Arvustus. Taavi Eelmaa maa-alune jõgi voolas üle vanniääre
Uus raamat
Taavi Eelmaa
"Unekoridor"
Kirjastus Verb
64 lk.
Taavi Eelmaa ja luule seondusid mulle vanniga ammu enne seda, kui tema kirjutisi lugeda sain. Nullindate algul ilmus Eelmaaga arvukalt intervjuusid ja kusagil mainis toona kuulus näitleja, et tegeleb luulega vannis, kaabu peas. See luulemeetod jäi kummitama kui väikestviisi ideaal: keha lebab soojas vees, omamoodi unes, välja arvatud käed, mis hoiavad luuleraamatut ja vee kohal poeetilise mõõtmega tegelev kaabustatud pea. Poleks osanud loota, et mul avaneb võimalus luulevannirituaali oma silmaga näha.
Aga õnnestus. Lavastuses "Psühholingvistiline patogenenees"1 kandis autor luuletusi ette Von Krahli lavale veetud – küll veetust – vannist, mille kasutusvõimalused ilmutasid end mitmekülgselt. Vann oli justkui paat, laev, kirst, poodium ja kantsel. Üle vanniääre heidetud lausetes kohtusid distantseeritus nii sisus kui vormis:
Nii õnn, õnnetus, kannatused, kui ka äbaõiglus on kõigest inimlikud alplused, mille juured
on liigses teiste seltsi ja armulikkuse otsimises. (lk 17)
Sümbioos
Sisenesin luulekogusse läbi kahekordse paraadukse. Lisaks lavastusele "Psühholingvistiline patogenees" oli ka luulekogu performatiivne esitlus Von Krahlis. Raamatu väljaandmises osalenud Doris Kareva võrdles esitlusel Eelmaa luulet maa-alaluse jõega, kuna autori nähtavam osa on olnud näitleja. Seetõttu sain mõjutatud autori näitlejameisterlikkusest ja elavast sõnast helis ja pildis.
Luulekoguga üksi jäädes oli esialgu tunne, et teos jääb Von Krahlist saadud terviklikule muljele alla. Osad tekstid olid juba etendusest meelde jäänud ja tõid pildi silme ette, aga oli tükk tegemist, et luulekogu enda iseloomule pihta saada.
Paraku ka raamatu kujundus töötas sellele soovile pisut vastu. Fondi suurus on minimaalne ja tekstid kohati beežikas-roosas ning tahavad pilgu eest põgeneda nagu uni ärkavatest silmadest. Riimides puuduvad provokatiivsus ja agressiivsus ning tekkis tunne, et "Unekoridori" luulemina on üksjagu häbelik või siis äärmuslikult viisakas.
Ent viimaks koorus välja hoopis hoolitsev vaade "minale". Vaoshoitud moel leitakse moodus jagada nõuandeid ning astuda ka marsisammul, nagu näiteks luuletuses "Keskea lõppu / Akendesse":
Keerdtrepil pöördun peaaegu vanadusse. Akendesse.
Ei ole häbiasi see, kui oled tundnud nõnda juba õige noorelt.
Eks ole?
See tunne ilus on ja mehine.
Sest kord ma olin rõõmsalt aruta ja varsti olen jälle.
See oluline on eelkõige mulle endale. (lk 43)
See on väga laulev tekst, lausa kutsub viisistama. Analoogilise meeleolu võiks pakkuda ansambel Vennaskonna laul "Nüüd mingem siit, veel koidu eel", mille sõnad on Tolkieni "Kääbikust". Kääbiku moodi rahumeelse üksiklase jooni võib ka "Unekoridorist" leida. Üksiolek ei jää ega saa üksinduseks, vaid seda tajutakse olulise osana suuremast tervikust. Samast luuletusest loeme:
Jääb maailm neile, kes stardijoonelt lahkuda ei kavatsenudki.
Kes teistel, küll pettusega, aga delikaatselt, lasid ise ära joosta.
Üle loetuna. (lk 44)
Kuidas olla olemas?
Esile tõuseb sundimatu sõpruse otsimine (olemise) endaga. Olemasolemine kui omaette kangelastegu, mida väike iroonia õlalepatsutuses ei vähenda. Jultumus olla isetu - mitte võidelda suurte tõdede eest:
Tõe jaoks on vaja minna kursustele,
Kulutama avalikku raha, mingit maksu,
et õppida, kuis koguda ja hoida sotsiaalselt tundlik suutäis vimma
lärakana põses valmis. (lk 56)
"Unekoridorist " leiab pidepunkte, mida mööda liikuda ja vaadelda olemist, aja kulgu ning ka loomingulisust. Tore, et loovuseks hädavajaliku entusiasmi ja distsipliini teema on antud käsikäes halastusega. Oleme ju ühiskondlikus plaanis kasvatatud pigem ennast alla suruva distsipliini vaimus. Ei olegi ammu lugenud kaasaegset luulet, milles puuduks maailma osatamine, milles oleks heas mõttes ja õnnestunult pedagoogiline mõõde.
Ja pea meeles andestada enesele selle vaeva eest. Iseendale,
ei kellelegi muule.
Andestada tüdimusest.
Andestada piinlikkusest.
Andestada rõõmust. (lk 61)
Tervikuna jäigi kõlama pisut isalikult tuge pakkuv toon, mis mõjus hästi.
1 Lavastus "Psühhopoeetiline Patogenees" koos ansambliga Forgotten Sunrise ja Apparatus ja Apparata
Toimetaja: Kaspar Viilup