"Ei usu!". Lavastaja: Juhan Ulfsak. Dramaturg: Eero Epner. Kunstnik: Anita Kremm. Kostüümikunstnik: Kärt Hammer. Muusikaline konsultant: Jakob Juhkam. Mängivad EMTA lavakunstikooli XXXI lennu tudengid: Emili Rohumaa, Richard Ester, Hanna Jaanovits, Laurits Muru, Kristina Preimann, Karl Birnbaum, Juhan Soon, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Astra Irene Susi, Edgar Vunš, Kristin Prits ja Markus Andreas Auling. Esietendus 13. IV Von Krahli teatris.

Von Krahli teatri ja EMTA lavakunstikooli XXXI lennu koostöölavastus "Ei usu" on nauditav teatritegemise ajalugu, viise ja vahendeid ning asjaomaseid vaidlusi puudutav tragikomöödia, retrospektiivne õppepalagan. Juhendaja Juhan Ulfsaki didaktika on seejuures dialektiline, teatrilugu esitatakse vastandumisest pingul kolmikjaotuste kaudu, lähenemise toel, mille esinumbriks kõige halastamatu ümberkeeraja Hegel.

Teatriinimestest on dialektilist metoodikat iseloomustanud kriitik ja kabareetäht, antimetodoloogiline följetonist Egon Friedell: "antiteetiline, mis moodustab vastuolu, võetakse kolmandas, kõrgemas faasis "likvideerimisele" kolmekordses mõttes: toimub negeerimine, eleveerimine ja konserveerimine, st eitus, ülendamine ja säilitamine, nii et kõik sünteesis edasi elab, kuid igaüks sisaldab nüüd vaid pool tõde."¹ 

Kolmikjaotiste võlu on paelunud paljusid edaspidigi. Kuna teatrivaidlusigi on saatnud puhuti kultuurisõdalaslik moraliseeriv sildistamiskihk, meenutagem triaadilembidest siinkohal Pitirim Sorokinit. Vaimuelus vahelduvad selle komilase arvates ideatsionaalne, meeleline ja idealistlik laad. Esimene on "tõeliselt ja sügavalt vaimne", teine aga hukatuslik, lihalikult materiaalne, kehaline, muutustele, avangardile ja progressile orienteeritud. Kolmas sünteesib eelnevaid, on oportunistlikult kameeleonlik.

Sedasorti triaadiliste šabloonidega on ka Ulfsak toestanud "Ei usu!" pedagoogiliste etüüdide ajalookäsitlust. Oli kord aeg, kui olid tekstid ja rollid — "Tramm nimega Iha" ning Stanley ja Blanche, "Libahunt" ning Tiina ja Margus, Edward Albee jmt transgressiivsete tungide kiuste selgemõistuslikku vaimu hoidnud "Õnne 13" Allan ja Mare. Ent postmodernsed "tormiratsanikud", ümberpöörajad ja muutuste nõudlejad paiskavad kõik segi. Ja enam pole vahet mustal ega valgel, Albee sarnaneb "Õnnega".

Kirg

Poleemika teatrilaadide vahel on Ulfsaki lavastuses ehtsorokinlikult jutlustav ja silte kleepiv. Nagu kirjeldab kavalehel Karl Birnbaum: "Traditsioon on rituaal, mis selgitab välja, kes oma, kes võõras. Traditsioonis osalemise määr näitab sinu kuuluvust ühte või teise kogukonda. Traditsioonid on elu ja surma küsimus." On neid, kes leiavad, et traditsioonilisest dramaturgiast, selgekujulisest näitemängust lähtuda on turvaline, kui abiks käsitööoskusena hästi omandatud maneerid ja meetodid.

