Anett Kulbin: helil on väga tugev jõud
Muusik ja laulja Anett Kulbin rääkis Katrin Viirpalu kultuurisaates "Elamus" lisaks tänaseni olulisele sünnipäevakingitusele ja lemmikutele kontsertidele ka sellest, kui tugev jõud on filmi- ja teatrikunstis helil ning kuidas see vaatajaga mängida võib.
Black Pumas
Kontserdielamused jagab Kulbin enda jaoks kaheks. "On kontserdid, mis käivadki kogu kehast läbi, löövad südame natuke rütmis välja ja panevad kas jala või puusa kuidagi teistmoodi nõksuma. Või siis sa lihtsalt tunned, et see on veidi isegi kehaväline kogemus, raputav," selgitas Kulbin.
"Teine tüüp kontserte, mida ma ise väga-väga hindan, on sellised, mis käivad kuidagi just peas mingeid nuppe vajutamas. Teevad emotsionaalselt sinuga hoopis midagi muud," lisas ta.
Mälestustes sobrades oli esimene kontsert, mis Kulbinile meelde tuli, Texase psühhedeelse soul'i ansambli Black Pumas kontsert Stockholmis. "Selle kontserdi puhul mängis hästi suurt rolli see koht ja publik. Mõnes saalis mõnda artisti kuulates kuidagi tajud, et publik on juba nii vastuvõtlik ja see teeb sind ka vastuvõtlikuks, avaned kuidagi teisiti sellele muusikale. Seesama tunne tuleb tihti peale ette ka festivalidel," rääkis Kulbin Vikerraadios.
"Tekib selline ühine hingamine. Ja Black Pumas astus kuidagi väga täpselt minu hingetõmmete rütmis, see oli väga äge. Väga eriline moment oli ka see, kui Black Pumase laulja Eric Burton tuli ühel hetkel lavalt maha ja kõndis publiku sekka. See oli ka kindlasti ühendav moment. Kui ta meie ees seisma jäi, siis mõtlesin, et see kontsert tegi mingitmoodi täisringi. Kontserdi alguses vaatad artisti hästi kaugelt ja elad pigem seda muusikat läbi," rääkis Kulbin.
Snarky Puppy
Värskem elamus on Kulbinil selle aasta aprillikuust, mil Jazzkaare raames astus Tallinnas üles ansambel Snarky Puppy. "Selline kontsert, kus juttu on väga vähe ja lood jutustavad kuidagi iseennast läbi muusika. See oli muusikaliselt nii võimas. Iga instrumentalist oli laval justkui eraldi artist, aga samal ajal suutsid oma väga suure koosseisu ja kogu soleerimise juures oma egod laval ühele tasemele tuua, et keegi ei võidelnud laval tähelepanu eest," selgitas muusik.
"See kusjuures ei ole alati nii. Mõnikord taju laval muusikuid vaadates või mõnda bändi kuulates, et tähelepanu eest hakatakse võitlema ja see on laval nagu tunde surm, kõik ei saa omi tundeid tunda. Kontserdi võlu tekibki sellest, kui tunnetame mingit lugu kuidagi ühtemoodi ja ühes rütmis. See oligi Snarky Puppy puhul mega, et iga instrumentalisti nägu tuli tugevalt välja, aga nad olid ikkagi nii ühtsed," rääkis Kulbin.
Maro
Viimane kontsert, mis Kulbinil pisarad silma tõi, toimus samuti tänavuse Jazzkaarel, kui üles astus Portugali vokalist ja laulukirjutaja Maro. "Koosseis oli väga väike, tema ja kaks kitarristi. Maro puhul pean ka ütlema, et ma ei olnud tegelikult enne tema loomingut liiga palju kuulnud. Mõnikord see pisarateni puudutus tekib ka sellest emotsioonist, et kõlab mingi lugu, mis on kuulajale väga olulisel eluetapil olnud osa temast, või mingi luga, mida oled lihtsalt hästi palju kuulanud, ja siis korraga oled selle artistiga ühes ruumis ja loomulikult on alati publikus tunne, et ta laulab seda just sulle," selgitas Kulbin.
"Ma oli loomulikul mõningaid Maro lugusid kuulnud ja avastasin ka mina tema ikkagi Eurovisioonilt. Aga temas oli laval hästi teistmoodi õrnus ja haprus. Hästi tihti artistid võtavad lavale minnes mingisuguse rolli, mis on lihtsalt üks viis, kuidas asju teha. Kuid tema puhul oli see hästi huvitav, et ta oli lihtsalt aus, või mõjus nii ausalt ja siiralt, et ühel hetkel avastasin, kuidas pisarad hakkavad mööda nägu alla voolama. See oli kuidagi nii ilus kogemus," tõdes laulja.
Esimesed salvestised
"Olen tänaseks mitu päris albumit saanud salvestada, aga aastal 2008 kinkisid mu vanemad mulle mu elu kõige ägedama sünnipäevakingituse. See oli väga armas iseprinditud sildiga CD, kus oli peal üks väga naljakas pilt minust ja seal oli kirjas, et nad kingivad mulle kolme loo salvestamise stuudios," meenutas Kulbin, kes oli selleks hetkeks küll laulmisega mõnda aega tegelenud, aga stuudios ei olnud varem käinud.
