Kui Kangro püüdis sobrada enda mineviku elamustes, siis ujus väga tähtsa ja eredana esile külaskäik koos vanematega Erkki Sven Tüüri juurde Hiiumaal. "Käisime seal kahel suvel, 1983 ja 1984. Sinna pääsemine ei olnud lihtne. Pidime ennast Tüüri sugulasteks vormistama, kutse saada. Kui seal juba kord olime, siis käisime õe Kirkega muidugi hästi palju ujumas, kondasime mööda randa ringi. Meil oli ka noorem õde kaasas, kes oli siis veel päris pisike ja ei osanud võib-olla nautida seda, mida meie nautisime, nimelt rannast leitud prügi," meenutas Kangro Vikerraadios.

"See oli välismaa prügi. Seal olid mahlapakid, veinipakid, õllepurgid, piimapakid. Kõik see oli meie jaoks kui tervitus vabast läänemaailmast. See oli märk sellest, et see kirev ja ilus lääne elu ei ole ainult miraaž, mida me Soome telekast näinud oleme, vaid see on päriselt olemas. Selline mahlapaki-post ja ilusamad pakid ja purgist korjasime me hoolsalt üles ning viisime Žiguli pagasnikusse. Isa vist küll avas pagasniku enne, kui me mandrile hakkasime sõitma, aga vähemalt saare peal ta neid veel ära ei visanud, mandril küll," selgitas Kangro.

"Me lihtsalt ei mõistnud tema niisugust täiesti ikonoklastlikku tegu. See oli läänemaailma püha kunst, mis oli meieni tulnud ja näed, isa ei saanud sellest, viskas kõik selle ilu minema," muigas Kangro.

Erilisena on Kangrole jäänud meelde üks apelsini mahla pakk, mis oli üleni hõbedane. "Seal oli peal foto ilusast apelsinist, millest oli paar tükki välja murdunud. Korralik oranž apelsin oli nõukogude aja lapsele suhteliselt haruldane nauding. Apelsinil olid veel niisugused kastepiisad ka peal," meenutas Kangro ning lisas, et täna on tal tunne, et liiga ilus pakend on suur liialdus ja raiskamine. "Mul on kole kahju, kui ma näen, et pakendid on ilusad ja need tuleb pärast ära visata," tõdes ta.

Koreograaf Jérôme Bel

Jälje jättis Kangrosse ka prantsuse tantsija ja koreograafi Jérôme Beli lavastus "Gala", kus kasutatakse inimesi, kes ise tantsijad ei ole. Kuigi alguses oli Kangro Beli lavastuse suhtes tõrges, veenis ta õde teda Baltoscandalile lavastust siiski vaatama minema.

"Alguses, kui ma lihtsalt lugesin tema kohta, siis natukene kartsin, et see võib olla tüütu. Et see on nüüd see suhestuv esteetika, kus püütakse luua mingisugust sotsiaalset sidet kohaliku kogukonna või mingisuguste tõrjutud kogukondadega ja, tõepoolest, tuuaksegi ebaprofessionaalsed inimesed esile ja antakse kõigile võimalus silma paista. Arvasin, et minu skeptiine kalestunud hing võib-olla ei suuda sellega kaasa minna, aga oli hoopis vastuüidi. Mõjus väga liigutavalt," tõdes Kangro.

"Ütleksin, et see on isegi täitsa kummaline või müstiline, kuidas ta nii lihtsate vahenditega seda saavutada suutsid. Lõpuks mõjub "Gala" tõesti kuidagi meeliülendavalt ja saad aru, et selle õnnestumise ja läbikukkumise vahe on nii väike, hajubki lõpuks ära, ja kui sa näed neid inimesi, kes võib olla tantsivad ainult harrastajatena kui sedagi, esimest korda balletiliigutusi tegemas ja nad ise naudivad seda, siis ühel hetkel tekib küsimus, et miks see klassikaline välja timmitud liigutus siis kuidagi õigem või nauditavam on," jagas Kangro oma elamust.

Ta lisas, et rõõm millega inimesed Beli projektides osalevad on väga ehe. "Seal ei ole midagi forsseeritut. Ja kuigi ebaprofessionaalide kasutamine võib ju olla väga riskantne ja minna natukene läägeks, isegi piinlikuks, siis sellist momenti seal üldse ei tekkinud. Alguses kostsid mingisugused naeruturtsatused, kui keegi kohmakalt astus, aga lõpuks tekkis tõesti ülendav tunne, et vahet ei ole ja kõik on põhimõtteliselt staarid. Igaüks saab võrdse õiguse keegi olla," sõnas Kangro.

