"Varumehed" on kurb komöödia eesti juhutööliste karmist argipäevast Soomes. Näidend põhineb dokumentaalsel materjalil, sealhulgas Andra Teede tehtud intervjuudel.

Ühe erinevusena Eesti ja Soome teatritegijate vahel tõi Teplenkov välja, et soomlased on harjunud, et lavastus saab proovisaalis varem valmis.

"Me jõuame rolli mõttes viimasel nädalal sinna punkti, kus võib publikut sisse hakata laskma. Siin olid võib-olla lavastaja ootused natuke teistsugused ja ta lootis, et me varem väljutame midagi. Lõpuks õnneks kõik lahenes ja ta sai aru, et küll tuleb, kui kannatlik olla," rääkis ta.

Kuna lavastus sündis eestlaste ja soomlase koostöös, suheldi omavahel nii soome, eesti kui ka inglise keeles. Teplenkov tõdes, et mingitel hetkedel kiilus proovisaalis mõte mitmekeelsuse tõttu kinni küll.

"Sa justkui seisad ja sul on ees kolm riiulit: inglise keel, soome keel ja eesti keel. Ja siis sa üritad mingit sõna öelda ja sa valid kolme riiuli vahel ja sa lihtsalt kiilud kinni ja lõpuks tuleb välja, et see sõna, mida sa otsid, on grupp ja sa ei suuda seda üheski keeles öelda," tõi ta näite.

Soomest pärit lavastaja Aino Kivi tõi välja, et Eesti näitlejatel on tugev Stanislavski kool ja nad teevad palju iseseisvat tööd.

"Kui salvestasime Draamateatris videoid ja olime näitlejatega vähemalt korra enne filmimist kohtunud ja natukene rääkinud, milles asi, siis järgmisel korral oli neil karakter juba valmis. Soomes on see pigem niisugune näitleja ja lavastaja koostöö, koos otsitakse ja mõeldakse. Minu jaoks oli see positiivne üllatus," rääkis Kivi.

Küll aga märkisid Teplenkov ja Sukk, et näitlejad on mõlemas riigis siiski samasugused, sest mõlemal pool Soome lahte tuntakse rõõmu proovidest, mis lõppevad plaanitust varem või vahel üldse ära jäävad.

Sukk nentis, et töö "Varumeeste" kallal on väga huvitavaks osutunud. "Ma ei osanud seda päris niimoodi ette kujutada selles osas, et päris huvitav on mängida karakterit, kelle elu me sisuliselt elame," märkis näitleja.

"Meil on see elu selles osas natkene luksuslikum, et meil on võimalus iga nädalavahetus kodus käia. Ma usun, et enamus siin töötavaid inimesi seda ei tee, sest lavapiletid on nagu on," sõnas Sukk.

"Inimesed, kes siin töötavad, unistavad kogu aeg sellest kojujõudmisest, aga kui nad koju jõuavad, siis nad tegelikult ootavad, millal nad saavad tagasi minna. Selline kodutuse tunne, pidepunkti ei ole. Ei ole kodu ei siin, ega seal, kõik on ajutine," lisas Teplenkov.

Lavastaja Aino Kivi märkis, et aastate jooksul on üleüldine eestlaste ja soomlaste omavaheline läbisaamine paremaks muutunud. "Oleme võrdsed Euroopa Liidu kodanikud," täheldas ta.

"Kui ajaloos tagasi minna, siis jääb sinna üks põlvkond, kes Eestist üldse midagi ei teadnud, sest oli ainult NSV Liit ja äkki mingi Nõukogude Eesti – nii ju öeldi. Ja siis on see 1990ndate ja 2000ndate alguse periood, kus elutustasemes oli tohutu suur vahe. Soomlased käisid Eestis joomaretkedel ning olid stereotüübid varastest ja prostituutidest. Ja eestlaste jaoks olid soomlased poroturistid, kes tulid ainult jooma ja läbustama."

Kivi nentis, et ajalooliselt on soomlased olnud justkui eestlaste suured vennad, kes pole alati väga toredad olnud. "Me oleme ka vigu teinud. Peame täna peeglisse vaatama ja mõtlema enda suhtumise üle," tõdes ta.