Elamusi ritta pannes mõtles dramaturg, et ei soovi liiga kaugele lapsepõlve minna ja suurte mõjutajate peale mõelda, sest see on Piigi sõnul natukene libe tee. "Lõpuks muutuvad lapse- või nooruspõlve elamused millekski hoopis suuremaks ja teistsuguseks. Mõtlesin siis, kuidas seda kõige ausam teha oleks ja leidsin, et tegelikult saab lihtsalt möödunud suvele tagasi vaadata," selgitas Piik oma meetodit.

"See oli väga tore ülesanne, mida endale seada. Tõesti oli väga mitu huvitavat elamust selle suve jooksul," lisas Piik.

"Me peale ülalt jälle paistsid tähed"

Üks neist elamustest oli Ringo Rammuli lavastus "Me peale ülalt jälle paistsid tähed" Ugala teatris, mis sai Piigi vaatenurgast hakkama millegi haruldasega. Nimelt haaras lavastus Piiki nii, et ta ei vaadanud seda teatritegija ja professionaalse kretiini pilguga, ei analüüsinud seda, mismoodi lavastus tehtud on.

"Seda juhtub harva, et mingi asi võtab sind niimoodi kaasa ja haarab, aga kui see juhtub, siis on tõesti erakordne tunne. Vägev, et nad seda suutsid," leidis Piik ning lisas, et elamus ei seisnenudki mitte ainult lavastuse käsitöö poole eiramises, vaid pani vastuvoolu liikuma ka tema loomuomadused.

"Ma olen ka lihtsalt inimesena võib-olla veidi tõrges. Ma üldiselt ei lähe väga kergesti asjadega kaasa. Ikkagi ajus mingisugune osakene töötab ja analüüsib. Aga seal lavastuses loodi mitmel korral, aga eriti teise vaatuse ühes stseenis laval olevatest asjadest terve maailm. See on juba iseenesest kunstiteos. Eesti teatris pole enne niisugust asja näinud," kiitis Piik Arthur Arula lavakujundust.

"Ja selles maailmas on siis dramaturg Roos Lisette Parmas suutnud omakorda leida sellise tekstilise meetodi, et ühel hetkel ei saa aru, mis on see loogika, mis viib ühest teksikatkest järgmiseni. Selline kaleidoskoop eluhetkedest, mis üksteisele järgnevad, aga ühel hetkel ei saa aru, mis milleni tegelikult viib. Tihe ja ootamatu ja tekitas minus vaatajana vägeva tunde, mu meeled ja mõistus olid sellest haaratud," rääkis Piik Vikerraadios.

Piik tundis, et tegijad on võtnud riski ja ei võinud olla kindlad, kas asi ka tööle hakkab, ses tegu ei ole klassikalise dramaturgiaga, kus tegelased arenevad. "Kõik on kuidagi läbisegi ja on võetud risk viia vaataja kuhugi teise aegruumi. /.../ Teine vaatus oli pikk, aga see rongi kombel vedas vaatajat läbi ühe inimese elu. Mitte päris sünnist surmani, võib-olla isegi tagurpidi, surmast sünnini. See oli kuidagi elamuslik ja mul on hea meel nende suhteliselt noorte teatritegijate üle, et nad selle riski võtsid," tõdes Piik.

Platoni akadeemia varemed Ateenas

Suve hakul külastas Piik Ateenat, kus tal ei olnud palju aega ja kuna kõige tähtsamad maamärgid olid nähtud, siis otsustas dramaturg külastada Platoni akadeemia varemeid, lootuses, et ajalooline paik lubab olevikulise hetkeks igavikulisega asendada.

"Tundus huvitav paik. Just see teadmine, et tegu on justkui filosoofia ühe sünnikohaga, aga reaalsus oli see, et tegu oli mahajäetud koerajalutamise pargiga, kus oli vaevu üldse midagi tähistatud. Õrnalt oli aru saada, et vist on see koht, kus olnud akadeemia. Mingi varemed seal siis olid, mis olid ka üsna halvasti säilitatud," rääkis Piik.