Langevarjuhüpe

Ühel õhtul tuli Kangrol sõbraga vesteldes mõte minna langevarjuhüpet tegema. "Siis äkki sai kohe samal õhtul need vautšerid ära ostetud. See on muidugi selles mõttes täitsa ehe elamus kui selline. Kui elukaaslasega enne rääkisin, et lähen saatesse "Elamus" ja võiks ju rääkida langevarjuhüppest, siis ta ütles, et ära sellest küll räägi, see on nii tavaline," muigas Kangro, kes siiski on esimene, kes saates seda kogemust jagab.

"See tunne, et sa oled täiesti vabalt seal kõrgel õhus, niisama minisugune kukkuv keha, see oli ka väga eriline ja põnev, aga mitte hirmutav. Esimesed neli-viis sekundit sai kogeda ka vaba langemise tunnet, aga see kaua ei kesta, sest isegi, kui sa ise seda nööri ei tõmba, siis on langevarjul automaatsüsteem ka peal," rääkis Kangro, kes kõrgust ei karda, aga kellele sügaval maa sees asuvas suletud ruumis olla ei meeldi.

"Aga üleval kõrgel on ikka tore olla. Mulle väga meeldivad igasugused pilvelõhkujate kohvikud, kus on klaasist seinad, ja minna nii kõrgele üles kui võimalik. Selline universaalne metafoor ütleb ju ka, et mis on üleval, see on hea, ja mis all, on halb. Liigume ülespoole, liigume allapoole – nende väljendites on ju ka väga selge metafoorne tähendus ja mina ikkagi kuidagi füüsiliselt tunnen seda, et tahaks ülespoole minna. Lõpuks tuleb muidugi sealt ülevalt ka alla tulla, näiteks langevarjuga."

Nina Lykke romaan "Ega me siin lõbu pärast ei ole"

Kangro hiljutine lugemiselamus on Norra kaasaegse kirjaniku romaan "Ega me siin lõbu pärast ei ole", mis eelmisel aastal ka eesti keeles ilmus. "Varem ei olnud Lykke minu huviorbiiti sattunud, aga üks Norra kolleeg soovitas teda mulle ja see oli tõesti rõõmustav avastus. Justkui oleksin leidnud endale Norrast kirjandusliku õe," selgitas Kangro.

"Ma ei ole muidu väga paju leidnud niisuguseid naisautoreid, kes nii terava satiiriku soonega kirjutaksid tänapäeva kirjandus- ja kultuuriilmast. Ta on ikka väga hea irooniameelega kirjutaja. Ma olen ka seda tüüpi inimene, kellele meeldib lugeda teistest kirjanikest. Mind huvitab just see maailm, milles kirjutamine on problemaatiliseks teemaks. Ka Lykke romaanis räägitakse pidevalt sellest, kuidas me oleme ära tüdinenud keskklassi ja ängi kohta lugemisest, et kirjutage ometi midagi eredat, elusat, midagi kui keskklass, kes oma väikeste eksistentsiaalsete murede käes ägiseb.

Teoses saab sõna ka kultuuriminister, kes ütleb Lillehammeri festivali avamisel, et tahab provokatiivset kirjandust või "kirendust", nagu on tõlkinud Sigrid Tooming, markeerimaks Norra kõige põhjapoolsema osa, Finnmargi kõneviisi ja hääldust. "Kultuuriminister seal karjatab, et tema tahab kirendust, mis lõhuks müüte ja tabusid ja norme. Selle peale kõik tõusevad püsti ja aplodeerivad. Selle peale hakkab peategelane, keskealine mees, mõtlema, et mis see provokatiivne kirjandus siis olla võiks," selgitas Kangro.

"Lykke on väga terav ja irooniline kõige suhtes. Minule see väga istub. Samas on ta kujutanud oma tegelasi sümpaatsena, ei ütleks, et seal oleks kedagi liiga paksudeks või ebaõiglastes värvides pandud mõnda ebameeldivat fenomeni esindama. See teos ei ole üldse must-valge. Psühholoogiliselt ikkagi väga terane," tõdes Kangro.