"Ei usu" on üks valusamaid hinnanguid, mida ühele näitlejatele võib anda. Ometi kannab kursuse viimane diplomilavastus just sellist pealkirja. "Mingisugune küsimus usutavusest ja autentsusest on näitleja töö põhitraagika ja põhiküsimus. Sellest ei pääse ei lavakunstikooli esmakursuslased ega pensionieelikutest näitlejad," selgitas lavastaja Juhan Ulfsak.

Töö algas hulga klassikaliste tekstide läbitöötamisest. "Mõte oligi selles, et me ise uurime neid klassikalisi teoseid ja toome enda materjali või pakkumised, et mida teha tahame. Sellest saigi lavastuse materjal," selgitas lavakunstikooli tudeng Kristina Preimann.

"Me kasutasime klassikalisi teatritekste eesmärgiga, et tudengid mitte ei alluks klassikale, vaid kasutavad klassikat ära selleks, et ennast väljendada," lisas Ulfsak.

Preimann hindab meetodit, mille kaudu lavastus sündis. "Ilus ongi sealjuures see, et oleme viimast korda kõik koos ja Juhan on usaldanud meid selles mõttes, et on lasknud palju asju meil endil otsustada ja meil endil luua," selgitas ta.

Ulfsaki hinnangul on 31. lennu näol tegu erilise kursusega. "Nad on väga avatud, võtavad tõsiselt klassikalist teatriõpet, mida neile pakutud on ja mis on oma mõningases anakronismis väga väärtuslik õpe, mida hiljem kasutada. Samas on nad väga avatud kõigele uuele ja teadlikud, nii et nendega oli väga huvitav töötada," leidis Ulfsak.

"Ma usun, et kui me üritame selle kursusega tabada mingisugust ajastuvaimu, siis nad on õiged inimesed, kellega nendel teemadel arutada," lisas ta.