Peeter Jalaka lavastustest kirjutades on juba mõnda aega selline tunne, et lavastus kui analüüsiühik on kuidagi liiga ahas võrreldes mehe vaimse haarde ja mõjuga Eestis. Just Kitzbergi "Libahundiga" avas Eesti üks tuntumaid visionääre 30 aastat tagasi Von Krahli teatri. Siis mängis huntluses kahtlustatud Tiinat teatri üks kaasasutajatest Kristina Paškevicius, kel tuli valgetes kontsakingades autorehvipuru sees kõndides püsti jääda. Toonase lavastuse apokalüptiline vaib – nii Eesti ainelise kui vaimse elu alused olid just tundmatuseni varemeis  – oleks tänagi kõnekana mõjunud, küll veidi teistel põhjustel.

Väidetavalt on Kitzbergi "Libahunt" üldse ainus valmis näidend, mida Jalakas on kasutanud oma lavastajateel. Nüüd siis juba kolm korda. Kui Jalakas 1998. aastal "Libahundi" teist korda lavastas, kasutas ta Kitzbergi teksti rahvustunde relativiseerimiseks. Toona mängis Tiinat Liina Vahtrik, lavastuses polemiseeriti eestluse mõistega, küsiti ka seda, kas kõik tragöödiad ikka peavad üht ja sama mustrit järgima või on võimalik mustreid muuta. Laval kõheldi Kitzbergi tragöödiat näidendipäraselt (eestlaste eluviisist võõrandunud Tiina lasti kogemata maha) lõpetamast, arutati lõpu poliitkorrektsuse üle.

Nagu öeldud, on Peeter Jalakas ennekõike visionäär, võib-olla isegi pastor, vaimne suunaseadja, alles seejärel lavastaja. See pole tema rolli pisendamine. Vähesed on Eestis olnud nii paljude edukate teatriprojektide (VAT teater, Baltoscandal, Von Krahl) sünni juures. Aga "teater on vahend" ütles ta ühes intervjuus Postimehele. 

Vahenditest rääkides on seekordne "Libahunt" muuhulgas ka turundusvahend, väike tiiser tulevikuteatrist, mida Jalakas ehitab. Liitreaalsusteatri rajamine olevat plaanis. Laval paiknevat kolme lametelerit kasutavad näitlejad filtrina, vajadusel ekraane ratastel liigutades. Kui varem on ekraanifiltriga kaasnenud alati ka mõningane visuaalne müra – näitleja kujutised on olnud lavalise nähtumusega võrreldes hägusamad –, siis ekraanide tehnoloogilise arengu tõttu mõjuvad nende taha pugenud näitlejad vaat et isegi reaalsematena. 

Tänapäeva telepilt ongi valusalt "tõeline". Teate ju seda veidi ehmatavat tunnet, kui vaatate ennast või kedagi tuttavat HD-videopildilt ja ühtäkki märkate kortse näol või kätel? Sarnast ülevõimendatud realismi võimaldab ekraanide pildikvaliteet ka "Libahundi" lavastusse tuua. Ekraanide asetus laval on nutitelefoni kasutajale tuttavlikult püstine, suurte "nutiakende" vahendatud digitaallava elu märksa lillelisem kui "analooglaval". 

Lisaks tehnoloogilisele filtrile kasutab Jalakas ka kultuurilist filtrit Kitzbergi lugemisel. Tammarude perekond, kes nõia tütre Tiina (Katariina Tamm) olude sunnil lapsendab, oleks pärit kui mõnest Jaapani õudusfilmist. Jörgen Liigi perepoeg Margus väriseb kui Parkinsoni-tõbine või zombi, igatahes on tema liigutustes idamaist tinglikkust. 

Margust ihaleva ja oma konkurenti Tiinat neimava Mari (Mari Abel) näolapp on sarnaselt teiste Tammaru pere liikmetega valgeks võõbatud, ka see lisab orientaalset hõngu. Ainult Tiina on "valgendamata". Kui valgelakaline Katariina Tamm räägib sellest, kuidas ta väliselt ei sobitu Tammarude blondide pereliikmetega, siis kostab saalist nii mõnigi lõbustatud ühmatus. Enda ühmatuse tõlgiksin küsimuseks selle kohta, kas rassisisene rassism võib olla võimalik?

Kui Katariina Tamme Tiina on muretu ja eluvõõras nutiajastu lillelaps-suunamudija, kes võiks oma videokõnesid vabalt võtta ka jõusaalipeegli ees või maniküürilaua taga, siis Jörgen Liigi Margus karikeerib justkui "tüüpilist eesti meest": ebakindlat, suhtluses ja suhetes saamatut, aga oma meeleheites veidi hirmutavat. Marika Vaarik pereemana on kõige konventsionaalsem, ühtlasi ka võimsaim roll. Hetk, mil ta annab Margusele teada otsusest Tiina hüljata, tõi kananaha ihule. Kroonina pähe tõstetud ämbrile kuvatakse monoloogi lõpuks paavsti tiaara. Emer Värgi visuaalkunst väärib varsti eraldi monograafiat.

Kusjuures – ei mingit tehnoloogilise ja psühholoogilise teatri või visuaalse ja loopõhise teatri konflikti laval, vaid mõjus-sõbralik koostöö. Ja esimest korda taipasin Kitzbergi "Libahundi" peale naerda! Tõepoolest. Mida see saamatu Margus siis tegema pidanuks – metsa jooksma koos hulkuriga? Ja mida Tiina temas üldse leidis, Margus on ju ka Kitzbergil paras… ohmu?

Erinevalt teistest valgustajatest hoidub Jalakas moraliseerimast, esitab oma teesid mitte süüdistuse, vaid tulevikuvisioonina. Seekord ka relativiseerib, st seab küsimuse alla käimasolevate väärtusdebattide eheduse. Kavalehe asemel antakse vaatajale justkui naljapärast ja norimiseks pihku arhailises gooti kirjaviisis trükitud vestlus orientalisti ja seksuaalharitlase Ingvar Luhaääre ja meie oma ajastu libahundi – nõidteadlase Vigala Sassi – vahel. Vestlus on tantraseksist, üldisemas plaanis aga autentsest elutunnetusest, elususe tundest, mis nutipadrikus toimuva rähklemise taustal ära on kaotatud. 

Päris etenduse lõpus laseb Katariina Tamm oma lavapartnerite ja esireas istuvate vaatajate näojooni näomoondusäpi filtril ühtlustada. Tegelaskond hägustub ekraanidel tragöödia toimel. Rahvus, nahavärv, sugu jms sattumuslikud nähtused, mida inimene kontrollida ei saa, pole Peeter Jalakase teatri- ja mõttesüsteemis isegi sekundaarse tähtsusega. Jalakas keskendub eestlase vaimse identiteedi küsimusele ja vaimne enesetaju on alati valik, valikud aga ei sünni iseenesest. Enese väljavalimine on suur töö ja seda tööd visionäär Jalakas eestlast tegema kutsubki. Peeter Jalakase humanistliku teatrilaadi asjakohasus on ajaga ainult tõusnud.