Ülle Madise: ma ei vaja teatris kinnitust, et elu on julm, lühike ja ebaõiglane
Õiguskantsler Ülle Madise ütles Katrin Viirpalu kultuurisaates "Elamus", et saab igapäevatöös nii palju infot elu lühiduse, julmuse ja ebaõigluse kohta, et oma kultuurimenüüsse ta filme või etendusi, mis seda tõdemust veel kinnitaksid, lisama ei kipu.
Õiguskantsleri elamuste hulgast võib leida tavatult palju loodust. "See on minu jaoks kogu elu väga oluline olnud. Lindude tulek ja minek igal aastal on minu jaoks elamus ja niimoodi selgi aastal. Just üritasime vahetult enne jääga segatud vihmasadu oma õunaaiast ladvaõunu kätte, saime ka ja täpselt siis kiirustasid haned hüüete saatel lõuna poole. Siis tuli meelde, kuidas kevadel, kui neid samu puid lõikasime, haned just tulid," rääkis Madise, kelle jaoks on lindude minek ka omamoodi tore.
Madise sõnas, et üritab elada niiviisi, et igas päevas oleks rõõmu ja parimas tähenduses elamus. "Elamus võib ju olla ka väga kurb ja tagasikiskuv, aga neid üritaks võimalusel vältida. Vähemalt vabatahtlikult ei kipu näiteks vaatama filmi, mille järel saad aru, et eluisu kaob ära, ega teatrietendust, kus mõistad, et elu on lühike, julm ja kurb," rääkis ta.
"Ma ei hakka nimetama, millist suveetendust sel suvel vaatamas käisin, aga selle järel mõtlesin, et pean nüüd vaimuga kõvasti vaeva nägema, et ära unustada mõned kohutavad ja julmad kujutluspildid, mida see etendus minus tekitas. Ma tunnen õõva väga sügavalt ja see jääb mind pikalt kummitama. Kui lastele või loomadele tehakse ülekohut ja valu, siis seda ma tõesti ei talu," sõnas Madise, kes saab igapäevases töös pidevalt infot selle kohta, et elu on lühike, julm ja ebaõiglane.
"Teatrietendus ei ole kindlasti koht, kus vajaksin sellele tõdemusele veel kinnitust. Nii et ma pigem vaataksin midagi, mis ütleb, et inimesel on võimalik ka ebaõiglased ja kurvad juhtumised üle ja läbi elada. Kui tundub, et miski on täiesti ebamõistlik, on võimalik see absurdi või sürrealismi võtmesse keerata ja sellest üle olla," leidis Madise.

Fääri saared
Fääri saartele soovis Madise minna selleks, et näha merd tema väga mäslevas olekus. "Tõuke selleks andis mingis mõttes Iris Murdochi romaan "Meri, meri", kus inimsuhete kirjeldused olid võluvad ja huvitavad, aga mulle tohutult meeldisid merekirjeldused. Sealhulgas kirjelduse tõeliselt mäslevast, ohtlikust, kummalistesse kaljukurkudesse kaduvatest, võimsatest merelainetest. Mõtlesin, et tahaksin seda väga näha," selgitas Madise.
Seejärel tegigi Madise Taani põnevussarja "Taak" vaadates abikaasale ettepaneku minna Fääri saartele. "Täpselt mu abikaasa sünnipäeval oligi see juhtum, kus taevas oli Fääri saarte kohta erandlikult selge, põhjatuul puhus 90 kilomeetrit tunnis, nii et mina sain oma avara tuulekindla jopega sisuliselt vastu tuult toetada. Ja siis millegipärast olid kõikjal vikerkaared. Täiesti uskumatu. Kui seda kellelegi kirjeldada, siis öeldakse, et see on välja mõeldud, ei saa olla," jagas Madise oma imestust ning lisas, et vikerkaari oli taevas kindlasti üle nelja.
Madise selgitas, et Fääridel elab 54 000 elanikku ja rahvaarv kasvab vaatamata pehmelt öeldes kehvadele ilmastikuoludele. "Üldiselt on aastaringselt 10 kraadi ja küsimus on selles, et kas tuul on väga kõva või kõva ja enamasti ka sajab. Aga inimesed elavad ja tundub, et täitsa rõõmsalt. Nägime, et kasvõi lasteaialapsed olid vaatama tormisele, vihmasele, kohutavale ilmale pandud kombekad selga ja kõndisid rõõmsalt mööda tänavat. Lähevad kunstimuuseumi või mängivad sealsamas. Mitte mingit probleemi," selgitas Madise.

