Inimputukas on ikka, pea kuklas ja lõug püsti, taevasse vahtinud ja püüdnud aru saada, mida see lõputu laotus endas peita võib. Nagu me teame, siis tuhandeid jumalaid ja kümneid kosmonaute, aga ka kõikvõimalikke olendeid, kes on vahelduva eduga meist tublisti targemad ja siis jälle rumalamad, aga omal moel siiski nii ennenägematult täpse sihikuga, et meie sinise palli ikka ja jälle üles leiavad. Ja otse loomulikult ei ole nende maandumistihedus sagedasem kuskil mujal kui Ameerikas, kus jungilik kollektiivne alateadvus on ühiskonna viinud sinna punkti, kus kõik usuvad end olevat tulnukat vähemalt korra näinud ja mõned saanud kontakti lingvistilisel, teised üldmeditsiinilisel ja kolmandad hoopis proktoloogilisel tasandil. 

Blood Incantation tuleb samuti Ameerikast nagu ka soojendusesineja Nate Mercereau, ja nad mõlemad tunduvad omal moel kosmosega kontakti otsivat. Kõigepealt au ja kiitus Blood Incantationile, kes on endaga koos võtnud tuurile kaasa artisti, kellega jagatakse selgelt tunnetust, aga mitte stiili.

Järjekordse reamöriseja asemel astub lavale Nate Mercereau, sooloartistist multiinstrumentalist (noh, sülearvuti-kitarr-kombo juba minu arvates lubab seda tiitlit kasutada, sest kaks on ju multi!), kes oma ebamaiselt futuristliku kitarri seest hakkab väga imelikke hääli välja pigistama. Tundub, et see ongi tema läbiv modus operandi, sest muusika kõlab tal tihtipeale nagu mingi eriti hea retrofuturistlik sünt-gruuv a la Uku Kuut, aga juba esimese plaadi ümbrisel seisab trotslik lause "no keyboards were used in the making of this record". Mõnus mustkunst, ja laivis on seda n-ö trikkide selgitamist võimalik vahetult näha, kui oma silmaga näha saab, et tõesti kõik need helid tulevad kitarrist.

Kuigi, pean ütlema, et kui kontsert on selline visuaalselt võrdlemisi vähe aistingut pakkuv õppevideo sellest, kuidas helid tekivad, siis plaatidel kaob ta taas anonüümsusse ja kardina taha ning jääb vaid eriti äge lo-fi groove, millel lased lihtsalt voolata ja ei mõtle liialt sellele, kes või kuidas. Soovitan kindlasti. Igatahes on ka tema esituses midagi kosmose poole pürgivat, aga Mercereau pole mingi hyperdrive-kiiruseületaja ja kosmiline liiklushuligaan nagu Han Solo. Tal pole kuskile kiiret, aga läbi kosmiliste avaruste uidates viib ta pruunis nahkkingas ja valgelt sokistatud jalg meid tõesti kohati sinna, kus inimkond veel kunagi käinud ei ole. 

Kui aga Mercereau tripp on loomult sisekosmiline, endasse vaatav ja teisi liike, kellega kommunikatsiooni astuda, ta oma ekslemistel ei kohta, siis tänaseks kosmilise death metal'i sünonüümiks tõusnud Blood Incantation laseb end paeluda maaväliste iidtsivilisatsioonide võimalikust olemasolust.

Peab tunnistama, et kosmilise death metal'i vallas on Blood Incantation iga järjekordse üllitisega astunud lähemale selle stiili legendile Nocturnusele, ja minu jaoks nüüd teine tipptasemel ja selgelt eristatav tegija selles omas spetsiifilises alajaotuses. Nende suhe Eestiga peegeldab nende karjäärikõverat. 2017 mängisid nad kiirust just parasjagu üles võtva underground-bändina keldriklubis Rockstar's (või nagu nad ise ütlesid, "eelmine kord mängisime "Woodstockis", mis kõlab ju päris ägedalt niiviisi maha öelduna") ainult diehard-UG metal-rahvale.

Nüüd aga juba maa peal, Paavli klubis, kuhu julgeb sisse astuda ka skeenest väljastpoolt ja rahvast vaadates oligi väga kirju seltskond koos. Kui esimese kontserdi toimumise fakt oli justkui mingi väike ime, siis nüüd, suure plaadifirma all tegutsedes, on lennukõrgust ja haaret juba piisavalt, et ka Eesti plaanidesse mahuks.

