1930. aastal otsustas vastloodud Ameerika filmikunsti ja teaduste akadeemia kehtestada ühtse kuvasuhte formaadi, mis võimaldaks luua laialdase filmiringluse. Vastuvõetud horisontaalse kuvasuhte 4:3 kasuks rääkisid kolm põhilist aspekti: esiteks oli 19. sajandi narratiivsete maalide puhul üldlevinud paigutada nad just horisontaalsesse formaati; teiseks toodi välja lääne teatrite horisontaalne lavaehitus ja viimaks inimeste füsioloogiline vaateväli, mis on rohkem laiusesse kui kõrgusesse.¹ 

Sugugi mitte kõik ei arvanud, et filmide kuvasuhet peaks kuidagi standardiseerima. Vene filmitegija ja -teoreetik Sergei Eisenstein sõnas, et kinopildile ühtse ja horisontaalse formaadi määramine arvaks välja 50 protsenti kompositsioonivõimalustest, mistõttu käis ta parema lahendusena välja dünaamilise ruudu idee, mis laseks kinolinale kuvada ka selliseid objekte, mis sealt muidu pagendatud on, näiteks kõrgustesse tõusvad gooti katedraalid või New Yorki Paramounti hoone.²

Eisensteini ideed ei võetud kuulda ja kuvasuhte standard viidi sisse. Muidugi võib mõelda sellele, kui suur osa oli selles kõiges mängida Hollywoodi kapitalistlikul müügihimul: ühtne formaat oli kindlasti odavam ja seeläbi film kergemini kaubastatav.

Kuvasuhted on sellest ajast alates muidugi pidevalt muutunud, nüüd on üldlevinud näiteks 16:9 formaat, lisada sinna juurde veel erinevad laiemad või kitsamad formaadid, kuid neile kõigile on jäänud ühiseks omaduseks horisontaalsus. See on seadnud mingis mõttes piiranguid filmitegijate võimalustele. Võib ette kujutada maailma, kus filmi loomise juurde käiks ka ekraani, n-ö lõuendi vormiga mängimine. See tähendaks filme, mis võiks olla võetud üles lisaks horisontaalsenle veel vertikaalselt, ringi, kolmnurga või mingil kolmandal või neljandal kujul, vastavalt sellele, mis kunstilised eesmärgid filmitegijal on. Selles mõttes elab filmikunst mingis tasandil tõesti horisontaalse ristkülikukujulise kuva võimu all. 

Vertikaalsusest sai seega esialgu hoopis eksperimentaalse ja avangardfilmi pärusmaa. Filmiuurija David Bordwell toob vertikaalse kino esindajana välja Itaalia režissööri Paolo Gioli. Ta toetus oma filmides puhtmehaanilisele vertikaalsusele, ehitades selleks spetsiaalseid kaameraid ja rõhudes ka filmlindi enda vertikaalsusele, sest liikus ju see nii kaameras kui projektoris ülevalt alla. Oma objekte esitas Gioli kaameraga alt üles vertikaalsel teljel liikudes, olid nendeks siis aken, naise keha või kell.³

Vertikaalne film ja video sisenesid laiemasse kultuurisfääri aga nutitelefoni tulekuga. Esiteks andis kaameraga telefon tehnilise väljundi, millest vertikaalset videot vaadata, kuid mis veelgi tähtsam, see andis võimaluse väga suurele hulgale inimestele hakata ise väga lihtsalt videoloomega tegelema. Ja kuna telefoni hoitakse üldiselt käes ikka vertikaalselt, siis tekkis ka suurel hulgal sellist sisu, mida polnud varem eksisteerinud ja mis ei ühtinud üldise horisontaalse video diskursusega.

Kujunes välja arusaam, mille järgi eksisteeris justkui õige või vale viis, kuidas midagi filmida. Vertikaalne video sai külge halva maine, kuna see ei sobinud erinevate platvormide horisontaalsele sisule suunatud disainiga. Videot jäid raamima mustad ääred, n-ö pillarbox efekt, mis tekib, kui videoformaat ei vasta ekraanile. Seega viitas vertikaalselt filmitud video tihtipeale ka amatöörlikule või suisa kobakäplikule kaamerakäsitsusele, mille üle nalja tehti. Kuid võib-olla olid need kobakäpad just osa avangardliikumisest, sest tänaseks päevaks on vertikaalne video üks enimtarbitav audiovisuaalne content maailmas. 

TikTok ja Instagram on just nimelt vertikaalse sisu vahendamiseks loodud, kus lisaks amatöörsisule luuakse ka täiesti professionaalset ja tõsiseltvõetavat materjali. Vertikaalse filmi võimalusi on avastatudki just sotsiaalmeediaplatvormide või telefonitootjate reklaamikampaaniate raames. Suurtest režissööridest on Damien Chazelle ("Babülon", "Whiplash", "La La Land") lavastanud vertikaalse 10-minutilise lühifilmi "Kaskadöör" ("Stunt-double"), mis oligi tegelikult küll üksnes maskeeritud Apple'i reklaam, kuid sellegipoolest näitas just kompositsiooni poolest, missuguseid võimalusi vertikaalne kino võib pakkuda, mängides kõrgustelje ning suurte plaanidega inimeste nägudest.

