Marju Lauristini intervjuu Müürilehes

Näitleja Eva Kolditsa elu koosneb igapäevastest väikestest elamustest. Üks tema viimaste nädalate meeldejäävamaid elamusi oli Müürilehes ilmunud intervjuu Marju Lauristiniga.

"Ta on 84-aastane ja ütles, et ta loeb Müürilehte nagu põnevusromaani, sest seal on kogu aeg uued noored kirjutajad – ilmub uus tegelane, mida ta mõtleb, kuhu suunas liigub. See näide, et üks elust nii teadlik inimene võtab ühe noorte kirjutatud ajalehe, mida ta järjepidevalt loeb, see oli nii ilus hetk. See intervjuu on sellised hetki täis," tõi ta välja.

Lahti laskmine toob kerguse

Üheks oluliseks hetkeks oma elus peab Koldits oma 100-aastaseks elanud vanatädi surma. See õpetas talle, kui oluline on osata lahti lasta. Näitleja rääkis, et kuigi tema vanatädi elas imelise elu, läks lõpp jalagangreeni tõttu keeruliseks. "Me ootasime kümme aastat umbes igal kevadel või sügisel, kas ta nüüd lahkub, sest siis ta lakkas ütlemast, et kevadel vaatame. See kestis mitu aastat," meenutas ta.

Kui vanatädi sai 100-aastaseks, opereeriti ka tema teine jalg ära. "Me kõik arvasime, et nüüd sinna see jääb – et nüüd helistatakse ja öeldakse, et inimene ei ärka enam nii raskest operatsioonist üles," kirjeldas ta.

Kui operatsioonist oli üle kahe tunni möödas, helistati Kolditsale ja anti teada, et vanatädi hakkab ärkama ja teda võib vaatama tulla. "Läheme kohale ja siis see väike tombukene, kes nagunii ka nende jalgadega oli väga väike inimene, lebab seal voodis, on segaduses ja ütleb ainult, et ellu jäin. Järgmisel hetkel ütles ta, et palun laske mul minna. Ma olin sel hetkel nii segaduses, sest mulle tundus, et me laseme tal juba kümme aastat kogu aeg minna – jätame hüvasti, anname vabad käed, oleme kaasas ja julgustame," meenutas ta toonaseid tundeid.

Haiglas kogetud emotsioonid meenusid näitlejale taas siis, kui ta sai teate, et vanatädi on lõplikult lahkunud. "See tabas mind ootamatult nagu haamrilöök pähe. Ma sain aru, et ma olin kinni hoidnud millestki, mis tähendas minu jaoks lapsepõlvest pärit turvalisust, mingit osa lapsepõlvest. Ma olin enda teadmata sellest nii kõvasti kinni hoidnud. Selline kinnihoidmine oli päris ootamatu kogemus," nentis ta.

Kuigi öeldakse, et tark õpib teiste vigadest, ei taha Koldits seda uskuda. "Mulle tundub see nii loll ütlemine. See on ka ebanormaalne, kui sa õpid teiste vigadest, sest sa ei tea, millise vea teine on teinud," märkis ta.

Kolm lavastust, mis muutsid vaadet teatrile

Näitlejana leiba teeniv Koldits tõi saates välja kolm lavastust, mis talle enim meelde on jäänud: Anne Türnpu "Kalmuneiu", Elmo Nüganeni "Kuritöö ja karistus" ning teatris NO99 lavale toodud "Stalker". "Nendes kahes esimeses on põhjus, miks ma arvatavasti lavakasse läksin," tunnistas ta.

Nüganeni "Kuritöö ja karistus" oli Kolditsa sõnul üks esimesi lavastusi, mida vaadates tekkis tal tunne, et see räägib temast või kellestki, kes tema kõrval on.

"Ma läksin vaatama materjali, mida ma tegelikult teadsin, sest ma õppisin samal ajal ülikoolis eesti filoloogiat. See tabas mind kuidagi niimoodi, et kui ma enne võisingi vaadata Indrek Sammulit ja olla kaugelt nii armunud, siis äkki ma olen seal Põrgusaalis, kus ma saan aru, et kõik see, millest siin räägitakse ja kuidas seda räägitakse, see räägib minust," kirjeldas ta toonaseid tundeid. "Siis ma saingi aru, et teatril on selline vägi ja see vägi ei asu kusagil kaugel, vaid siinsamas." 

Teine lavastus, mis Kolditsat raputas, oli lavakunstikooli 19. lennu lavastus "Kalmuneiu". Kuigi tal ei ole sellest lavastusest palju meeles, on tal meeles see, kuidas laval toimuv teda üllatas. "Seal pandi mingid maskid ette, Janek Joost mängis mingil sellisel moel hobust, mida ma ei kujutanud ette, et nii saab teha. See viskas mind jälle kuhugi teise maailma," rääkis ta. "See lavastus oli samamoodi üks väga suur mõjutaja, miks ma üldse lavakasse läksin, sest ma astusingi lavakasse sisse 2000. aastal."

Kolmandaks meeldejäävaks lavastuseks peab ta teatris NO99 mängitud "Stalkerit". Koldits selgitas, et teda kõnetas lavastuse püüd sõnastada midagi, mida ta polnud enda jaoks varem proovinud sõnastada.

"Teises vaatuses tuli Kristjan Sarv publikusse ja neil olid ekraanid üleval. Ma mäletan Kristjan Sarve surutust, kuidas ta karjus, et mida sa vahid sellest ekraanist, vaata mind, mina olen inimene. Sel hetkel mõtlesin, kuidas me sellega võistleme – sa ei saa ekraaniga võistelda," meenutas ta. "See pani mind mõtlema selle üle, kuidas erinevate kunstiliikide vahel sümbioose tekitada, et nad toetaksid üksteist, mitte ei võistleks. Ma sain sealt ka väga suure elamuse. Minu meelest kriitika polnud nii helde, aga mulle see lavastus äärmiselt meeldis."

