Eesti üks kõige kummalisema kulgemisega tumemuusika artiste Forgotten Sunrise tähistas klubis Hall oma uue täispika plaadi "Elu" ilmumist. Tänu kontserdile kutsutud erikülalistele ja peaesineja kontserdi korralikule stsenaariumile kujunes plaadiesitluskontserdist tõeline etendus-show.

Kogu heliprogramm oli algusest peale plaanitud kõlama ühe jadana ehk et kogu aeg midagi toimus ja isegi kui bändide vahel kestis helisättimine peaaegu pool tundi, käis miski kogu aeg taustaks ja sidus kõik toimuva tervikus. Ei tundu suur asi, aga vahe ja selle mõju muutis kogu kogemuse täiesti teistsuguseks.

Underville

Kuulu järgi oli ka algus väga täpselt välja mõeldud, aga soundcheck läks niivõrd üle aja, et esimene bänd Underville seadis alles heli paika, kui inimesed juba saali kogunesid. Iseenesest ei oleks soovinud nende nahas sel hetkel olla. Mõtle, oled andmas oma kõigi aegade esimest kontserti ja siis pead rahva ees kiiresti kõik korda saama, kuigi mingi vali umin või surin ei tahtnud kuidagi ära kaduda.

Ühel hetkel hakkasid nad lihtsalt asjaga peale (olnud enne andnud käsu lava valgustav projektoripilt välja lülitada) ja kostma hakkas üsnagi defineerimatu muusika – segu mingist rituaalsest (seda sõna võiks kasutada vabalt kõigi esinejate ja kogu õhtu kohta) death rock'ist ja ekstreem-metal'ist, mis blastbeat-pursetena vahepeal välja paiskus, et siis tõmmata tagasi bassist tiine õõvatilgutamise juurde.

Võib-olla sellise rabeda alguse tõttu ei saanud ma jupp aega teemasse sisse, kuigi selline muusika peaks mind vägagi kõnetama – Death Like Mass, Aluk Todolo, muu säärane kumas siit kõik läbi ja oli teooriast meeltmööda, aga tundus, et tegelased ei leidnud üksteist esialgu laval üles ja, kuidas nüüd öelda, kontrolli polnud päriselt käes, kuigi selline esinemine on nii kontrollis kinni. Sa astud lavale nagu etendust andma ja pead oma sisendusjõuga veenma rahvast, et mõtet on vaadata ainult sind.

Esialgu ma seda ei näinud, siis aga juhtus midagi kummalist. Muusikasse tekkis korraks paus – raske öelda, kas esimene lugu sai alles läbi, kuigi möödunud oli vähemalt paarkümmend minutit, aga eks sellistel artistidel ongi tihti pikad lood – ja rahvast oli kuulda poolehoidvat kisa ja plaksutamist. See lükkas mingil maagilisel moel kõik oma kohale. Kui nad taas alustasid, olid tegevused sünkroonis ja veenmisjõud kohal.

Kontserdi järgmise osa jooksul oli vahepeal kosta ikka täiesti super muusikat, kui saavutati mingi olek, suudeti seda hoida ja mindi tundmatutesse paikadesse edasi. Kõik toimis. Möödus veel mingi aeg (hea kontserdi puhul on kohati väga keeruline aja kulgu tajuda) ja siis tekkis järgmine paus (kas taas loovahe?), mis oli täiesti vastupidise efektiga, nagu oleks keegi korraks tule põlema pannud. Bänd küll jätkas pealtnäha samamoodi, aga fookus hakkas vaikselt laiali vajuma ja minu mõte ka uitama minema.

Sellise kraamiga ongi väga raske pikalt köita ja asi on ju loojutustamise ja pinge hoidmise oskuses ning enesekindluses, mis kõik tuleb praktika käigus. Esinemise tutvustusest võis küll lugeda, et pole kindel, kas Underville'i kontserdile üldse kunagi lisa tuleb, millest oleks küll kahju, aga samas mõistetav, et osad artistid eelistavad end teostada pigem stuudios, anonüümsuse kaitsva katte varjus. Hea, et ma selle vähemalt ära nägin. Underville'i esimese täispika kontserdi, mille keskmises osas juhtus midagi väga erilist.

House 418

Kuigi soome artisti House 418 ümber püüti hoida anonüümsust ja saladusloori, oskasid asjasse pühendunumad näha selles tähe- ja numbriühendis vägagi ekstaatilist uudist. Nimelt esineb sama nimi (lausa samasuguse logoga) soome täiesti legendaarse black metal artisti Beherit elektroonilise albumi tagakaanel. Beherit alustas 1990ndate alguses mitme žanrireegleid kirjutava albumiga, saavutades oma ekstreemse saundiga täieliku kultusstaatuse üle maailma.