2016. aastal linastus Snapchatis Hannah Macphersoni täispikk õudusfilm "Sickhouse," mis koosnes ühe kuni kümne sekundilistest videoklippidest ehk snap'idest. Vertikaalsuse aspekt oli selles filmis pigem küll kaasprodukt ja dominandiks sotsiaalmeediaplatvormi enda kui potentsiaalse filmimeediumi ärakasutamine. Kuigi sisu poolest filmil millegagi hiilata polnud, on see sellegipoolest üks suuremaid vertikaalse filmi projekte.

Kas inimesed tahavad vaadata filme vertikaalselt enda nutiseadmest? Ilmselt mitte, kuid samas ollakse nõus ja võimelised veetma tunde scroll'ides, seega lahendus olekski ilmselt peita film lühikeste klippide taha ära, et inimesel säiliks illusioon pidevalt uuest peale tulevast sisust, umbes nii, nagu seda eelmainitud Snapchati film tegi. Vertikaalne formaat jääb ilmselt ka tulevikus lühiformaadiliste filmide ja videote pärusmaaks, esitatuna väiksel taskusse pistetaval ekraanil, sest kinofilmide formaadi status quo'd niisama ei murra, mis ei tähenda aga, et seda poleks üritatud.

Viimase aastakümne jooksul on näiteks Austraalias korraldatud kolmel korral vertikaalsele kinole pühendatud filmifestivali, kus kõik näidatavad filmid olid ülesvõetud vertikaalselt ja mida näidati ka vastaval 9:16 suhtes ekraanil. Festivali eesmärgiks oli ajendada filmitegijaid avastama vertikaalse esteetika võimalusi. Kahjuks jäi neljas kord 2020. aastal pandeemia tõttu ära ja seni pole uut kuupäeva välja kuulutatud. 

Festivali enda kodulehel on üleval ka mõned festivalil osalenud filmid, mille seast võib leida päris toredaid katsetusi. Kõik filmid pole seal küll teab mis kõrge tasemega, kuid vaadata soovitan neid sellegipoolest, sest tegu on siiski küllaltki põneva ja alternatiivse formaadiga, mis mõjub õigesti tehtuna veidralt meditatiivse ja õhulisena. Kui kõike ei viitsi vaadata ja avastada, siis festivali treiler annab samuti asjast küllalt hea ülevaate. Tuleb märkida, et vertikaalsed filmid toimivad üksnes vertikaalsetel ekraanidel, laiekraanidel pole efekt enam sama. See on sama, kui vaadata horisontaalset videot oma telefonis seda vertikaalselt käes hoides. Seega soovitan neid filme vaadates oma arvutiekraan seada portreerežiimi peale ning see siis vastavasse positsiooni pöörata või tõsta.

Filmikunstiliselt toimivad kõige paremini sellised kaadrid, kus näidatakse inimest suhtes oma keskkonnaga, rõhudes just kõrgusteljele ja selle raames liikumisele. Efektne on ka üksikisiku fookusesse võtmine, mil sõna "portree" omandab mitmetise tähenduse. Nii nagu fotograafias või maalikunstis on portreed üldjuhul vertikaalsed, võiks rääkida ka portreefilmist lisaks inimese isiksusega tegelemisele ka kui vormilisest žanrist. Jõuda läbi kujutusviisi kujutatavale lähemale ja näha inimest tervikuna, selleks pakub n-ö portreerežiim filmis head väljundit. Vertikaalse formaadi juures võikski ehk oluliseks saada just inimlikud, hingelised teemad.

Ma ei väida, et horisontaalne kujutusviis vajaks kohest lammutamist, sest see on siiski viis, kuidas mina ja suur osa maailmast eelistavad filme vaadata, kuid eks selle eelistuse kujunemist ole ilmselt veidi kujundanud erinevad kultuurilis-institutsionaalsed tegurid. Pigem ma kutsungi üles neid alternatiivseid formaate avastama ning laiemalt omaks võtma, sest mine sa tea, ekraan kui piiritletud nähtus võib varsti olla juba kaduvik. 

¹ Rafe Clayton (2022) The Context of Vertical Filmmaking Literature, Quarterly Review of Film and Video, 39:3, 644-655, DOI: 10.1080/10509208.2021.1874853

² Menotti, Gabriel. (2019). Discourses around vertical videos: an archaeology of "wrong" aspect ratios1. ARS. 17. 147-165. 10.11606/issn.2178-0447.ars.2019.140526.

³ Bordwell, David (2009). Paolo Gioli's Vertical Cinema. davidbordwell.net : essays Vaadatud 15.08.2023