Kirjandus: King Kong ja Pessoa argipoeesia

Virginie Despentes'i memuaari ja feministliku manifestina vaadeldavat "King Kongi teooriat" peab Pulk endiselt aktuaalseks. "On terve hunnik naisi, nagu tema neid kirjeldab, kes on alati liiga lärmakad, keda on alati liiga palju, nad ei taha mehele saada jne. Neid naisi kujutatakse kunstis liiga vähe. See on ka see, mille peale ma näitlejana olen mõelnud, need on naised, keda on ka laval palju huvitavam mängida," rääkis Pulk.

"Tema lähenemine naiseks olemisele ei ole midagi uut, aga tema sõnastus, teravus, julgus ja räme ausus, on see, mis on hästi paeluv. Isegi kui ta on kirjutatud aastal 2006 ja me oleme mingi sammu sellest ajast edasi astunud, siis ta mõjub aktuaalsena ka praegu," sõnas näitleja.

Portugali kirjaniku Fernando Pessoa "Rahutuse raamat" on Pulga jaoks aga kui meditatsiooni aseaine. "Mul on inimesena hästi raske olla hetkes, tunnen, et mu mõtted kogu aeg jooksevad ja möllavad ringi. Kui ma võtan selle raamatu kätte, siis ükskõik, mis lõigu ma sealt loen, viib see mind kuhugi rändama. Mul piisab ainult ühe lõigu lugemisest, et pärast olla pool tundi mingisuguses mõtiskluses."

Pulk võrdleb raamatut haruldase vanavanavanaema pildiga, mida iga päev ei vaata, kuid mis on ometi raamaturiiulis erilisel kohal. "Sealt kumab läbi tohutu poeesia, igatsus kadunud aegade juurde, kus igal sõnal oli kaal. Mulle tundub, et seal ei ole ühtegi lauset või sõna, mis oleks juhuslik," sõnas näitleja ja tõi välja ka teose argipoeetilise külje. "Eesmärk ei ole see, et kogu aeg oleks hästi huvitav, hästi põnev, hästi ilus, hästi värvikas. Tema näeb võlu selles hallis olemises."

Muusika: Orelipoiss, Jacob Collier ja Florence + The Machine

Orelipoisi albumiga "99" puutus Pulk kokku lavakunstikoolis, kui Kertu Moppel tegi kursuse ühe diplomitöö osana oma lavaloo just sellest albumist. "Seal on väga palju selliseid lugusid, mida võib olla rahvusringhäälingu eetris ei mängitaks, aga on ka terve hulk lugusid, mis ei ole ühestki otsast ropud, aga lihtsalt kuidagi hästi lühidalt edasi antud, hästi tabavad mõtted. Sa lihtsalt istud ja kuulad seda üksinda või seltskonnaga ja te lihtsalt naerate ennast kõverasse," kirjeldas Pulk.

Pulgale sümpatiseerivad kõiksugu üle võlli keeratud teosed, kus minnakse mugavustsoonist välja ja kaugemale sellest, mis on turvaline. "Mulle meeldib kõik see, mis läheb üle piiri, mis on hästi riskantne, milles tihti loojad hoiavad tagasi ennast selle koha peal," rääkis ta ja tõi piiride ületajatena välja näiteks Oscari võitnud Lõuna-Korea filmi "Parasiit" ja teleseriaalist "Troonide mäng" punase pulma episoodi.

Jacob Collieri muusikaga tutvus Pulk esimest korda aga eelmisel aastal jõulude ajal Viljandist teatriproovist autoga Elva poole sõites. "Meie muusikaline kujundaja ütles, et kuula autos seda, kõige ilusam jõululugu, mida ta üldse teab. Ja ma kuulasin terve tee Jacob Collieri," rääkis Pulk, ja märkis, kuidas ta ei suutnud uskuda, et ta temast varem kuulnud ei olnud.

"Ta sai umbes 10 aastat tagasi kuulsaks hoopis tänu Youtube'ile. Ta on tohutult musikaalsest perest ja mida tema puhul hinnatakse, on tema eriline harmooniataju, kuidas ta on võtnud mingisugused tuntud lood, ehitanud sinna ümber mingisuguse teistsuguse harmoonia, täiesti uskumatu," jagas Pulk.

Enda jaoks peab Pulk kõige võimsamaks looks aga Florence + The Machine'i laulu "Back in town", mida tutvustas talle Evelin Võigemast. "Sellest on saanud minu jaoks see lugu, mida ma tihti kuulan enne etendust selleks, et tuua ennast välja kogu sellest argisest päevast, et tulla kohale sellesse hetke, kus ma praegu olen, et maandada ennast, saada hingamine hästi rahulikuks. See bass on see, mis tungib lihtsalt luudesse, kuhugi väga sügavale luuüdisse. Ta kuidagi isegi füüsiliselt mõjub mulle hästi-hästi intensiivselt," rääkis Pulk.

Kindla maailmavaatega Anne Türnpu

Anne Türnpu oli lavakunstikoolis Pulga õppejõud. Kui senimaani polnud Pulgal õnnestunud mängida ei tema lavastustes kui ka temaga lava jagada, siis eelmisel suvel lavastunud "Onu Bellas" sai ootus lõpu. Peale lavastuse prooviperioodi sõnas Pulk Türnpule, et läheks temaga kasvõi maailma lõppu. "Anne on minu jaoks selline inimene, kellel on hästi tugev maailmatunnetus ja oma maailmanägemus. Ta oskab võtta kogu ülejäänud elu siit ümber ja keerata selle üle võlli niimoodi, et see on lihtsalt väga usutav. Võib-olla see tulenebki sellest, et kui inimene on oma veendumustes ja oma maailmanägemuses nii kindel, siis ta võib mängida kõikide muude detailidega ka."