Peeter Oja "Today I Kiss You"

Üheks elamuseks peab Koldist loo "Today I Kiss You" muusikavideot, mis pärineb saatesarjast "Kitsas king". "Ma olin umbes seitsme-, kaheksa- või üheksa-aastane, igal juhul elasime vanas korteris – lapsepõlves on need kategooriad niimoodi – ja oli "Kitsas king", mida kõik meie mustvalgest telekast vaatasid. Siis äkki tuli "Kitsa kinga" vahel selline video, et kraanikausis istub värvitud näoga – isegi mustvalgelt saan aru, et need on erinevad värvid – seesama Peeter Oja, kes traksipükstes lolli poissi mängib," kirjeldas ta.

"See, mida ma sealt nägin, ma arvan, et kui ma ei oleks seda enne näinud, siis "Twin Peaks" oleks mind hauda viinud," naeris ta ning lisas, et hiljem David Bowiet nähes meenus talle taas lapsepõlves kogetu. "Sel hetkel oli see midagi nii uut, nii rabavat."

Tambet Tuisk vestlussaates "Plekktrumm"

Koldits tõi välja, et kuigi "Plekktrummi" vaatamine-kuulamine on alati omaette elamus, on talle kõige rohkem põnevust pakkunud saade, kus Joonas Hellerma näitleja Tambet Tuisuga vestles.

"Ma kuulasin seda esimest korda autosõidu ajal raadiost ja ma olin sunnitud selle järele vaatama, sest see, mida ma selles saates kuulsin, see ei olnud rahulik vestlussaade, kus me millestki arutame, vaid see oli mäng. Võiks isegi öelda, et võitlus, heas mõttes. See oli selline pinks, sest Tambet ei läinud sinna millestki lihtsalt rääkima, vaid ta läks sinna midagi läbi viima – ma lähen ja olen seal nii, nagu ma olen, ja vastan nii, nagu tuleb, ilma et ma püüaks kuidagi," kiitis ta. "Ta rääkis sellest tööst, mida näitleja teeb, sellise koha pealt, niisuguse sõnastusega ja nii täpse suunatusega, et see oli minu jaoks suur elamus."

Kolditsa sõnul oli saates reaalset trummipõrinat ja head mõttes kolinat. "Ma nägin vist esimest korda, et Joonas jäi maha, mis oli väga lahe, sest see asetas ka tema mingisugusesse teistsugusesse olukorda," rõõmustas Koldits ning lisas, et Tuisu hääles on täpselt sama suur liikumine kui tema kehas. "Et mida ma kuulen ja näen ongi tegelikult ühesugused. Ma sellepärast vaatasin selle üle. See oli mulle väga-väga elamuslik," rõhutas ta veel kord. "Ta seletas seal tunni ajaga ära kõik maailmaasjad, mis teatrisse puutuvad. Imeline."

Arne Merilai romaan "Türann Oidipus"

Loetud kirjandusest tõi Koldits välja Arne Merilai kirjutatud romaani "Türann Oidipus". Näitleja sõnul on Merilai harukordne inimene, keda tal on õnn tunda. "Ta kinkis selle raamatu meile, kui see ilmus. Minu imeline kaaslane Mart (Koldits - toim) hakkas seda lugema ja ütles, et kurat, ei saa praegu pihta. Ma hakkasin ka lugema ja ütlesin, et jah, üldse ei saa pihta," naeris ta.

Kuna mõlemad soovisid endale tuttava inimese raamatu ikkagi läbi lugeda, otsustasid nad seda kõva häälega ette lugema hakata. "See oli nii pööraselt naljakas," märkis ta. "See kogemus, et sa saad aru, et see sõnade kombinatsioon, mis moodustab lause, millest sa võib-olla lugedes üldse aru ei saa, siis see väljaöelduna tekitab sinus mingisuguse mõistmise. Mitte et sa oleksid valmis selle verbaalselt ära seletama või lihtsasse keelde panema, vaid ta tekitab sinus arusaamise ja sa lähed sellesse rütmi kaasa nii nagu vanades tragöödiatekstides," täheldas ta.

"See oli nii pööraselt põnev, me ei saanud vahepeal mitte midagi, aga hüüdsime muudkui edasi. See oli nii naljakas ja see hakkas lõpuks siis ikkagi kuhugi minema ja kuhugi jõudma ja millestki hakkasid äkki aru saama," meenutas ta enam kui 400-leheküljelise romaani lugemist. "Kui sa annad võimaluse ja teed väikese pingutuse, siis on siiski võimalik üle jõe ka minna," tõi Koldits paralleeli.

Rongisõit meenutab lapsepõlve

Kolditsa südames on eriline koht vanadel rongidel ning rongirataste tuksuval helil ja rütmil. "Ma elasin enne Tallinna tulekut raudtee ääres. Sellega on seotud nii paljud lapsepõlvest pärit asjad. Sinimäel, kus vanaema kodu oli, sõidavad rongid peaaegu hoovist läbi. Vilistad nende rongidega võidu ja lähed paned kõrva vastu rööbast, et kuulda võimalikult kaua, kas ta jõuab Vaivarani välja: kas ma kuulen seda väikest kriuksi liipri pealt. Minu jaoks on selles helis midagi heas mõttes kestvat ja hoidvat," kirjeldas ta.

Kiirrongidega sõitmist Koldits ei armasta, sest nende peamine ülesanne on inimesed ruttu ühest punktist teise viia. Vanad rongid sümboliseerivad tema jaoks teel olemist. "Minu meelest on see natukene nagu rippsild – natukene loksub ja su olek on teine," võrdles ta.