Niisugust arusaama ei esitata lavastuses vaateviisi või valiku, vaid veendumuse või lausa usuna. "Me oleme tõsised, süvitsiminejad ega vaja väliseid nippe, et karakterit lapsikult huvitavamaks teha. Meie ajame oma mehist rida ja me juba teame, et lavastajatel on vahel igasugu lollusi peas, millest tuleb lihtsalt mööda vaadata," ütlevad traditsionalistiuhkuse kandjad. Seejuures ajavad nad (talitsemaks meelast keha) "jalad jõuga pulka" ja teevad kätega ringliigutusi, piltlikustades mõttevoo pidevat jätkumist.

Nende "ideatsionaalse" vaimulaadi kandjate vastu asetuvad "Ei usus!" "meelelised" tormiratsanikud. Sinna suunda kaldujad väljenduvad kavalehel nii: "Ringi vaadates tunnen, et tegeleme traditsioonide etendamisega, täidame koodeksit, väljakujunenud head tava, millega kaasneb pühalikkus ja puutumatus — nii on alati tehtud. Vaatan ja ei usu. Kui ainus põhjus traditsiooni elus hoidmiseks on tõik, et nii on alati tehtud, on aeg mõelda, on seda traditsiooni ikka vaja."

Ent ametikoht traditsiooniliseski teatris on ju prestiižne, sinna kutse saanud noor võib tunda end isegi väljavalituna. Seetõttu esineb ka oportunistlik, elu paratamatustega vägikaigast vedada mittesooviv hoiak. Vahel närib sellist näitlejat skepsis: "Nad kujutlevad, et on leidnud minus teise Hamleti, aga minu meelest kõlbab mu psühhopatoloogiline manerism kõigi lisanditega ainult väljanaermiseks."

Ent siis ta mõtleb: "Aga mis teie teete?! Teie tulete appi. Alati te lõpuks tulete. Ostate pileti ja tulete. Mis ma teen siis? Õpin uuesti rääkima? Ma ei oska! Hakkan siis karjuma või?" Ning õigustab end osavasti nagu tudeng kavalehel: "Traditsioonid on pidulik katse tihendada õhukest struktuuri, mida me kogu aeg luua püüame, tekitada ennustatavust, et mitte päris lolliks minna. Ennustatavusel on (kohati) oma veetlus ja pidulikkus tuleb lihtsalt kuidagi üle elada."

Lavastuses sildistatakse konformistlik-"idealistliku" mustri valinuid liberaalideks ja poolhüplejateks. Nemad on tragöödia sügavuse nimel peetavas lahingus kord ühel, kord teisel poolel, saades variserlikkuse eest kaela osatava epistli:  "Väga eestlaslik on olla kahe isanda teener. Peegeldad ebateadlikult masside psühholoogiat väga silmapaistval moel — sibad vaid siis, kui keegi vaatab."

Segadus

Teatriajaloolist vägikaikavedu peegeldavate misanstseenide kohal hõljuv autoripositsioon nii polariseeriv ei ole. Ulfsaki ja Von Krahli teatri hoiak on muidugi teada. Nagu Alvar Loog oma ületamatus, ekshibitsionistlikult subjektiivses, ent vaidlustamatu üldistusjõuga "Krahlile iseloomuliku välimäärajas" sedastab: "hoidutud on teatrilaval kolmemõõtmelist kirjandust pakkumast, kirjanduslikku sõna pole eriti usaldatud".² 

Selle asemel on hinnas puhas kunst, eksperimentaalsus, füüsilisus, visuaal, multimeedia, interkultuurilisus, performance, punk­stiil, ikonoklasm…

Sestap oleks narr loota, et Ulfsak kujutaks postdramatismile eelnenut mingi kuldajastuna, Stanislavskit ja Pansot muistsete õnneloojatena ning postmodernset barbarite tuleku ja Paabeli segadusena. Võõristust tundes imestatakse "kas inimesed olid vanasti teistsugused?" ning üheks lavastust kandvaks teljeks on traditsioonilisele dramaturgiale ning psühholoogilist tõde taotlevale rolliloomele osaks saav võõrituspalagan.

