Noorsooteatri lavastus "Lendas üle käopesa"

Kuna Rainer Saks kasvas üles Pärnus, siis nägi ta Noorsooteatri lavastust Pärnus külalisetendusena. "See oli tõesti suur sündmus, mitte ainult minu, vaid ka paljude teiste jaoks. Paljud imestasid, et see üldse tsensuurist läbi läks," sõnas Saks.

"Ta oli nii mitmekihiline. See, kuidas Tõnu Kark selle elama pani, Jack Nicholson on hoopis teise natuuriga inimene, Kark tegi väga energilise rolli. Ta oli lavastuse mõttes väga eriline, aga ka see tekst ja väga mitmekihiline sõnum, mis seal peidus on – ma olin tollal ka piisavalt vana, et sellest midagi aru saada," meenutas Saks.

"Nõukogude ühiskonnas ta kõnetas väga tõsiselt ka sellepärast, et see oli see periood 80ndatel, kus inimesi ei tahetud saata enam niivõrd vangi, repressioonide mõttes poliitvange, vaid nad saadeti hullumajja. Väga paljud ka põgenesid hullumajja, kes ei saanud selle ühiskonnaga toime, kas isiklikel või ei tahtnud olla selle ideoloogia mängu osa," rääkis Saks.

Saksa sõnul kandis tekst väga universaalset sõnumit. "Korraga tuleb Ameerikast sarnane lugu, mis kõnetab samamoodi põhjustel, et inimesed ei saa lihtsalt ühiskonnas toime ja siis nad pannakse lihtsalt kõrvale," ütles ta.

Päratrust – Turist – Singer Vinger

Saks rääkis, kuidas bänd Turist andis Pärnu 1. keskkoolis, kus ta õppis, kaks kontserti. "Nad tegid seda kontserti koos filmidega, see oli midagi totaalselt teistsugust ja see jääb ka elu lõpuni meelde," meenutas ta.

"Need kontserdid olid tolle aja kontekstis sellise alternatiivkultuuri väga tugevaks sümboliks. Selles mõttes mul on hea meel, et neist on saanud tõeline rahvamuusika nüüdseks ajaks, mis näitab, et see on sügavam, pole ainult selle aja kontekstis, vaid tal on seda kandepinda hoopis rohkem," ütles Saks.

"Massikommunikatsioon" kannab Saksa sõnul hästi endas tolle ajastu lüürikat. "Sel on mitmekihiline sõnum, ta on irooniline, pilab, aga ta teistpidi kirjeldab ka seda aega, on ajastu dokument. Hilisematel aegadel on väga paljud nende lood natuke ära leierdatud. See on üks neid, mis on jäänud minu arust sellest puutumata."

NSVL-i hokimeeskonna kaotus 1980. aasta olümpial

Rainer Saks meenutas, et noore poisina käis ta Pärnus tihti kinnikülmunud mere peal hokit mängimas. Suureks elamuseks oli hokisõbrana Nõukogude hokimeeskonna kaotus Ameerika amatööridest moodustatud võistkonnale Lake Placidi taliolümpial 1980. aastal. "See oli ikka sündmus, millega kõigile tundus, et Nõukogude süsteem on saanud väga tõsise löögi. See oli tegelikult ka natukene tõsi. Kui Nõukogude riik oli võtnud selle eesmärgi, et promoda sporti, et me oleme kõige tugevamad, siis see tõesti õõnestas seda režiimi," arvas Saks.

"Professionaalses mõtted olid nad ju tegelikult väga kõvad mängijad, kes Nõukogude Liidul olid, kes lõid Nõukogude Liidu lagunedes ja enne läbi ka professionaalsetes Ameerika liigades. Nad ei olnud halvad, aga see oli süsteemi ideoloogia, mis tegi sellele koondisele kaasa elamise võimatuks," sõnas Saks.

Klaveritunnid Gunnar Aarma juures

Muusikaõpetaja ja kirjanik Gunnar Aarma elas Saksa sõnul Pärnus tema lähedal. "Mu ema tutvus temaga algas sellest, et mu ema oli hambaarst ja Gunnar oli tema patsient," sõnas Saks ja rääkis, kuidas Aarmal ei lubatud peale Siberist tagasi pääsemist Tallinnas elada, mistõttu ehitaski ta oma vennaga Pärnusse maja. "Nende maja oli hoopis teises stiilis, suurem ja imposantsem, seal käimine oli nii pööraselt huvitav. Klaverimängimine oli selle kõrval nagu piin," meenutas Saks.