"Minuga tuli kaasa mu lauluõpetaja Ursel Oja. Ma ausalt öeldes isegi ei mäleta, mis lugusid me salvestasime või mis me seal täpselt tegime, aga mäletan seda emotsiooni sellest päevast. Olin sinnamaani näinud ainult filmidest või videotest, kuidas inimesed käivad stuudios ja lauljad salvestavad. Nii et see oli mega kogemus näha seda protsessi, mismoodi stuudiotöö käib. Mitte, et ma selle kolme looga oleksin nüüd totaalse ülevaate saanud, aga sain oma peas kuidagi varba selle mõtte ukse vahele, mis tunne on stuudios töötada," rõõmustas Kulbin ja lisas, et ei olnud kunagi varem tundnud, et viibiks nii õiges kohas.
"Olen tõesti tänase päevani ülitänulik selle kingituse eest. Ma ei tea, kust nad üldse tulid selle peale, et kinkida oma lapsele lugude või muusika salvestamine, ilma, et ta oleks mingeid lugusid, mida salvestada," naeris ta.
"Elajannad"
Eva Kolditsa lavastuse "Elajannad" juures hindas Kulbits seda, kuidas muusika kandis endas samu mõtted, mida laval esitatud monoloogid. "See kokku lõi hästi kihvti kogemuse, mis aktiveeris ajus mingeid kohti, viis mingite mõtete või kogemuste juurde tagasi, pani mõtlema asjadele, millele iga päev võib-olla ei mõte," selgitas Kulbin.
"Tegelikult on ju kogu ilm täis super-universaalseid tundeid ja mõtteid. Aga tihtipeale oleme inimestena ikkagi üsna isepäi. Tavaliselt kui meiega midagi juhtub, siis meile tundub, et meil on kõige raskem ja kellelgi teisel pole selles samas olukorras ilmselt nii raske olnud. Mulle meeldis, kuidas lavastuses olid mingid olukorras mõnes absurdsuseni üle võimendatud, mis tekitas selle ruumi, et tegelikult mingite asjade üle saab tänaseks päevaks naerda," rääkis Kulbin.
"Märgiline oli ka see, et käisin seda ühe oma parima sõbrannaga vaatamas. Siis meil pärast muidugi jagus juttu pikemaks," lisas ta.
Muusikaline kujundus filmidest ja teatrietendustes hoiab Kulbini kõrvad kikkis. "Mõnikord on äge, kui avastad ühel hetkel, kuidas muusika sinuga mänginud on. Kui on mingi väga-väga traagiline olukord, kus mängib kurvameelne muusika, mis muudkui kütab pinget, ja asendada see näiteks jäätiseautost kõlava muusikaga, siis ilmselgelt see traagika õnneks või kahjuks kaob ära. Helil on ikkagi väga-väga tugev jõud," tõdes Kulbin.
Näitus "Nude" Fotografiskas
Sel sügisel avatud fotonäitusel on koondatud 32 naisfotograafi tööd, kus kujutatud alasti keha. "Alasti keha on miski, mis ajaloos on ikkagi pigem olnud meeste poolt kujutatud. See oli mõnes mõttes väga silmi avav näitus. Kui mõtleme alasti keha peale ja kuidas seda kujutatud on või kuhu meie mõte esimesena läheb, siis see näitus oli täiesti midagi muud. Hästi põnev sissevaade," leidis Kulbin.
Näitus pakkus muusikule samuti midagi, mille peale ta ise polnud varem mõelnud. "Seda ma vist hindan kõige rohkem elamuste või kogemuste juures. Kulgeme iga päev elus niimoodi, et enamus asjade peale ei mõtle, mis tunduvad igapäeva elus ühised. Aga siis mulle meeldibki, kui ma lähen näitusele ja see tõstab ajus mingid tundlad püsti ja korraks ehmatan, et issand, miks ma nii praegu mõtlesin," rääkis Kulbin.
"Astusin näitusele sisse, olin umbes viienda foto juures, millel oli umbes kümme alasti naist ja tõesti kogemata avastasin ennast mõttelt, et millise kehaga mina samastun. Kui veider mõte, mida mõelda, mõtlesin siis selle peale. Vaatan fotot teistest alasti kehadest ja minu esimene mõte on, et kellega mina suhestun. /.../ Mulle tegelikult ei meeldi, et mu aju sellist mõtet mõtleb, aga mõtles ja just see töö iseendaga, et see mõte tuli, analüüsid ennast korraks kiiresti läbi, et miks ta tuli, saad aru, kui jabur see on ja loodad, et järgmine kord enam ei tule seda mõtet," selgitas ta ning lisas, et ajal, mil tema üles kasvas esines naisteajakirjades palju sisu stiilis "vaata, milline on sinu keha kuju" või "kas sa oled liivakell".
"Ei ole absurdsemat viisi oma keha defineerimiseks – iluideaalid luuakse mitte läbi selle, mis sind eriliseks teeb, vaid pead kogu aeg mahtuma kastikesse. See oli lihtsalt asi, millele ma ei ole vist väga palju mõelnud," lisas ta.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Elamus", intervjueeris Katrin Viirpalu