Ent klassikat ja rollipsühholoogiasse panustamist ei palaganiseerita "Ei usus!" ekstra ega rohkem kui teisi lähenemisi. Traditsioonilisus ei saa pilkavama kohtlemise osaliseks kui uue janu³, mida kujutatakse ja sildistatakse kaugel aupaklikkusest, pigem samuti võõritavalt: "Tundelised võdistajad, visuaalse süntaksi paralleelmaailma avajad, rütmi muutes ratsutajad, innuga hüplevad mehed, kellest hoovab iseseisvust, avatust, soovi astuda julgelt tundmatusse, kes traagilise vahele hirnatusi ja puristamist kuuldavale toovad."

Ulfsaki juurest harva lahkuv jõrm, ent cool ja asjakohane (enese)iroonilisus vajutab pitseri kõigele. Noored loomulikult kahtlevad, kõiguvad traditsioonist haaramise ja selle hülgamise vahel. Ent ka Ulfsak demonstreerib "Ei usus!" teatrilaadide suhtes mefistolikult äraspidist empaatilisust, tolereerivat suuremeelsust  — "üks jura kõik". Vahendid on vahendid, elusust, kõnekust ja usutavust ei taga iseenesest ükski kark.

Von Krahli värskes teatriloos ei anta hinnanguid, transgressiivset piiridel kõndimist ei vastandata usutavuse seisukohalt klassikale. Laval pole kunagine "Kabaret das Lusti" Ulfsak, kes Wagneri saatel fekaalianumaid eksponeerides inimese sita ja kuse vahelt ilmaletulekut deklareeris/deklameeris. "Ei usu!" teostuselt laitmatud kakapotinaljad pole räigemad kui Kivirähki unejutud, kus puuksu ja peeru toel lastelt rõkatusi välja meelitatakse.

Kodu vahetades märksa suurema saali omandanud Von Krahl on mõneti portsu otsas, justkui tuttavlikke, turvalisi muusikalugusid vajav Broadway.⁴ Seda survet pole püütud leevendada pelgalt Ingmar Jõela kabaree ja tsirkuse, vaid küllap ka siin vaadeldava noorusliku lustimuusikaliga (on huvitav, kuidas seda suppi sügisel Ulfsaki kunstilisel juhtimisel edasi süüakse). Kuid asi pole vaid selles.

Loomulikult pole klassika ajatu. Rääkida eliotilikust suurest traditsioonist, pärandist, milles elavad kultuuri püsiväärtuslikkus, järjepidevus ja mälu ning mis seob olevikku mineviku tõekspidamistega, saab mille tahes puhul vaid reservatsioonidega. Seda "Trammi nimega Iha", ja "Preili Julie" jmt "klassikaliste" tekstide najal "Ei usus!" palaganiseeritult ka presenteeritakse.

Andrei Liimets toob hästi välja, et "Ei usu!" "üheks parimaks stseeniks kujuneb vene kirjandusklassika kallale minek, kus kõik naistegelased tõttavad alandlikult meeste teenistusse, mehed aga klammerduvad kümne küünega külmetava kunstniku, piinleva poeedi, igavikuliselt kannatava loomegeeniuse kuvandi külge, isegi kui ka püss enam ammu ei paugu".⁵

Soostereotüübid ja -ideaalid, sugude positsioon ühiskonnas jms muutuvad. "Preili Julie" kohta küsitakse teatridebattides juba tõsimeeli, kas me ei võiks loota, et sedavõrd anakronistliku suhteväljaga draamat peagi enam ei lavastata.⁶ Seda hämmingut, rutiinsete maneeride ja tustise mõttelaadi (küll inimesed olid vanasti mustad) karikeerimist kohtab "Ei usus!" vaat et igal minutil.