Kui Piik filosoofia lättele jõudis, avastas ta sealt ühe palka ülakehaga meesterahva grillimas. "Kaasaja reaalsus lõi hästi tugevalt sisse. Seal olid ka immigrandid, kes olid pargis mingit pidi ööbinud ja tegid süüa endale. Hästi jõuliselt sotsiaalne reaalsus. Samal ajal inimesed jalutavad oma koertega ja korjavad koera kakat kokku. See tekitas tunde, et nii kaob maailma hiilgus. Muutud teadlikuks sellest, kuidas üks suursugune koht võib järgmisel hetkel olla justkui tühermaa," sõnas ta.

Ateena ei kuulu Piigi lemmiklinnade hulka. "Pole just parim näide väga heast linnakeskkonnast. Majad lagunevad, väga palju on vaesust, väga palju mustust, väga palju on sotsiaalseid probleeme näha. See ei ole väga hästi toimiv linnakeskkond enam ja siis mõtled tagasi, et see oli see koht, kus kunagi elasid Euroopa kultuur suurkujud."

Nietzsche biograafia

Möödunud suvel luges Piik teist korda ja hooga läbi norra autori Sue Prideaux' biograafia Friedrich Nietzschest "I Am Dynamite!", milles Prideaux suudab oskuslikult ja visuaalselt esile manada stseene ja paiku suure filosoofi elust. "Loo jutustamine on väga-väga heal tasemel. Seda võibki lugeda nagu juturaamatut. Samal ajal on see väga põhjalike allikatega ja tegeleb paljude müütide ja valearusaamadega Nietzsche elust, millele on selgust andnud alles hiljuti avalikuks tulnud allikad," selgitas Piik.

Piik leiab, et Nietzschet hinnatakse jätkuvalt filosoofina suuresti just tema eluloo tõttu. "Nietzsche elu oli mõnes mõttes nii erakordne ja ma arvan, et nii tema filosoofia kui elulugu kõnelevad praeguses ajas väga hästi, sest mõneti oli see hetk Lääne ajaloos, kus tekkis selline pidetuse tunne. Jumal on kuskile kadunud, või nagu Nietzsche ise mänguliselt ütles, et jumal on surnud. Ta ise oli pastori poeg ja omal nahal läbi oma elu tegeleb selle pidetusega, sellise totaalse vaakumitundega, kus millelegi toetuda ei saa."

Prideaux' biograafias hindab Piik ka seda, kui hästi on autor suutnud edasi anda filosoofi elu kurbloolisust ja traagikat. "Ta ikkagi ei näe ära seda hetke, kus keegi temast või tema mõtetest midagi teab. Raamatuid müüakse paarsada eksemplari. Kui ta kuuleb enne, kui ta hulluks läheb, et Taanis on keegi professor ta loengus radikaalse ja plahvatusohtliku häälena esile tõstnud, siis läheb talle see väike tunnustus väga korda. Siis kirjutab ta autobiograafia ja nimetab ennast selle plahvatusohtlikkuse pärast dünamiidiks. Sealt ka biograafia nimi, millega ta pealkirjastas ühe oma autobiograafia peatüki," rääkis Piik.

Frank Zappa

Omamoodi plahvatusena näeb Piik Ameerika heliloojat ja muusikut Frank Zappat. "Tema pöörane loovus lõi muusika hästi mitmeks. See ei olnud enam üks tervik, vaid tõesti niisugune plahvatus igas suunas. Kogu tema loovus väljendus muusikas, aga mitte ühte tüüpi muusikas, vaid väga erinevates žanrites ja mõtetes, mis pähe tulid. /.../ Ma ei kujuta ette, kuidas üldse tulla niisugusele mõttele, et hakata muusikas satiiri tegema," selgitas Piik.

Piik on muidu kuulanud elu jooksul palju sünget või kurvameelset muusikat, aga põrkab aeg-ajalt ikkagi Zappa muusika peale, kus teda haarab mängulisus ja puhas loomise nauding. "Selline tunne, et ta ei tee mingit plaani, vaid lihtsalt vaatab, mis juhtub. Sellist elementi on temas tunda," lisas ta.

"Cletus Awreetus-Awrightus" on Zappa lugu, mida Piik kuulab hetkedel, mil ta tunneb, et mõtted, elu või loomingulised plaanid lähevad liiga tõsiseks ja ratsionaalseks. "See lugu esindab minu meelest kõike muud. Täiesti dionüüsiline palakene, kus on näha, et inimesel on rõõm, mängulust ja pöörasus."