1941. aastal saab Sergei Eisenstein isiklikult Stalinilt pakkumise – teha film Ivan Julmast, karmist, kuid riigile vajalikust juhist. Stalini pakkumisest on võimatu keelduda, kuid kunst ei saa olemuslikult olla võimu teenistuses. Eisensteini ja tema kaasaegsete moraalseid valikuid näeme režissööri jälgima seatud noorte NKVD ohvitseride suhteloo kaudu.

Teplenkovile, kes kehastab nimitegelast, on alati meeldinud ajalooliste tegelaste mängimine. "Ajalooliste tegelaste loomisel on ajalugu ise pool tööd ette ära teinud. Saab kuskilt materjali otsida," selgitas Teplenkov "Ringvaate" stuudios.

1925. aastal valmis 27-aastasel Sergei Eisensteinil mängufilm "Soomuslaev Potjomkin", mis nimetati 1958. aasta Brüsseli maailmanäitusel kõigi aegade parimaks filmiks ning mida on oma lemmifilmiks pidanud teiste seas Orson Welles, Michael Mann ning Billy Wilder. "Ta tembeldati kohe üle maailma geeniuseks. Nii palju, kui mina olen aru saanud, siis Eisensteini tähtsus seisneb selles, et ta lõi uue montaažikeele. Kuidas kasutada valgust, liigutada masse – ta oli suhteliselt innovaatiline tummfilmi ajajärgul," sõnas Teplenkov.

"Kui kujutame ette, et on suur plaan, kus inimene naeratab, siis see on selline tore ja naeratav inimene. Kui suuname valguse alt, siis on ta kohe selline saatanlik. Selliseid trikke hakkas ta kasutama ja looma," lisas ta.

Draamateatri lavale saabuva näitemängu autoriks on eksiilis elav vene dramaturg Mihhail Durnenkov. "See räägib staliniaegsest propagandast ja sellega, mis täna Moskvas ja Kremlis toimub, saab tuua konkreetseid paralleele. Stalin saab väga hästi aru, mis võim on kinol, ta ei ole loll. Ta teab, et kogu see mass, kes ei loe, see filmi ikka vaatab ja nii jõuab edastamis vajav info kõige laiemate massideni. Eisenstein on ette ära teinud filmid nagu "Oktoober" ja "Aleksander Nevski", mis on puhas propaganda," selgitas Teplenkov.

Nevskist vändatud filmiga suutis Eisenstein ka ajalugu ümber kirjutada. "Ta pani sinna sisse ühe lause, kus Nevski ütleb, et kes mõõgaga meie juurde tuleb, see mõõga läbi peab ka surema, mida Nevski tõenäoliselt oma päris elus ei öelnud. See on Eisensteini piiblist võetud tsitaat, mis jõudis ajalooõpikutesse ja on siiamaani ajalooõpikutes. Praegu seda Venemaal ka tsiteeritakse. Ta kirjutas filmidega ajalugu ümber," tõdes Teplenkov.

Üdini süngeks Teplenkov uut lavastust ei hinda. "Eks seal on ikka inimlikku ja rõõmsat poolt ka, sest Eisenstein oli võrdlemisi ekstsentriline ja lapsemeelne kuju," lisas Teplenkov. Julia Augiga on Teplenkov varemgi koostööd teinud ning näitlejale ta lavastajana sobib. "Ta on ju ennekõike näitleja ja ta lavastab ka nagu näitleja. Ma tunnen, et me mõtleme suhteliselt sarnaselt."

Teplenkov kehastab parajasti ka teist ajaloolist suurkuju – Mati Unti. "Temaga oli keeruline lugu, et kui Unt veel elas ja meie teatris töötas, siis olin tema lavastuste väga suur fänn. Käisin neid palju vaatamas ja ta teadis seda, aga ma ei teinud kordagi temaga koos tööd ja ei ole temaga vahetanud ühtegi sõna. /.../ Kui mulle see pakkumine tehti, kui mõned inimesed olid ära öelnud, sest teavad Matit liiga hästi, siis ma mõtlesin alguses, et ma ei saa seda teha, sest ma tegelikult ei tundnud teda," nentis Teplenkov.

"Järgmine hetk mõistsin, et äkki ongi parem, kui ma teen seda distantsilt ja oma ettekujutust Mati Undist. Alguses ütlesin proovides ka, et ma ei hakka siin pudistama ja R-i põristama, aga läks paar nädalat mööda, siis lavastaja Pedajas ütles, et ma ei pääse sellest. Aga see on ikkagi roll, mitte paroodia. Proovin tabada mingisugust olemust," lisas ta.