Nagu Tiina Tauraite ja Jim Ashilevi⁷ meenutavad, on Krahlis ikka hinnatud: "isiklikkust, autoripositsiooni, seda, et Von Krahli näitlejatesse hakati suhtuma kui autoritesse ja kunstnikesse, statement'i; seda, et sa ei interpreteeri teksti, vaid asud ise sõnade taga. Vormi ja rollimaski taha varjumise asemel oli oluline vastutada laval räägitava eest, lõpmatuseni mõtestada, mis see praegu tähendab, millega tegeletakse". Nii sai oluliseks "materjalile ja lavastajale allumise asemel viimaste allutamine trupile".

Ent klassika pole ainus, mis üksüheselt ajaproovile vastu ei pea ning noortele veenvuse ja usutavuse püüdes lõpuni usaldusväärne partner ei ole. Von Krahli algusaegadel võis see ju nii paista. Halastamatu dialektiline voog, mis jätab kõigest järele vaid pool tõde, millele ülal Friedelli toel osundatud sai, on ent tabanud ka kunagisi transgressiivseid lähenemisi ja uuenduslikke teatritegemise viise. Ulfsaki lavastus räägib muu hulgas ka sellest muutunud kontekstist.

Edward Albee kuulsa "Kes kardab Virginia Woolfi" George'i "Õnne 13" Allani "vuntsidesse" asetamist "Ei usus!" on nähtud paroodilise võttena, mis Õnne-pilamiste (kas on midagi mõjukat ja kauakestnut, mis on jäänud pilamata?) reas pealegi kulununa mõjub.⁸ 

Loomulikult osutab fraas "lõpus on ikka Õnne" asjaolule, et sama fataalne kui surm on seegi, et kord leiab iga Eesti näitleja end seriaalist.  Ometi on Ulfsaki "intellektuaalse ja esteetilise anarhismi akadeemiasse" (Alvar Loog) tehtud õppereisi üldistusjõud suurem.

Näeksin Albee "õnnestamises" pigem arthurdantolikku žesti. Tarbeesemed kunstisaalis kuulutasid Danto jaoks teatavat laadi kunsti lõppu, kunst oli imbunud kõikjale, elu ja keskkond totaalselt estetiseerunud.

Kui "Ei usus!" raymanzareklikult lustinud Birnbaum alustab Albee kunagi hullult transgressiivse eraelulise õrri taustal eestlaste ühisõõtsumise kuulsaimate helidega, osutab see rohkem transgressiivsusele kui "Õnne 13" nüristumisele (mille kohta mingit eraldi etendust pole ju tõesti vaja).

Kas ka transgressiivsus pole juba üleajav ja kõikjaleulatuv? Mis on transgressiivsus pärast klassikalise kultuuri dotsendi Linnar Priimäe unustamatult usutavat, siirast, kohalolevat ja kõnekat (taas ei jaotatud etenduskunsti aastaauhinda õiglaselt!) ülesastumist rahvusringhäälingus? Mis on ikonoklasm pärast Priimäe raevukat hädakisa, mille kutsusid esile raskused kahemeetrise riistaga neegrite leidmisel oludes, kus lähemat distantsi kiuslikult ei lubata, piirid on kinni ning nii riiki kui meediat veavad lollid eided?

Kas saab mõnel punkkontserdil (mis asjad need Blink 182 ja The Puberkuloitedi ajastul üldse veel on?) või ikonoklastikasabatil üllatada millegi kulmu kergitama panevamaga (kaugemale jõudmisest ärme räägi, seda pole kellelegi vaja)?

Kas pärast Gwyneth Paltrow gadget'i-äri ja meie kuulsate rahvamuusikute seksuaalseid avastusi-avaldusi on veel midagi teha Milan Kundera seksisteenidega, mis Nõukogude Naise peal üles kasvanud lugejaid mõne kümnendi eest nii erutasid?

Mida on Albeel öelda pärast kolme­kümmend aastat ajakirja Kroonika vahendatud eraelulisi etteasteid ja dialooge? Millist postdramatismi guru Hans Thies Lehmanni veedelnud rancière'ilikku dissensust me veel vajame? Teatris pissitakse laval ju juba igal hooajal ning samad inimesed ringlevad Broadwayl ja off-off'il. "Ei usu!" klassikaväänamiste varjust paistab, et Ulfsak pole ka niisugustest küsimustest vaba.