Beheriti matkijaid on sadu, kui mitte tuhandeid, aga nende liidrit Marko Laihot on alati iseloomustanud kompromissitus sõna kõige paremas mõttes. Mine tea, milliseks oleks elu kujunenud, kui Laiho (sõpradele lihtsalt Nuclear Holocausto Vengeance) poleks olnud sunnitud kolima Rovaniemist Helsinkisse, kus ta ei suutnud leida black metal bändi jaoks uusi bändikaaslasi ja andis üksinda välja kaks Beheriti plaati, mis olid puhas elektrooniline dark ambient, aga ikka sama Beheriti õhustikuga.

Neist esimese plaadi 1994. aasta albumi "H418ov21.C" materjal tuligi ette kandmisele. Beherit annab üldse kontserte haruharva ning selle materjaliga astusid nad üles üldse esimest korda. Nüüd, peaaegu 30 aastat hiljem. Täiesti ajalooline hetk.

Kvartetina üles astuv House 418 hakkas peale puhta drone'iga, kuhu hakati väga aeglaselt elemente sisse tooma. Beheriti originaaltrummar Sodomatic Slaughter (artistinimega Jari Pirinen) mängis mingite elektrooniliste pad'ide peal üksikuid tokse, mida polnud praktiliselt üldse kuulda ja lava keskel logelesid bassimees ja kitarrist. Põhirõhk oli süntide taga helimaastikke kündval Laihol.

Kogu kontsert läks aga paisuvas joones ja kui sind on ühtlase undamisega transsi uinutatud, tundub iga väike võnge nagu maavärin. Kriiskavad ja manavad vokaalid hakkasid julgemalt esile tõusma ja originaalplaadi materjalist erineva ja super muutusena mängiti sündikäigud osades lugudes ära hoopis käriseva kitarri ja bassiga, lisades laivis vajalikku jõudu. Huvitava lisana on laval ka noodipult, kus pealtnäha mingid paberid. Tahaks lausa näha, mis seal kirjas on, kui suur osa muusikast on rütmideta drone.

House 418 haaras täiesti endasse ja pikk ülesehitus viis selliste lugudeni nagu "Tribal Death" ning viimasena kõlanud ülivõrdes "Gate of Inanna", elektrooniline versioon Beheriti tuntuimast loost "The Gate of Nanna", mis tekitas ikka korralikud külmajudinad üle kere. Kordumatu elamus.

Forgotten Sunrise

Forgotten Sunrise on aktiivselt otsinud kokkupuutepunkti metal'i ja elektroonika ning teiste süngete muusikavormide vahel. 2023 on neile nagu alguste ja lõppude segu, keeruline DNA spiraal, mis pöörab justkui tagasi juba olnu juurde, küll kohakuti, aga mitte samasse kohta.

Juulis tulid esmakordselt ühel vinüülil välja nende esimene demo (1993) ja EP (1994), mis on ilmselt Eesti death metal'i ajaloo üldse kõige paremad plaadid. Augustis aga uhiuus album üle kümne aasta, "Elu", uhiuue plaadifirma all, milleks on vägagi prestiižne USA firma Ohm Resistance, millest on vahepeal saanud Saaremaa firma, kuna leibliboss Kurt Gluck kolis Eestisse ja tõi siia ka kogu oma operatsiooni. Tundub, et tähed on reastunud ja Forgotten Sunrise'i uue albumi väljaandmine on talle ühtlasi nii loogiline kui julge samm. Kindlasti aga mitte kompromiss, sest "Elu" on ülikõva plaat ja selle esitus ilmselt kõige meeldejäävam kohaliku bändi kontsert tänavu.

Forgotten Sunrise'i liidril Anders Meltsil on omadus oma tegemised keskmisest hoolikamalt läbi mõelda, mis on kaasa toonud selle, et hoolimata oma pidevalt muutuvast olemusest on asja tuum ikkagi terviklik, suutes mingil moel ühte põimida tumeda formaadi õõva ja absurdihuumori.

Kontserdikava koosnebki põhiliselt uuest plaadist, mis on minu kõrvale karmim ja kurjem kui nende vahepealne materjal. Võib-olla aitab seda muljet jätta ka see, et puhtad vokaalid on suuremas osas asendunud pigem metal'i-maailma kuuluvate kriisete ja mörinatega, ja seetõttu on muusikast kadunud ka suur osa selle endisest melanhoolsest või sentimentaalsest mõjust ja alles on jäänud agressiivsem, kurjem loom. Outdustrial, ehk outside industrial, nagu nad on ise oma muusikat kutsuma hakanud.

Aja jooksul on bändist läbi käinud ka terve vagunitäis rahvast, aga praegune koosseis tundub nii loomulik, et lausa üllatav, et eelmisel plaadil kümme aastat tagasi olid täiesti teised inimesed, kui Anders ise välja arvata.

Paremal (rahvast vaadatuna) on põhjade ja biitide eest hoolitsev Cly/Suva, kes on siin üsna värske liige, aga varasemast vast mõnele tuttav duo Morgue's Last Choice ühe poolena, ja vasakul Kadri Sammel, ehk Bedless Bones sündi ja bassiga, nagu kaks poolust.