Blood Incantation jääb ühelt poolt kindlaks oma sürreaalsele ja toorele death metal'ile – absurdsetes riffides on omahagu Morbid Angelit, kes küll huvitub rohkem dimensioonidevaheliste väravate lahtimuukimisest, aga ka näiteks albumi "Gateways to Annihilation" kaanel on ka midagi musta augu laadset pluss iidse tsivilisatsiooni skulptuurid ning "Formulas Fatal to the Flesh" sobib samuti kuidagi hästi Blood Incantationiga kokku nii muusikas kui visuaalias – ja teisalt integreerib brutaalsesse metalisse pikki progepassaaže, mis meenutavad kohati giallo-heliribasid, siis jälle Pink Floydi. Kokkuvõttes mõjus segu, mis innustab tõesti ka endas neid portaale üles otsima ja lahti tegema, mis lubaksid teistsuguse tegelikkusega kontakti astuda. 

Kontserdi ülesehituselt on asi lihtne: alustuseks mängitakse lugusid viimaselt plaadilt "Absolute Elsewhere", aga kuna plaadil ongi vaid kaks lugu, 20-minutine "Stargate" ja 23-minutine "The Message", siis kantakse esimese kolmveerandtunniga kogu album ette. Tehniline, brutaalne, musikaalne ja galaktiline segu metal'ist ja progest on üks viimaste aastate meedejäävamaid. Lisaks põhinelikule, mis on algusest peale muutmatuna püsinud (kuigi bassimees liitus mõned aastad pärast nullpunkti, demodel ja esimesel EP'l aeti ilma bassita läbi) oli laval ka livesündimängija John Gamiño, kelle tegevusest võiks küll lihtsalt teha Mercereau omast vastupidise tõdemuse "Yes, keyboards were used making this concert", kuna mees moduleeris omal naba paigast.

Eriti ägealt oli lahendatud meeste "hüdratsioonipaus" nagu Ameerikas kombeks, teame ka jalka-MM'ilt.  Kõik kadusid lavalt. Jäid vaid mees ja šunt ning võbiseva kuminana alla laskuv heli, mis meenutas lendava taldriku maandumist. Kui taldrikumootor taas tuurid üles võttis, sai igaüks aru, et nüüd varsti peavad tulnukad ka lavale naasma. 

Kahe avaloo (või siis ühe avaplaadi) järel mängiti nende esimest albumit sisse juhatav "Vitrification of Blood (Part 1)", et tõestada, kuidas ka ekstreemsem külg endiselt neis edasi tiksub. Seejärel "Giza Power Plant" mulle vast isegi kõige südamelähedasemalt vahealbumilt "Hidden History of the Human Race", ja viimasena leidis looga äramärkimist ka nende vahepealne EP "Luminescent Bridge". 

Algusest peale seisis laval Tšehhovi laetud püssi analoogina kaks suurt gongi. Sealt peab ju üks korralik kolakas välja tulema! Ja eks oligi viimase loo eel näha gongide duelli, mis lõppes sünkroonse põrakaga. Uudsed elamused iga päev, kui mitte tund ja minut.

Kokkuvõttes: hetke tipptegijad andsid erakordselt ägeda kontserdi. Bändi laulja Paul Riedl pole ka mingi põmmpea, juba eelmisel korral esines ta mingite lahedalt esoteeriliste sõnavõttudega teaduse ja müstika piiril ning nüüd suutis ta rahvale mälu säilimise (memory retention) teooriat selgitades selle pöörata hoopis manitsuseks, et kõike filmiv härra eesreas oma telefoni kinni paneks. Tolleks ajaks paar klippi juba telefoni haaranuna sain turvaliselt ühineda hukkamõistuga.

Aga tegelikult ka: varastage see mälestus endale ekraani vahendusel, aga ühest-kahest piisab. Ja fotograafidele ka: ausalt pole vaja mitutsadat pilti teha, tehke üks ja hea! Ning soovitavalt esimese paari loo jooksul. Edaspidi mosh'ige nagu teised normaalsed inimesed. Ja leidke endas sisemine Fox Mulder, sest, ma ütlen teile, seal kuskil on nemad. 

Ma tahan seda uskuda.