Kaks aastat Vene armees

Arvestades seda, mida Kõomägi Vene sõjaväest endaga kaasa sai ja kui palju see teda muutis, tembeldaks ta ka need kaks aastat veendunult elamuseks. "Kui minult küsida, kas ma läheksin uuesti või tagasi, siis kindlasti mitte. Aga kui küsida, kas ma kustutaksin need kaks aastat oma elust ära, siis on vastuseks täpselt sama kindel "ei"," selgitas Kõomägi.

"Minu jaoks ei ole elamus alati pluss- või miinusmärgiga. Ta võib mõlemat olla ja võib isegi üks ja sama elamus olla, mis on korraga tohutult rõõmustav kui ka valus. Vene sõjavägi oli minu jaoks päriselt silmi avav aeg," rääkis Kõomägi, kes läks sõjaväkke 1988. aastal 19-aastase noormehena.

"Ma ei kujutanud ette, kui palju erinevaid rahvuseid Nõukogude Liidus elab, kuidas nad omavahel läbi saavad. Ma ei teadnud, et on olemas erinevad religioonid ja et see tõesti mõjutab inimesi. Sõjaväes kohtusin esimest korda islamiga, mida ma varem teadvustada ei osanud. Nad käituvad täiesti teistmoodi. Mul oli sõpru, kes olid moslemid ja oli ka selliseid, kellega ma üldse läbi ei saanud, kes olid samamoodi moslemid," meenutas Kõomägi Vikerraadios.

"See avardas nii tohutult minu maailma, et see elamus käib minuga kaasas. Ilma selleta näeksin maailma teistmoodi ja palju vaesemalt," arvas kirjanik.

Kõomägi lisas, et alguses sai ta torgata, sest arusaam maailmast läks väga ruttu puruks. "Elasin seal ju päris pikalt, aga Vene sõjaväes olles tekkis arusaamine, et, kurat, see on impeerium. Sealt leiab selliseid rahvaid, keda me isegi geograafia tunnis ei olnud õppinud. Mõni ei räägi sõnakestki vene keelt ja ometi on ta sealsamas selle punase tähekesega pilotka peas," imestas Kõomägi.

Kõomäel tuli ka kartsas istuda, mida ta peab ka suureks elamuseks. "Olen isegi uhke selle üle. Enne sõjaväge õppisin polütehnikumis ja seal kuidagi väga kiiresti ja sunniviisiliselt lükati meid kõiki komnoorteks. Äkki olid ükspäev komnoor ja sa ei mõelnudki selle peale. Sõjaväe teisel aastal oli aega rohkem mõelda ja juba hakkas susisema suure riigi lagunemine ja väikese riigi taasiseseisvumine. Mõtlesin siis, et kuidas ma elan oma ülejäänud elu niimoodi ära, et ma olen kommunistlik noor," selgitas Kõomägi.

"Hakkasin kuidagi ajama seda jonni, et tahan välja astuda. Ei saa olla niimoodi, et sees olen, aga välja ei saa. Mul läks vist viis kuud nende ohvitseride veenmiseks. Siis anti mulle see paber ja kirjutasin avalduse, sain välja ja siis pandi natukeseks istuma ka. Väga tore oli selliste dissidentidega seal kolm päeva koos olla. See oli võib-olla kõige vabam aeg üldse selle kahe aasta jooksul," lisas ta.

Antarktika

Kui sõjaväes oli Kõomäe sõnul palju mõtlemisaega, siis mõneti pakkus sama ka reis Antarktikasse. "Kuigi see oli ikka tihedam, sest kestis kokku natukene üle nädalakese. Laevareis algas Argentina tipust, kaks tohutult tormist päeva merel ja siis äkki oled seal saarestikus, kus on vaikus, täiesti teine maailm. Kui kõik seal korraga vait jäävad, siis võib seal tuulevaiksel päeval kogeda totaalset vaikust," jagas Kõomägi oma reisimuljeid.

Üldiselt oli reis siiski erutav ja vaikushetki vähe. "Meil olid ka giidid, kes olid pooleldi teadlased, mõni ka päris teadlane, nii et meid kogu aeg hariti. Reisi jooksul sai väga palju teadmisi ammutatud ja sai oma silmaga näha, kuidas toimib see osa maailmas, kus inimene ametlikult ei ole, kus on ainult elusloodus," sõnas ta.

Inimese käitumist tuleb Antarktikas rangelt piirata, et ta seal kõike kohe muutma ei hakkaks. "Saarelt saarele käid väikeste kummipaatidega ja iga kord tuleb kummikud puhtaks pesta, et sa ei viiks ühelt saarelt teisele sellist materjali, mida loodus ise ei vii. Meil olid alati kaasas suured tünnid, kui kellelgi tuleb kasvõi tühine pissihäda peale, maha ei tohi lasta. Kõik, mis sinna tuuakse, viiakse ka ära," selgitas Kõomägi.

Kogemus näitas kirjanikule väga selgelt, kuidas võib mõjuda üks vale jalajälg vales kohas. "Me oleme väga uudishimulikud. Tahame progressi, paremaid asju, paremat elu ja selleks peame kogu aeg midagi avastama ja kuskil kaevama ja välja mõtlema, kuidas kõik kuidagi enda heaks tööle panna. See on meie loomuses. Ma ei ole kindel, et me selle kuidagi endast välja saaksime," tõdes Kõomägi.

Muusika

Ühe muusikalise elamusena võttis Kõomägi kaasa Ryuichi Sakamoto ja David Sylvian koostööprojekti World Citizen. "Kõige põnevam on seal minu jaoks eelkõige Sylviani sõnad. Kuna ma ise olen vana bassimees, siis muusika on minu jaoks eelkõige bassikäik. Ma ei pööra sõnadele tähelepanu ja teised pillid on ka nagu taustamüra. Proovin alati üles leida, kus see basskitarr on, kuulan teda, rütmi, see huvitab mind. Aga David Sylvian on poeet. Kui tema sõnu kuulata ja võib-olla üle lugeda, siis seal tuleb välja suur mure inimese ja maailma asjade üle," leidis Kõomägi.

"Mitte niivõrd otse, aga läbi ilusate kujundite. Muusikaliselt on see ka muidugi väga ilus, eriti, kui ta Sakamoto endale partneriks leidis," lisas ta.

Teine elamus on Mongoolia folk-metal'i bänd The HU, kelle peale Kõomägi sattus juhuslikult. "Ühel hetkel lihtsalt mõtlesin korraks ajaloo peale, et mongolid tulid ju kaugelt-kaugelt. Üks hetk oli Venemaa nende käes ja jäid kuskil siin meie piiri ääres seisma. Mõtlesin, kui nad ei oleks seisma jäänud, siis äkki me ei kuulakski Metallicat, vaid kuulaksime seda Mongoolia heavy metal'it. Võib-olla me saaks sõnadestki aru, oskaks kaasa laulda ja teha seda kurgu häält. See oleks tavaline, oleksime Mongoolia liidu mingi väike oblast," fantaseeris Kõomägi.

"See on alternatiivajalugu. Aga tegelikult on naljakas, kuidas maailmas võetakse valgest lääne kultuurist mingi asi ja seda on võimalik kokku segada praktiliselt ükskõik millise traditsioonilise etnilise kultuuriga. See on ka kuidagi lahe ja lõbus," tõdes Kõomägi.