Türnpult on Pulk saanud julguse olla tema ise. "Teha asju täpselt nii, nagu mina tahan ja selle juures tohutu pühendumusega. See on see, mida ma tunnen, et mul on temalt väga palju õppida."

"Tulnukas" Iraagis

Liisa Pulgal avanes võimalus käia koos Märt Avandiga Iraagis sõjaväebaasis Eesti sõduritele "Tulnukas 2" filmi näitamas ja selle tegemisest rääkimas. "Viimasel ajal mind on väga inspireerinud see mõte, et kogu elu on mingis mõttes lugude jutustamine. Ma saan ise valida, mis lugu ma iseendale räägin, mis lugu ma iseendast teistele räägin, see on tegelikult minu enda kätes," kommenteeris näitleja.

"Meid ei oleks sinna lennutatud, kui seal oleks olnud otseselt sel hetkel väga ohtlik, aga ma olin endale selle suutnud ikkagi mingiks tohutuks põnevuslooks rääkida," sõnas Pulk ja kirjeldas, kuidas kogu reisile eelnevat aega ümbritses suur saladusloor ja kuidas kohapeal viidi otsekohe läbi koolitused, kuidas rünnaku korral varju leida, sealt edasi toimusid juba meditsiini- ja relvakoolitused. Koos Avandiga saadi ka võimalus ihukaitsjatest ümbritsetuna käia avastamas 5000 eKr pärit tsitadelli ja kohalikku turgu.

"Siis me seal turul niimoodi käisime, et kaks meest on ees, kaks meest on taga, üks on minu kõrval, kes võtab minu eest kuuli, kui midagi juhtub. Ja siis mõtled, issand, kas see turulkäik on nüüd kõike seda väärt," meenutas Pulk.

"Minu Iraagi reis koosneski sellistest mitte otseselt ohuolukorras olemise episoodidest, aga sellistest väikestest põnevuslugude episoodidest, nagu ma oleks iseendale mingisuguse muinasjutu või action-põneviku kokku luuletanud," rääkis Pulk. "Hirmu selle reisi jooksul ei olnud, vaid hoopis põnevus sellest, et satume keskkonda, kus me ei ole mitte kunagi käinud, kuhu me arvatavasti ka mitte kunagi rohkem ei satu," lisas ta.

Martin Parri rämedad fotod

Oma tuleviku kodu seintele tahab Pulk aga inglise fotograaf Martin Parri teoseid. "Ta on üks hästi põnev fotograaf ja tema võlu seisneb minu jaoks selles, et ta suudab dokumentalistika muuta kohutavalt meelelahutuslikuks. Ta ütleb ise, et te näete, et see on meelelahutuslikus vormis, aga kui te natuke süvenete, siis te näete seal taga väga palju enamat."

Parr alustas Pulga sõnul inglise töölisklassi pildistamisega 70. aastate lõpus. "Tal on hästi omapärased kompositsioonid, vaatenurgad, perspektiiv ja ta keerab piltidel värvid põhja. Osa inimesi isegi ütleb, et need värvid on räiged tema piltidel. See muudab pildid natukene groteskseks, kui sa neid vaatad, siis sa hakkad naerma. Ma tahaks öelda, et ta ei naeruväärista neid, aga samas läbi nende võtete sa ikkagi tajud tema suhtumist nendesse nähtustesse, mida ta pildistab," jagas näitleja.

Vee kaks poolust

Külmas vees ujumine ja hommikune jääkülm dušš teevad Pulga rõõmsaks, äratavad ellu. "See mõjub mulle kohvi asemikuna, vahel käin isegi enne õhtust etendust teadlikult kasvõi teatrimajas niimoodi, et lähen ja seisan paar minutit külma duši all selleks, et ma oleksin hästi ergas."

Kuigi vesi on Pulga jaoks midagi maagilist, siis ometi seostuvad tal sellega ka negatiivsed elamused. "See ongi huvitav, et vesi on selline element, mis toob ühed kõige mõnusamad mälestused ja kõige mõnusama enesetunde. Teisest küljest toob ta ka kõige ebameeldivama enesetunde, sest ma olen kohutavalt merehaige. Vee ääres ja vee all mulle väga meeldib ja vee sees, aga vee peal... see on minu jaoks täiesti välistatud," rääkis näitleja.

Pulk rääkis, kuidas üks teatritükk nõudis etenduskohtade vahel Saaremaal, Hiiumaal, Ahvenamaal, Turus ja Tallinnas liikumise jaoks reisimist vanal puupurjekal. "Juba esimene öö oli lihtsalt nii kohutav torm, et me tunde ei saanud üldse sadamast välja. See oli kohutav öö minu elus, nii halb oli," kirjeldas Pulk, kuidas ta tundide viisi oksendas, kuniks saabus aga hommikune rahu.

"Äkitselt oli kõik vaikne, ma lamasin seal laevalael ja kuskilt silmapiiri tagant hakkas tõusma päike. Kõik see vesi, mis möllas, oli täiesti peegelsile. Siis sa vaatad seda hetke ja mõtled, et terve see kohutav öö oli väärt seda hetke, et praegu vaadata siin peegelsiledal merel seda, kuidas päike tõuseb," sõnas Pulk.

"Vesi on see, mis võib minu olemist mõjutada väga laial skaalal: anda mulle kõige parema tunde maailmas ja kõige halvema tunde maailmas," märkis näitleja.