Parema meelega kadus Saks enda sõnul päevadeks koos sõpradega metsa või kaluripaadiga merele, kuid Aarma lood olid klaveritundides see-eest väga põnevad. "See mõjutas mind hästi palju. See maja kubises väga huvitavatest esemetest, millel olid kõigil lood. Minu jaoks oli see natukene ka pääsemine, kui ma jäin vahtima mingit skulptuuri ja siis ta hakkas sellest rääkima ja ma ei pidanud klaverit mängima. See moodustas minu lapsepõlvest päris arvestatava osa."

Keev potitäis vett krae vahele

Saksa esimene mälupilt on aga sellest, kuidas ta alla kahe-aastasena endale poti keeva veega kaela tõmbas. "Ma olin hästi rahmeldaja ja ma ronisin igale poole. Siis oli pandud kiirkeetajaga vesi keema ja mul on täiesti selge mälupilt, kuidas ma läksin ja tõmbasin juhtmest selle endale kolaki kaela. Mis edasi sai, seda ma ei mäleta, aga see hetk on meeles."

Sarnaseid varajaseid mälupilte on Saksal veel, näiteks venna sünniga seoses ema haiglas vaatamas käimisest. "Sa hakkad selle järgi oma maailma konstrueerima. Aeg-ajalt olen käinud lastele näitamas kohta, kus ma sündisin, siis see kõik tundub palju väiksem, mis on loomulik, aga asjad on siiamaani samamoodi," muljetas Saks.

Progerokk ja Foo Fighters

Saks on ikka imesatnud, kuidas ta progeroki juurde jõudis. "See on vist mingi ajastumärk, sest palju minuvanused on seda sama teed käinud," pakkus ta. Saksa pinginaabri isa oli laevaarst, mistõttu käis ta ka palju välismaal ning tõi koju igasugu plaate, nende seas näiteks bänd Yes. "Oli neli-viis sellist bändi, mille kogu diskograafiat me kuulasime. See läks ka hard-rock'i ja tavalise roki klassika suunas välja."

Saks tunnistas, et muusikat, mida ta nooruses kuulas, ei suuda ta enam kuulata. "Ma üldiselt olen lasknud ennast ajaga kaasa viia, püüan ka tänapäevast muusikat rohkem avastada ja kuulata," sõnas ta. "Tolleaegset muusikat ma üksi ei kuulaks. Ta on kohati ikka väga keeruline kuulamine ja see paneb mind imestama, miks me seda kuulasime."

Saatesse võttis Saks kuulamiseks kaasa Monster Magneti loo "There Is No Way Out Of Here. "Need juured sel muusikal on ka kuskil seal progeroki pool, aga ta on kaasaegne, teistsuguse helikeelega," sõnas ta. Teiseks looks valis julgeolekuekspert aga Foo Fightersi loo "The Sky Is A Neighbourhood". "Mina ütlen alati, et Foo Fighters on viimane tõeline rokk- ja staadionibänd. See on vist selline bänd, kellel ühtegi viletsat lugu ei olegi," sõnas Saks.

Foo Fightersi kontserdile pole Saks aga enda kurvastuseks seni sattunud. "Mul on kontsertidega nii, et enamasti on kontserdid need, mis teevad bändist selle päris bändi. Turistiga on see, et kui sa kuulaks linti, siis ta on kah, aga kui sa kuulad kontserti, siis hakkab elama. Foo Fightersile ma pole lihtsalt jõudnud, see on bänd, kelle kontserdil tuleb kindlasti ära käia."

Ilfi ja Petrovi "12 tooli"

Saksa sõnul on "12 tooli" teoseks, millest algas tema huvi vene kirjanduse vastu. "Enne seda oli vene kirjandus minu jaoks ainult keskkoolis kohustuslik kirjandus, absoluutselt ei kõnetanud. "12 tooli" kirjeldab satiirilises vormis väga hästi seda Nõukogude ühiskonna algusaega, millest mõned elemendid olid ka 80ndate lõpul väga ehedalt tuntavad. Just selleks, et saada aru vene ühiskonnast, oli ta väga oluline verstapost."

Saksa sõnul on teos mõjutanud tervet põlvkonda nii Eestis kui mujal. "Tal on väga meisterlik kompositsioon ja on mõjutanud ilmselt tervet põlvkonda, mitte ainult Eestis, aga ka Venemaal. Ka praegune Vene riigijuht, kui sa jälgid, mida ta ütleb, siis ta tsiteerib seda teost üsna sageli. Tal oli vahepeal see mood, eriti 2000ndatel, nüüd viimastel aastatel vähem," märkis Saks.