Kinokeele muutus

Kui veel umbes 15 aastat tagasi oli Itaalia režissöör Federico Fellini iga filmiinimese jaoks olulisel kohal, siis tänasel päeval pole Lokk suurmeistri aktuaalsuses enam nii kindel. "Ma ei tea, kui palju Eesti nooredki teavad Fellinit. Kui on näinud ühte filmi, siis on hästi," sõnas ta. Lisaks on Loki sõnul väga muutunud filmikeel, mille lisaks Fellinile töötasid välja Antonioni, Fassbinder, Tarkovski ja teised. "See tõeliselt audiovisuaalne kunst on hakanud asenduma sellise puhta narratiivi kinoga."

"Minu jaoks tegi kunagi noorena selle jube hõrguks, kui sa äkitselt saad aru, et siin on teater, kirjandus, muusika, et see on see audiovisuaalne kujund, mis tekib sellest sümbioosist. Nende välja lugejaid on väga vähe," nentis Lokk.

"Õhtud külas Dikanka lähedal"

Tiina Lokil on enda lapsepõlve peale väga hea mälu. "Esimesed mälestused, lähevad sinnamaani, kus ma veel mäletan, et ma rinda sain, mul on mingi supermälu selle koha pealt," sõnas ta.

Muinasjutulist filmi "Õhtus külas Dikanka lähedal" (1961) käis Lokk nelja-viieselt vaatamas oma isaga. "Vanasti oli niisugune tore kino nagu Partisani kino, maja on veel alles Paldiski maanteel, aga kino enam ammu pole. See oli minu kõige esimene kinos käimine üldse. See oli midagi nii fantastilist, et ma mäletan siiamaani seda tohutult säravat lund ja seda kingakest, tähti taevas ja kõiki neid värve," meenutas Lokk.

Enda teekonda filmi juurde ei pea Lokk seejuures sugugi otseseks. "Mul on olemas mingid märgilised elamused, mis ilmselgelt kusagilt on mind seda teed mööda juhtinud sinna, kus ma siis tänasel päeval põhimõtteliselt olen," sõnas ta.

Film on Loki jaoks võimalus reaalsuse eest põgeneda. "See on selline omamoodi igavene lapsepõlve jätk. Tegelikult on filmipilt ju ikkagi tingitud ja lähtub reaalsusest, aga samal ajal see on illusioon ja muinasjutt. Isegi, kui me teeme dokumentaalfilmi, siis ka seal on ta mingisuguses osas muinasjutt. Me loome maailma teatud mängureeglitega ja see on see võlu, mis mind on lõpmatuseni selle asja küljes köitnud esimesest hetkest alates."

Esimene ja ainuke koer

Lokk mäletab lapsepõlvest selgelt ka enda esimest kokkupuudet koeraga. "Ühelt poolt on see perekonnalegend, teise poole pealt on mul jube selged mälestused," sõnas ta. "Toodi see koer, taani dogi kutsikas, ta oli suurte lotendavate kõrvade, saba ja kõigega – ma ei olnud veel oma elus näinud koera. Mulle on meelde jäänud, et selle koera järel joostes õppisin ma käima. Mul ei ole pärast seda koera olnud, sellepärast, et see sõprus, mis meie vahel valitses, oli midagi täiesti enneolematut," rääkis Lokk.

Koera lahkumisest tekkinud lein oli Loki sõnu meeletu. Kuigi Lokil oli ka üheksa aastat vanem vend, siis vanusevahe tõttu tundis ta, et ta kasvas üksinda. Ka naabruskonna lapsed olid vanemad. "Nemad käisid koolis ja mina olin üksinda koos koeraga: mängisin peitust ja lahingut, siis me ka magasime näiteks koos, ma olin tema käppade vahel. Kui ma tahtsin sealt välja saada, siis ta pani mulle käpaga, et ole vait. Ikka täiesti lahutamatu paar olime."

Nino Rota muusika

Nino Rota muusikaga tutvus Lokk läbi Fellini filmi "Kaheksa ja pool". "See on üks nendest filmidest, mida ma võin lõputult vaadata, ma leian sealt iga kord uusi detaile. Ja see muusika, eriti see lõpumuusika, kus kogu see festivaliring käib, siis see viimane meloodia paneb alati naha värisema."

Filmi lõpustseeni saatvat Nino Rota muusikat loebki Lokk enda elu viisiks. "Minu elus on kõik nagu samasugusel kujul: on tohutut üksindust, on tohutut lõbu, festivalilisust, on traagilist väga palju olnud. See on nii minulik," sõnas ta.

"Ta kirjeldab seda meeleolu, millega mina olen läbi elu läinud. On olemas inimesi, kes lähevad väga tasapaksult, minul on täielikult mäed ja orud. Eluaeg tõusud ja mõõnad, seepärast ta kuidagi väga hästi kirjeldab seda. Mida vanemaks ma saan, seda paremini ma seda tajun," tunnistas Lokk.

PÖFF

2014. aastal pälvis PÖFF A-klassi kategooria filmifestivali tunnistuse. "Kui mulle seda pakuti 2013. aasta festivali ajal, siis ma ütlesin, et minge saage kaineks," naeris Lokk. Uudist kuuldes oli ta parajasti peenras askeldamas. "Ma lihtsalt lörisesin nagu idioot seal peenra keskel käed mullas. Ma sain aru, et kõik on tegelikult võimalik," meenutas ta.