Kliimaks

Ühest küljest õpetab Ulfsak, nagu koos Mart Kangro ja Eero Epneriga "Work­shopis", et mis tahes õpetussõnad ei aita, tehniline instrumentaalsus, ükskõik kui virtuoosne, ei taga usutavust ja kõnekust, vaid võib tekitada elutuid, lausa koletuid monstrumeid. Frankensteine ja ektoplasma materialiseerijaid — hirmsaid asju, mille osas lavatudengid on avardanud ettekujutust kõrgema astme vahendite, Õhtulehe ja ainult täiskasvanutele mõeldud jõulusalmide autori Allan Espenbergi abiga.¹⁰

Bowie, performance'i ja poppide tüdrukute uurija Philip Auslander avaldab tehniliste ja ühiskondlike arengute (nagu pandeemiapiirangud või lauljate vokaali korrigeeriv auto-tune) survel oma lavalist kohal-, elav- ja elusolu puudutavast raamatust¹¹ üha täiendatud ümbertrükke, illustreerimaks, et ei lihalik kohalolu, performance'i vorm, esituse ainukordsus, vahelesegamise võimalus ega üldse miski ei garanteeri, et esitus on vahetu, ehe ja elus.

Sama sõnum on Ulfsakil mis tahes teatrivahendite kohta usutavuse seisukohalt. Need kõik on lihtsalt instrumendid, nagu nurgas seisev püss, tšehhovlik atmosfäär jms — nagu "Ei usu!" leidliku lavakujunduse toel mõista antakse.

Ent Ulfsaki õpetus ei dekonstrueeri pelgalt vahendeid ja vorme. Juba kümne aasta eest sõnas "Ei usu!" lavastaja: "Truppi, kes murraks tabusid ja looks trende, ma hetkel ei näe. Ja ilmselt seda polegi täna vaja, see pole oluline. Kuskilt võib tulla üksik pauk, ikka veel ja alati. Aga selgelt eristuva rindejoone puudumine avangardi ja mainstream'i vahel on praegusele ajale väga iseloomulik. Midagi erilist justkui polegi enam võimalik kogeda. Postiroonia võimaldab kõik heaks kiita ja hedonistlik indiviidikesksus ning uuskonservatiivsus osunduda väga populaarseks."

"Küünlaleek hubiseb, toit on parem, musa on parem, riided on ilusamad, 1990. aastate ikonoklasm, meeletus ja destruktiivsus ei huvita enam, elus on palju muud. Cool on kuulata bändi, mida keegi teine ei tea, mitte fännata üheskoos Sex Pistolsit. Ja keegi ei igatsegi muud. Popkultuuris on vaherahu, igaüks tegeleb enda asjadega ja villib vahepeale karulaugupestot."

Või nagu lavastuses öeldakse: "lapsepõlves oli rohkem asju, mis olid ühisteadvuses, näiteks "Jääaeg" tuli välja. Enam ei ole selliseid ühisteadvuse asju, kõigil on oma väikesed teadvused".¹²

Näib, et need kümnenditagused tundmused ja olud pole ka nüüd, kui Ulfsaki kätte sattus punt noori, lavastaja jaoks üle läinud. Noored pakatavad energiast, tahtest, oskustest ja andest, ent aus maestro tunneb natuke nagu a priori, et "ei usu". Ning ei hakka noorte suurele portsule potentsiaalile vaatamata mingit ei tea kust imetud pool­usku sugereerima, ei peida kohatist libiido langust ja letargiat, Ulfsak annab teatriloo ja kultuurisituatsiooni noortele üle ilustamata, sellisena koguni siiralt.  Ning pole paha — päris palju huvitavat mõtteainet ju ühe ülevoolavalt meloodiaküllase ja lõbusa õhtu kohta.

