"Libahunt" on Von Krahli lavalaudu ka varem mitmel korral vallutatud, ning see oli 1992. aastal esimene lavastus, mille Peeter Jalakas uues teatris valmis seadis. "Selle lavastusega on paslik aasta lõpus ühele perioodile kokkuvõte teha," märkis Abel, miks just "Libahunt" viimase lavastusena Rataskaevu tänaval pesitseva teatri lavale jõuab.

Seda, mis pärast Rataskaevu tänaval lõpetamist edasi saab, näitlejad veel ei tea. "Praegu on seis selline, et plaanid on jätkata teisel kujul ja teises kohas. See on selle majaga hüvastijätmine ja me oleme võtnud seda sellise kulminatsioonina, mitte millegi lõpuna," rääkis Tamm.

Esimest korda jõudis Kitzbergi "Libahunt" Eestis publiku ette 1911. aastal. Tamm tõdes, et kuigi tekst on keeleliselt erinev sellest, kuidas tänapäeval räägitakse, on lugu siiski enam kui sada aastat pärast esietendumist endiselt arusaadav. Abel märkis, et Kitzbergi teksti lavastuse tarbeks tänapäevaseks muudetud pole.

"See on meile väga uudne kogemus, sest me oleme viimastel aastatel teistmoodi töötanud ja väga palju materjali ise loonud. Me oleme väga lähtunud nendest sõnadest, mis on kirja pandud," lisas Tamm.

Tamme sõnul on lavastuses Tiinat mängides küsimuseks see, kui palju Tiina ise kaasa aitab sellele, mis temaga juhtub. "Võib-olla esmapilgul lugedes tundub, et ta on juskui mingite jõudude ohver, aga selleks, et ma saaksin teda mängida nii, et mul oleks mingi tõepärasus ja see oleks mulle endale huvitav, pidin sellest kuhugi teise kohta jõudma," selgitas ta.

Abel leiab, et Kitzbergi näidendi keskseks teemaks on inimsuhted. "Igaüks võiks endalt küsida, mis mu sees toimub ja kuidas ma maailma näen," märkis ta. Näitleja sõnul on alates näidendi sünniajast muutunud inimeste koosolemise vajadus, ka füüsiliselt külg külje kõrval olemise näol.

"Seal on hästi tugevalt see, et nad on koos – nad on nagu üks pamp ning see, kuidas nad elavad, mõjutab loomulikult ka seda, et individualismi. See, et keegi läheb ära ja teeb oma asja ei ole nende maailmas võimalik, sest nad ei jääks nii ellu. See seab mingid teatud tingimused ja piirid nende olemisele," tõdes Tamm. "Meie elame kindlasti teistmoodi, aga inimsuhte baas jääb alati samaks."