Eestis on Lokk PÖFF-i olulisust ja olemust pidanud söakalt kaitsma nii ministrite kui ka filmikriitikute ees. Kui rahvas ei tahaks, siis Lokk enda sõnul festivali ka ei teeks. "Rahvas on selle festivali võtnud algusest peale väga omaks. Rahvas saab ja leiab nendest festivali sektsioonidest oma. Teine asi, kus meid on alati kohutavalt hästi vastu võetud, on kõik see, mis puudutab rahvusvahelist osa. Sealt me läheme kogu aeg läbi nagu sulavõist."

Filmid kinosaalis on aga vaid väike osa sellest, millega PÖFF tegutseb. "Seal on tagataust, mida me industry'ga teeme, nii rahvusvaheliselt kui ka Eesti filmi jaoks, filmihariduse jaoks. Me teeme ikka jube väikeste rahadega seda: eelmisel aastal meil oli avalikku raha poolteist miljonit ja me tõime sisse Eesti riigile 11 miljonit. Ma arvan, et see on hullult kasulik Buratino investeering," sõnas Lokk.

Elu ja surm

Tiina Lokk pidi läbi elama enda esimese, 10 päeva enneaegsena sündinud lapse kaotuse. "See on päriselt karm, mis vajutab elule väga suure pitseri. Ma arvan, et ükski naine sellest iialgi üle ei saa. Ma tahan kõigile öelda, et hakake palju varem rääkima, mina hakkasin sellest rääkima siis, kui oli 30 aastat möödunud."

Kunagi ei suuda unustada Lokk aga ka enda esimese terve vastsündinud lapse naeratust. "Öeldakse, et lapsed ei naerata, aga ta naeratas, tal oli suured pruunid silmad ja terve ta nägu naeratas mulle." Teine laps jäi meelde aga läbi oma roomamise. "Ta pandi nagu konnapoeg minu peale ja siis ta hakkas roomama mulle rinna suunas. Need on kaks elamust, see roomamine ja see naeratus, mida ei kustuta mitte miski siin elus ära."

"Elu koosneb nendest kõrgetest ja madalatest, traagilistest ja ülevatest hetkedest. Võib-olla on mõni, kellel pole kunagi probleeme olnud, siis muidugi tal on see ka elamus, aga tal kindlasti ei ole sellist elamust nagu minul, kes nii palju kannatas enne seda," arvas Lokk.

Portugal ja saudade

Kuigi Lokk on Portugalis käinud vaid kahel korral, siis sellegipoolest on riik talle väga sügava mulje jätnud. Nende seas on portugallaste omamoodi igatsus ehk saudade kui ka Fernando Pessoa luule.

Lokil on meeles juhtum ühest udusest Lissaboni laupäeva õhtust, mil ta konverentsist vaba õhtut jalutamisega täitis. "See kõlab nagu täielik muinasjutt ja paneb naha võdisema täiesti. Sa hakkad kuulma tangomuusikat, lähed lähemale ja seal on tantsuplats. Sa näed, et paarid tantsivad, udust tulevad välja üksikud inimesed erinevatest kohtadest ja ühinevad seal tantsuplatsil. Ilmselt nad ei tunne teineteist ja siis lähevad uuesti lahku üksteisest. See oli midagi sellist, mida ma ei suuda siiamaani ära unustada," kirjeldas ta.

"Selles oli mingi tohutu maagia, see üksinduse maagia, ja samas see oli nagu mingi molekulide liikumine kokku-lahku. Seisan ja ei saa edasi minna," rääkis Lokk.

Mägede vaikus

Noorena oli Lokil tohutu kõrgusekartus, mida ta otsustas ravida Kaukaasia mägedesse matkama minemisega. "Ma ei ole kunagi oma elus sellist jäägitut vaikust kuulnud. Isegi, kui kuskil kaugel kuuled, kuidas liustik praksub ja murdub. Oli täielik illusioon, et sa oled üksinda: sina, maailm, taevas, mäed, midagi sul vahepeal ei ole," kirjeldas ta.

Vaikust otsib ja vajab Lokk enda igapäevatöö kõrvale väga. Viimased 15 aastat leiab ta selle enda maamajast. "Ma võin olla väga introvertne ja väga ekstravertne. Aga see introvert oli väga ahistatud selle sunnitud ekstravertsuse poole pealt ja nüüd ma ikkagi ligi 50 protsenti aastast elan ja olen seal. Mul on vaja seda metsa sees olemist, vaikust ja kõike neid loomi seal."

Laulupidu ja Ernesaks

Lokil pole enda sõnul pea ühtegi laulupidu vahel jäänud. Eriliseimaks peab ta aga Ernesaksa eelviimast laulupidu, mida aga tol ajal peeti juba tema viimaseks. "Me tegime Ernesaksast filmi Tallinfilmis. Sa oled seal vahemaa peal niimoodi, et sulle ühele poole jääb publik, teisele poole jäävad lauljad. Siis oli see lõpuepisood, kus Ernesaks tuli oma "Isamaad" dirigeerima ja juba tollel hetkel olid kõigil pärjad ja vahemaa oli rahvast täis. Meie pidime Ernesaksa seal jälgima koos operaatoriga: see elamus, kuidas kõik need hääled kokku sulasid, kuidas sulasid kokku publik ja dirigendid, tegijad ja siis Ernesaks – see oli midagi nii võimsat, et me kõik nutsime seal," kirjeldas Lokk ja märkis, et see oli midagi tõeliselt enneolematut.