Lavastust kandis uskmatuse mure. Laval kaeveldi ühtevalu: "Ei usu. Mina ei usu enam mitte midagi! Midagi, mida ma teen. Ei möödu ühtegi hetke, ma ei tee mitte ühtegi asja, ilma et ma kahtleks enda autentsuses. Enne iga liigutust ma küsin endalt: kas see on, mida ma päriselt tahan teha, või olen ma seda käitumist kuskilt näinud, miski sunnib mind neid sõnu ütlema? Kas see on harjumus, mille ma olen omandanud? Kas ma olen autentne või ei, olen vaba või ei…?"

Kas jõuti kuhugi. Kas noored on jäetud segadusse, identiteedikriisi, või pelgalt alustasid lavastust Von Krahli järjepidevaima, sädeleva raudvara Kersti Karro särtsaka sissejuhatuse saatel? Vanade aegade veidruse, segaduse jm esitamisega saadi nii mängleva veenvusega hakkama, et sinna tagasi, kus naised on köögis, kus ajal, kohal ja tegevusel on ühtsus, stiilid ei segune, identiteedid on puhtad ja rassid rikkumata, madal ei puutu kõrgesse ja argine ülevasse, punk on punk ja transgressiivsus on transgressiivsus, ei minda.

"Ei usu!" lõpeb mesimeloodiaga, mida, nagu varemkõlanuidki, ei ole atonaliseeritud, aga on mõõdukalt, eeskätt tekstiga pisult ehmatavalt laveerides disharmoneeritud. See on videvikus, limbos hüljatute laul, milles palutakse teed, kuuma teed.

Mis tee see saab olema, külmunu hädapärane lohutus või tõeliselt käimatõmbav, kirglik rada, on juba iga uue põlvkonna esindaja enda teha. Sellega, mida kõik vaatlejad kooris on märkinud, et seekordne kevadlend on olnud imeline, on võimatu mitte nõustuda. Vaevalt et nüüd päris mingiks karulaugupesto & limbo, 0.0 protsenti kainekeni põlvkonnaks jäädakse.

Viited:

¹ Egon Friedell 2004. Uusaja kultuurilugu III, lk 177.

² Alvar Loog 2014. Žilett. 20 aastat austusväärset teatrit, lk 60.

³  Sellele on suurepärases loos juba tabavalt viidanud Kaja Kann: vt Kaja Kann 2024.  Ime ei ole tegemise asi. — Edasi 17. IV.

⁴ Michael Paulson 2024. Broadway's Pop Era. — New York Times 16. VI.

⁵ Andrei Liimets 2024. Lavaka tudengid lustivad kaanoniga energiliselt. — Postimees 26. IV.

⁶ Vt Hedi-Liis Toome 2023. Preili Julie allakäigu teel. — Sirp 14. IV ja Jaana Davidjants 2018. "Preili Julie". Loodetavasti 130 aasta pärast vähem aktuaalne. — Eesti Päevaleht, 6. III.

⁷ Tiina Tauraite 2014. Žilett. 20 aastat austusväärset teatrit, lk 547–559.

⁸ Madis Kolk 2024. Näitleja jobi. — Sirp 21. VI.

⁹ Kavalehel on viidatud, et teavet silmapaistva lavakollapsiga monstrumite kohta on hangitud Õhtulehe (11. II 2024) abil.

¹⁰ Kuidas Philip Auslander sokrateslikult kiuslikult muutuva aja ja tehniliste arengutega sammu pidada püüdes dekonstrueerib etenduse elav- ja elusolu kohta käivaid arusaamu, vt Philip Auslander, Liveness: Performance in a Mediatized Culture. Esimene, teine ja kolmas trükk vastavalt 1999, 2008, 2022.

¹¹  Juhan Ulfsak 2014. Žilett. 20 aastat austusväärset teatrit, lk 568.