Näitlemisega pole Taavi Eelmaa juba viimased kümme aastat tegelenud. "Ma olen sellest nišist erinevatel põhjustel eemaldunud, aga loomulikult olen seotuks jäänud lavakunstide ja kirjutamisega. Inimene muutub, liigub ikkagi oma elu jooksul täielikkuse poole ja on erinevad eluetapid, mis nõuavad erinevat lähenemist. Rööbaste vahetus elus ei ole kunagi lihtne, aga mulle on ta olnud väga enesestmõistetav," sõnas ta.

"Atlandi keiser"

Taavi Eelmaa dramaturgikäe all on augustis lavalaudadele jõudmas Estonia ja von Krahli koostöö-ooper "Atlantise keiser". Kuigi ooper ja draamateater on mõlemad lavakunst, siis Eelmaa sõnul on need oma olemuselt teineteise vastandid. "Ega asjata öelda, et draamat vaadatakse, ooperit kuulatakse. Kui draamas on käivitavaks momendiks lavaline sündmustik, kujundid, visuaalne taju, sõnastus, siis ooperis on juhtivaks primaarseks jõuks muusika. Muusika juba iseenesest jutustab, tekitab konflikte, raskusi, nende ületamist puhtalt nootide kõla abil, n-ö abstraktsel tasandil. See, mis ooperis laval toimub, on sekundaarne," sõnas dramaturg.

"Kui ooperis visuaalselt juhtuks sama palju kui draamas, siis seda oleks talumatu vaadata, ta oleks tüütu. See, mis viib edasi muusikalavastust või ooperit, on muusika ise, ehk dramaturgia on nootides, mitte lavalises tegevuses. Lavaline tegevus toetab, illustreerib, annab võimaluse rikastada, aga pole asi ise. Muusika on asi ise, see, mis draamateatris on näitleja nägu või visuaalne kujund või mingit laadi erinevate mõtete sõnastatud konflikt või selle lahendus," jätkas ta.

"Atlantise keiser" on Eelmaa sõnul võetud lavastada ühelt poolt maailma hetkeseisu tõttu, teisalt on ooperi autoril, Viktor Ullmannil tänavu ka 80. surmaastapäev. Viimaks pole Eelmaa sõnul ajastut, kuhu taoline jõulise joonega kirja pandud kammerooper ära ei kuluks. "Tõenäoliselt pole teist ooperit, mis oleks kirjutatud nii keerulistes tingimustes, Theresienstadtis vangilaagris teise maailmasõja ajal, teades, et üsna varsti saabub surm nii heliloojale kui ka tema libretistile (Peter Klein - toim). Sellest hoolimata tegelesid nad muusikaga, ooperiga," rääkis Eelmaa.

Tegemist on koomilise kammerooperiga, mistõttu on selle toon Eelmaa arvates eriti lõikav ja kütkestav. See on lavaliselt brechtilik, muusikaliselt kurtweillilik, kabareelik, on bluusi, šlaagreid, klassikalist ooperit. "Ta on väga rikkalik muusikaline materjal ja see kõik kajastub ka laval, mitte ainult muusikas. Oma raskest sünnist hoolimata on "Atlantise keiser" kõike muud kui raske," ütles Eelmaa.

"Me saame kuulajatena enda keerulises olukorras, oma halbades unedes võib-olla leida elujõudu ja -tahet. See on see oluline põhjus vähemalt minu jaoks, miks seda ooperit esitada," lisas ta.

Surm ja surematus, elatus ja rõõm

Augustis jõuab teatris Ekspeditsioon lavale ka Marianne Kõrveri lavastus "Surematud", kus Eelmaa on samuti dramaturgi rollis. "Surm ja surematus pole mulle haiguse ega valu allikas, vaid see on üks väärtus, mille valguses inimese elupäev muutub tähtsaks, saab olulisuse, ilma sellele eriliselt tähendust otsimatagi. Ilmselt ma olen sisenenud väärikasse eluetappi, mis tegeleb olulisega," arutles kirjanik.

Teater on Eelmaa jaoks endiselt oluline. "Ta annab leiba ja teeb rõõmu. Ega looja poolt pole inimlapsele muud kohustust ega käsku pandud kui ainult kaks: elatada ennast ja tunda sellest ka rõõmu."

Kuid kõige rohkem toob hetkel Eelmaale rõõmu muusikateatri jaoks kirjutamine. "Teksti sidumine muusikasse pole sugugi kerge, aga mingit laadi sõnatundlikkuse või keeletajuga õnnestub mul sellega tegeleda nii, et rõõmu osa sellest on suurem kui kannatuse osa."

"Muusika on erinevate loomingulaadide juures kõige lähemal loomise allikale endale inimeses. Muusika, mis eelneb igasugusele verbaliseeritusele, konstruktsioonile, mis eelneb mõistusele, on pärit tunnetusest, aistingutest ja eelneb keelele ehk muusika on vanem kui keel. Kui me rääkisime etappidest, siis liikumine lähemale olulisele kõlab mulle arukalt ja loomulikult," ütles kirjanik.