Mees ja naine, must ja valge, yin ja yang, Suva ja Sammel. Keskel on aga Anders Meltsile, mulle tundub, jäetud veel rohkem laveerimisruumi kui varem – lava on laiendatud ka pikendatud, nii et lava ja esise riba vahele jäävad augud, mis annavad hea põrguliku efekti – põlev viiruk, lavaaukudest voogab suitsu ja värvilist valgust ning vahel sirutub sealt välja mõni käsi kitarri või muu atribuutikaga. Satan's little helpers.

Uued lood on head, nende esitus elav ja jõuline. Vaikselt võtavad tumedad jõud tahte täiesti enda kätte ja me näeme tõeliselt seestunud esinemist, kus maad võtab korralik õõvateater; Läänemere Grand Guignol. Seljast visatud särgi alt paljastub kogu kõhu suurune "Alieni" facehugger, kellega on võimalik lähemalt tutvust teha, kui peremeesloom Anders rahva hulka hüppab, õige pea ilmub suure lambiga välja ka Forgotten Sunrise'i mitteametlik neljas liige (kelleks bänd teda ise on tituleerinud) Evert Palmets, kes vist alguses tegi ainult fotosid, aga kellele, tundub, hakati tööd juurde andma, nii et nüüd on tema amet laia profiiliga võimaldaja, ütleme nii, ja tema käsi välgub esinemise ajal pidevalt dekoratsioonide vahel lavastuse konarusi siludes.

Vokaalset abi osutavad kahe viimase loo ajal kaks kõnekat külalisesinejat. Esiteks tuleb lavale tagasi Laiho, et aidata looga "...dots", mille sisse laulmisel ta ka eelmisel plaadil "Cretinism" osaleb. Laiho jääb väga täpselt nägemisulatuse piirimaile, varjudesse, ja ei tüki lava keskele ega ette. Mehe maine kõneleb muidugi enda eest, polegi vaja. Viimasena kõlab aga uue plaadi pealt lugu "Elukas", kus lööb kaasa eesti metalis üks keskne kuju, Tharaphita laulja Ank.

Mingil hetkel, ma nüüd juba ei oska öelda, millise loo ajal, peksab Melts puruks juba kontserdi ajal kõvasti kasutust leidnud punase basskitarri. Pill ei taha kuidagi siitilmast lahkuda ja ajab sõrad vastu. Vana hea kvaliteet, aga lõpuks tuleb siiski murduda. Kitarrilõhkumine on muidugi nii märgiline tegevus, mis toob meid läbi Elvise, Hendrixi, The Who ja The Clashi läbi kümnendite tänapäeva, otse siia klubisse Hall, nii et pilpad taga.

Kontsert lõpeb aga väga nihestavalt. Melts sooritab laval rituaalse enesetapu kõigi kohustuslike elementidega, nuga ja rohkelt verd, ning prantsatab lava ette äärde pikali ning jääb liikumatult lamama. Rahvas muheleb ja ootab, et mis saama hakkab. Mitte midagi ei juhtu. Suva võtab viimased kõlama jäänud õhusireeni moodi helid mingi kandjaga kaasa (see osa jäi mulle veidi segaseks) ja liigub sellega koos ära üles järelpeole. Melts lamab. Rahvas muutub ebakindlaks, paar tüüpi üritavad nalja teha, nagu ebamugavuse puhul ikka. Ei midagi. Maagiline moment muudkui kestab minuteid, tõeline performance, kontsert on justkui ammu juba läbi... Aga äkki tal on ikkagi midagi viga? Mõni läheb murelikuks. Sumin tõuseb. Kuni siis ühel hetkel siis halastatakse ja rebitakse illusioon puruks. "Elu" läheb edasi.

Teine sürreaalne moment saabub siis, kui pärast kontserti juttu ajades tuleb üks tuttav ja pistab mulle pihku... tüki basskitarri lipendavate helipeadega. Ma ei suuda heldimust ja muiet tagasi hoida, sest meenub üks kordumatu stseen Antonioni filmist "Blow Up", mis mulle on väga oluline olnud.

David Hemmingsi mängitud fotograafi kätte lendab rock-kontserdil lavalt kitarrikael, mida kõik üritavad endale krabada. Hemmings võitleb end rahvasummast ja uksest välja tänaval, kus ta silmitseb korra käes olevat kitarrikaela ja viskab selle maha. Õues jääb tükk vedelema ilma, et see kedagi huvitaks. Väljaspool klubi on see kaotanud igasuguse tähenduse. Silmitsen puutükki ja luban endale, et see koju tirimise järel sarnasel moel oma tähendust ei kaota. Nüüd ta mul siin seisab, kõigi tunnistajate suureks hämmelduseks. Aga mulle meenutuseks ühest väga teatraalsest ja tugevast muusikaetendusest, mis tuletab meelde, et kontsert võib endiselt olla midagi enamat, kui lihtsalt lugude taasesitus.