X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Arvustus. Hilisõhtu võõras linnas Forgotten Sunrise'i saatel

Forgotten Sunrise
Forgotten Sunrise Autor/allikas: Evert Palmets

Uus album
Forgotten Sunrise
"Elu" (OHM Resistance)

8/10

Arvustus ilmus Müürilehes

Hilisõhtu võõras linnas, kuhu olen end mõneks ajaks sisse seadnud. Lähen luusima, panen klapid pähe ja valin teejuhiks Forgotten Sunrise'i uue in- ja autdustriaalalbumi "elu".

Avaloo kauged huiked ja veevulin viivad mu vanalinnast välja jõe äärde. Vaatan (või kuulan?) laisku laineid, mille alt kostab põhivokaal nagu kaeblik vaim oreli taga. Inimesi on kail vastu tööpäeva vähe, oleme jõe ja vaimuga peaaegu kolmekesi. Olen veel pleromantilise intro lummuses, kui teejuht hoopis teistsuguse, head higist tantsuraundi tõotava rütmikaga mind tagant kiirustab. See kutsub üle jõe, romantikast hüljatumasse linnaossa. Tegelikult ma lausa tantsingi üle silla, minus sugeneb puutumatustunne, mis osutub siinkandis vajalikuks. Silmad näevad soovimatuid kõnetajaid, aga nende sõnad ei jõua minuni.

Liigun kaugemale tööstushoonete põue, kus muusika hakkab kõrvaklappidest välja immitsema, ronib viinaväädina maa poole ja hõivab peagi kogu ümbruse. See on totaalsem kui "tapeet", rohkem nagu väga veenev videoprojektsioon, mille pulss tungib jahtunud asfaldisse ja kirjuks täägitud tahmastesse seintesse. Rott silkab üle tee. Kõlab halvaendeline kõmin, mis tundub niigi päris, sellesse lõikuv ootamatu karje on aga nii päris, et nüüd kostab iga kriuks mu ümbert – roostes värav, irevil aken, kohustuslik plinkiv tänavalamp – ja ma enam ei suuda. Pööran tugeva südaripotentsiaaliga biidi rütmis kannapealt tagasi. Kesklinna tuled tunduvad õõvavalgel kuradi kaugel ja ma olen juba valmis alistuma mis tahes õudusfilmistsenaariumile, kus naisterahva roll on enne teisi võimalikult vaatemängulist surma surra.

Siis tuleb mängu lektor Anger. Temagi kuulutab hukku, aga selle kõrval on ka elu võimalikkust. Või on asi selles, et ma olen viimaks sillal… Siiski, narratiiv liigub surmaga tantsu lüües helge(poolse) lõppsõnani, mida kuulan juba kaitsvate linnamüüride rahus.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: