi paari. Pärast abieluvõrdsuse seadustamist käib see töö tema sõnul täpselt samaviisi edasi nagu enne. "Vaimulikele on antud abielu registreerimise õigus, lisaks sellele, et viid laulatusi läbi, saad tseremoonia käigus teha selle sama talituse ka. Registreerimise läbiviimine oli enne lähtuvalt meie usulistest tõekspidamistest ja see on praegu täpselt samamoodi ehk mina ei taju mingisugust muutust," sõnas vaimulik.

Kirik jutlustab ühtpidi armusõnumit, teisalt on seal pidevalt pinged ja vastuolud. Väljamäe usub, et rist võiks lepitada. "Ma arvan, et rist, mis on meeleparanduse sümbol ka, me vaatame seda ja seal võiks pattu kahetseda, teineteisele armu anda ja ära leppida. Ma arvan, et see on suurem ja võimsam sümbol kui meie erinevad arusaamad teatud õpetuste küsimustes, mis on ka väga kaalukad ja olulised. Ega nad muidu meid vahel riidu ajaks," ütles Väljamäe.

Ülestõusmisaeg on ka meeleparanduse aeg, see on uus võimalus, uue elu perspektiiv. Väljamäe tõdeb, et on nii mõndagi, milles ta ise tahaks saada paremaks. "Mulle tundub, et on rohkem asju, mis on isegi mitte tehtud, vaid tegemata, ka neid asju tasub kahetseda," sõnas ta.

Paast on loobumine, piibli mõttes toidust, et pühenduda Jumalale, otsida tema palet ja võib-olla teha seda enne raskeid otsuseid. "Mulle väga meeldib üks kirjakoht, kus prohvet ütleb, et tõeline paast on see, kui sa murrad leiba näljasele, kui lastakse vabaks rõhutuid. Sotsiaalse õigluse kogukondlik mõõde on hästi oluline. Käimasolev sõda on näidanud, et me elame pealesunnitud paastuajas juba mitu aastat ja Eesti rahvas on tõestanud väga paljudel puhkudel seda, et me teeme midagi head," rääkis vaimulik.

Kultuurisoovitus. "Minu kultuurisoovitus on välja pakkuda üks nädal, mille järgi üks enam-vähem kultuurne inimene võiks oma rütme seada. Nädal algab loomulikult punase päevaga, pühapäevaga ja loomulikult kirikus. Sellele võiksid järgneda umbes samasugused vestlused nagu meil, sellepärast, et see on kultuurirännak teises inimeses. Peale seda tuleks tingimata minna kohaliku jalgpalliklubi kodumängule, see ei ole Eestis tavaline, aga me elame siin Euroopa serval ja võiks seda asja arendada. Kui muud ei jaksa, siis ühe luuletuse jaksad lugeda. Neljapäevaks on tõenäoliselt hinge peal nii palju, et tasuks üks meieisapalve lugeda. Laupäeval jõuaks sauna. Selline puhastumisest puhastumiseni hinge, ihu ja vaimu mõttes oleks päris hea elu," soovitas Väljamäe.