Ian Meadowsi draama peategelane on kliimateadlane Daniel, kes näeb inimkonna tulevikku tumedates värvides. Kui tema isiklikus elus jõuavad asjad nii kaugele, et ootamas on perekonna loomine, seisab Daniel raske valiku ees. 

Lavastaja Taago Tubina leidis näidendi 2016. aastal, mil ta lavastas Pärnus Endla teatris näidendit "Kopsud", mis oli samuti kliimateemaline. "Tol hetkel sai tehtud natuke uurimistööd ja vaadatud, mida sellel teemal veel kirjutatud on. Selgus, et tõsiseltvõetavaid draamalugusid, mis seda teemat puudutavad, on ülivähe. Tol hetkel jäi see näidend minu fookusesse ja portfelli," meenutas Tubin.

Näidendis on kasutusel mõiste solastalgia, mis tähendab kliimaärevust. Liisa Pulga sõnul on see talle väga tuttav tunne. "Pärast esimese lapse sündi ja enne teist last, siis ma mõtlesin küll täpselt sedasama mõtet, millega tegeleb ka minu tegelane selles tükis – kas ja kuidas laps saada. Mõtlesin sellele, et mis maailm see on, mida tema näeb ja mis maailm see on, kus tema vanana elab ja milline näiteks on tema elu lõpp: kas see tuleb rahulikult või tuleb see suure katastroofiga," rääkis Pulk. 

Tubina sõnul on nii suuri teemasid inimestel enda jaoks raske lahti mõtestada. Lavastus võiks selle juures abiks olla. "On olemas selline teooria nagu hüperobjektide teooria, mis tähistab justnimelt seda, et mõned teemad on meie jaoks lihtsalt hoomamatud, üks neist on kindlasti see, mis toimub kliimaga. Ja täpselt nii see ongi, et see tekitab üksikisiku tasandil sellise jõuetuse tunde. Meie lavastus ei ole selleks, et rääkida kliimamuutustest või tegeleda kliimamuutustega, vaid ikkagi selleks, et uurida, mis on isiklik seisund, millesse me oleme sattunud," ütles Tubin. 

Liisa Pulga hinnangul peab nendest teemadest vaatamata teatavale väsimusele ikkagi rääkima, sest ta usub, et silmade kinnipigistamine ei vii lahendusteni.

"Mulle tundub, et see Taago lavastus on Eestis sattunud sellisesse hästi huvitavasse konteksti – mingi osa ühiskonnast paneb teadlikult endale hästi tugeva filtri ette. See käib natukene vist ka generatsioonide kaupa. X- generatsioon on see, kes tunneb, et neist läheb kõige rohkem mööda, neil on kõige mugavam teha nägu, et ei, seda teemat ei eksisteeri. Siis on see Y-generatsioon, kes pendeldab kahe äärmuse vahel: ühest küljest teame, et meil on hea mugav olla, aga teisest küljest me tajume probleemi. Ja siis on see Z-generatsioon, kes ei saa üldse aru, et eelmised põlvkonnad, mis teie peas toimub, kuidas te saate niimoodi sellele kõigele vaadata!"

Etendusel käinud inimene ei peaks lavastaja sõnul siiski liiga raske koormaga teatrisaalist lahkuma. "Ma loodan, et võib-olla juhtub see hea asi, et lavastuse peategelane võtab sellest minu ängist natuke oma õlgadele ja kannab seda ning mul on pärast natuke kergem, sest jagatud mure võiks olla ju pool muret," lisas Tubin.