Juhan Ulfsaki lavastus EMTA lavakunstikateedri XXXI lennuga "Ei usu!" lööb esmapilgul silme eest kirjuks. Laval on 13 lõpetajat (EMTA lavakunstikooli lõpetab sel aastal 16 tudengit), lisaks veel teisaldatav videoekraan, mis etenduse alguses näitab arhiivikaadreid saja aasta tagusest linnaelust. Ekraanil toimuva jäljendamisest ja lahtimõtestamisest algab ka lavastus. See on aga vaid üks episood peaaegu kahe tunni pikkusest etendusest, mis põimib noorte näitlejate endi lähenemist klassikale ja Ulfsaki mängulist avangardi.

Näitlejad said ise valida, keda ja mida klassikutest lavastusse kaasa tuua ning tulemus on haarav. Vaataja saab end proovile panna tsitaatide, autorite, näidendite avastamises ja äraarvamises, kusjuures omaette elamuse annab ka see, kellega koos saali juhtutakse. Näitlejad, lavastajad, teatrikooli läbinud või teatrikriitikud reageerivad laval toimuvale teisiti kui need, kes nõnda sagedasti teatrisse ei juhtu. See ei puuduta ainult tsitaatide äratundmist, vaid ka seda, millal ja kuidas üht või teist esitatakse.

Laval toimuvat on isegi raske jälgida, sest 13 inimest laval ei seisa jõude ja väga harvad on hetked, kus tähelepanuprožektor pööratakse vaid mõnele näitlejale. Samas võib ka öelda, et neist hetkedest lavastus peaaegu et koosnebki – oma sõna ja etteaste saab igaüks 13 andekast noorest. Ei saa salata, et mõned jäid rohkem meelde, nagu Kristina Preimanni Kuningas Leari tõlgendus, kus noorest naisest sai vana rauk; Emili Rohumaa vokaalne võlujõud või Hele Palumaa Stella "Trammist nimega Iha". 

"Ei usu!" ei käigi niivõrd näitlemise ja selle usutavuse kohta (religioosset tähendust ei maksa siit üldse otsida), kuivõrd selle kohta, millise materjaliga on näitlejatel tulnud ja tuleb teatris või etenduskunstides töötada ning kuivõrd peegeldab see lavale kirjutatud materjal tegelikkust. Teine asi on see, kui palju peab üks näidend seda tegema. Tõde ilmnebki tinglikkuses, kuidas seda lavastada.

Juhan Ulfsaki lavastatud ja Eero Epneri dramatiseeritud "Ei usu!" näitab seda tohuvabohu, millesse teatrikooli lõpetanud noor inimene astub – ühelt poolt koolist meelde jäänud klassikalised tekstid ja teisalt "liigestest lahti olev aeg" populistide ning igavese majandussurutisega. Näidendist viirastub kogu selle kestel hamletlik dilemma saatusenoolte vaimus talumise ja selle lõpetamise viiside vahel – mäss või enesetapp, mõlemad muidugi ülekantud tähenduses. XXXI lend visandab ka võimalikud stsenaariumid – lõpetada "Õnnes" või tõsta lipud ja minna avangardi. Tõde on seal kusagil vahepeal ja mingeid otsipidi ka neis visandfinaalides. 

Kahte tundi on Juhan Ulfsak lavastaja ja Eero Epner dramaturgina pannud nii huumorit kui ka meeleheidet, sümbolismi ja improvisatsioonilist realismi. Kärt Hammer kostüümikunstnikuna annab leidliku lahenduse näitleja "pakendamisele", Taavi Eelmaa ja Jakob Juhkami muusikaline kujundus tekitab omalt poolt ka dramaturgilisi tippe, mida musikaalne lend ka nauditavalt välja kannab. 

Ja kindlasti on üks asi, mida "Ei usu!" veel teeb – võimendab huvi lavaka XXXI lennust tulevate näitlejate-näitekunstnike vastu. Järgmisi osi mängivad nad juba teistes kooslustes.