Die Toten Hosen
Madise peab ennast uudishimulikuks muusikakuulajaks. Nii et kümmet lemmikut ta reastada ei suudakski. "Muusikat ja stiile, mis mulle meeldivad, on üksjagu palju ja võib-olla on isegi lihtsam öelda, mis mulle ei meeldi, aga seda ma ütlema ei hakka, sest parem rääkida ikkagi headest asjadest," rääkis õiguskantsler.
Saksa poprokk-ansambliga kohtus Madise enda mäletamist mööda mõnes Saksa väikelinnas. "Olen uudishimulik ja Saksamaal sattusin kuulama. Vast olin plaadipoes ja siis vahel sai küsida, et mis plaat teil mängib. Nii ma nad vist leidsingi. Midagi sellist justkui kangastub," meenutas Madise.
"Saksa keelt kuuleb Eestis üldse kahjuks vähe. Minu soovitus oleks küll, et inimesed ei keskenduks üksnes inglise keele õppimisele, vaid saksa, prantsuse, soome ja mitmed teised keeled on täpselt samamoodi väga olulised," leidis õiguskantsler.

Völklingeni rauatehas
Lugedes Michel Houellebecqi romaani "Kaart ja territoorium", ja seda kusjuures saksa keeles, tundis Madise, et raamat vajutas justkui mingile nupule. "See on väga hea romaan, väga kihiline, väga huvitav, aga muuhulgas käis jutt selle ümber, milline on täiesti puhas, objektiivne ja võimas reaalsus, mis peegeldub näiteks maakaartidel," selgitas Madise ja rääkis, et vaimustusest inimeste võimest luua maakaarte arenes välja ka austus ehitisprojektide vastu.
"Et juba sadu aastaid tagasi suudeti projekteerida võimsaid tehasehooneid, suudeti välja mõelda, kuidas rauamaagist saadakse mitte lihtsalt kõrgel temperatuuril põletamise teel, vaid tööstuslike ahjude ja tohutute süsteemide toel edasi töödeldavat rauda. Siis jõudsin ka Völklingenini, mis on väidetavalt maailmas ainukene säilinud rauasulatustehas," selgitas Madise.
"Ja see ehitis on tõesti uskumatu. Uskumatu, et keegi on suutnud välja mõelda, et niiviisi üleüldse saab maagist tööstuses kasutatavat terast, malmi. Kui näed seda ehitist täies ilus, siis see on nagu ülimalt võimas kunstiteos. Kohati roostetab, ja siis kujutad ette, kuidas inimesed 1200-kraadise ahju ees pidid seisma ja kui mõelda sinna juurde nende ajalooliste sündmuste peale, mis on aset leidnud ja mis on nende töölistega saanud, siis on selles võimsuses ka midagi kurba," nentis Madise.

Täna ongi tehas mahajäetuna ekskursioonide sihtpunkt, kus toimuvad tihti ka kaasaegse kunsti näitused. "Nii et, kes satub sinna Prantsusmaa piiri lähedale Saksamaale, siis väga soovitan Völklingeni," rääkis Madise, kes peab tehast kunstiteoseks, mille loojaks pole mitte maalikunstnik või luuletaja, vaid arhitekt või insener.
Sürrealism
"Elu ja selle ebamõistlikkuse naljaks keeramine on mind alati võlunud. Eriti suure elamuse sain siis, kui käisin Kataloonias Cadaquési kalurikülas Salvador Dalí majas, kus nad Gala Eluardiga päris kaua koos elasid. Õnneks on alles ka dokumentaalfilmi katkeid, mille pinnalt sai eriti hästi ette kujutada, kui lustakas nende elu seal oli ja kui tore naine pidi see Gala olema," sõnas Madise.
Gala kätega korjatud maitsetaimede kimpude ja maja ruumide jaotuse kõrval on vaatamisväärsus ka Dalí ateljee. "Mulle meeldis tema juures kõige rohkem see, et mulle tundub, et ta oli ütlemata lõbus inimene. Oleksin temaga kindlasti hea meelega tuttavaks saanud, kui ajarännakud oleksid võimalikud. Ainuüksi tema väljanägemine oli lõbus ja kui lugeda tema geeniuse päevikut, siis see on minu arvates tõesti naljakas," arvas Madise, kelle hinnangul on suur oskus keerata maalikunstis elu tegelikkus naljakaks.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Elamus", intervjueeris Katrin Viirpalu