Möödunud sügisel "OP-ile" antud intervjuus rääkisid, et "Varumehed" sai nurgakivi 2018. või 2019. aastal, mil kohtusid ühel festivalil lavastaja Aino Kiviga. Kuidas "Varumeeste" teema sinuni jõudis? Kas see oli su sees juba pikemalt  küpsenud või tuli täiesti eksprompt?

Ma tegin Laura Jaanholdiga 2015. aastal Endla Teatris sellist tükki nagu "45 339 km² raba". See rääkis eestlastest, kes elavad välismaal. Selle jaoks ma intervjueerisin ka päris palju eestlasi, kes elavad Soomes.

Samuti on mul Soomes sugulasi ja vanu sõpru. Mõned on tulnud tagasi, aga mõned on ka jäänud ja üpris soomestunud, neil pole mingit plaani tagasi tulla. See teema on kogu aeg mul nagu kaasas olnud või kuidagi mind jälitanud.

Ainoga tutvumine oli lihtsalt selline õnnelik juhus. Meil oli kohe väga hea klapp, me teadsime kohe, et me tahame koos töötada. Siis ma ladusingi letti selle kauaküpsenud eestlased Soomes idee, sest teha sellist tükki lihtsalt Eestis on hoopis teine, kui teha seda välismaal, kus see tegelikult aset leiab. Soomes töötamine tegi kogu loomeprotsessi palju autentsemaks nii meil kui ka trupil, sest ka näitlejad pididki osaliselt Helsingisse kolima, et seda tükki teha. Tiit (Sukk - toim) ja Taavi (Teplenkov - toim) rääkisid mulle prooviperioodil, et neil on tunne, nagu nad on muutunud tegelaseks näidendis, kus mängivad, sest ongi nii, et pakin oma koti kokku, lähen laeva peale, sõidan minema ja pere jääb maha.

"Varumeeste" kirjutamine polnud just kõige tavapärasem protsess, kui nii võib öelda, sest töö käis paralleelselt eesti, soome ja inglise keeles. Kuidas kogu protsess tegelikult välja nägi?

Mina mõistan natuke soome keelt, ma saan aru ja läbi häda natuke räägin, aga Aino ei räägi üldse eesti keelt ja grupis oli näitlejaid, kes ei räägi üht või teist keelt. Sellepärast, et kõik saaksid aru, et ka mõlema teatri inimesed saaksid aru, oli algusest peale vaja see näidend kirjutada inglise keeles, et erinevad osalised saaks vaadata, koos muuta ja selle peale mõelda.

Seda ma teadsin kogu aeg, et ma pean selle inglise keeles kirjutama. Ma olen varem ka inglise keeles selles mõttes töötanud, et ma olen inglise keeles kirjutanud artikleid ja lühivorme, mingit poeesiat, aga mitte pikka suurt tööd.

Ja siis tuli teha see otsus, mis keelt näitlejad nüüd siis laval kõnelevad. Tavaliselt on ju nii, et Eesti näitlejad mängivad soomlasi Eesti teatris laval eesti keeles. Nagu umbes Hollywoodi filmides venelased räägivad Venemaal kõik inglise keelt lihtsalt vene aktsendiga. Soomekeelsed tegelased või võõrkeelsed tegelased tõlgitakse publiku jaoks ära.

Aga meie ajasime taga suuremat autentsust, et see keelte sodipodi, see selline kogu aeg hüppamine ühest keelest teise, mis kaasneb eluga välismaal, jääks alles. Tahtsime, et laval olekski mõlemad keeled hästi tihedalt põimunud: et ei oleks nii, et kui me Soomes "Varumehi" mängime, siis need Eesti ehitajad, kes elavad Soomes, räägivad laval soome keelt. See ei ole nagu see. Selleks me tõimegi mängu, et eestlasi mängivadki eesti näitlejad, kes räägivadki eesti keelt, ja soomlasi mängivad soome näitlejad, kes räägivad soome keelt. Vahepeal nad küll vahetuvad ja soomlased mängivad jälle eestlasi.

Ühesõnaga, keelte poole pealt on näidend "Varumehed" täielik hullus. Selleks, et publik kõigest aru saaks, on kogu aeg on subtiitrid laval. Ehk kui laval kõneldakse eesti keelt, siis subtiiter on soome keeles ja vastupidi. Publik saab kogu aeg igast sõnast aru. Selle hästi suure edasi-tagasi kahes keeles tõlkimise töö tegi ära Varja Arola.

Kui niimoodi terve näidend inglise keeles kirjutada, siis kuidas see erineb sellest, kui sa midagi täiesti eesti keeles kirjutad: kas tundsid, et tekkis ka mingi keelebarjäär ning võib-olla mingid mõtted, mida sa öelda tahtsid, jäid keele taha?

Selles mõttes küll, et kui sa kirjutad inglise keeles teksti, mis avaldatakse inglise keeles või läheb lavale inglise keeles, siis sa tahad kirjutada seda heas inglise keeles: kasutada mingeid inglise keelele omaseid väljendeid ja sõnu, mida tihtipeale ei saagi otseselt eesti keelde tõlkida.

Aga selle näidendi puhul oli inglise keel selline vahemees, sest "Varumehed" ei pidanud kunagi inglise keeles kuskile trükki või lavale jõudma. Ingliskeelne näidend oli selles mõttes nagu omamoodi väärakas, et seal oli väga palju kõnekeelt, mille puhul ma tean, et see eesti ja soome keeles töötab. Inglise keeles tuli see lihtsalt mingisuguse otsetõlkega või kuidagi sulgudes täpsustada. Sinna tuli tõeline estonglish, selline eestlaste inglise keel. Tegelikult oligi oluline nii kirjutada, et kui Aino seda loeb, saaks ta kohe aru, mida ma tegelikult mõtlesin ja mis sinna eesti keeles jääb.

Ja tekkis selliseid huvitavaid keelelisi nüansse ka. Näiteks seal on üks medõde, kes räägib pika monoloogi sanitari tööst. Ma panin inglise keeles kirja, nagu sanitar on, ja kui me hakkasime seda soome keele tõlkima, siis me saime aru, et soome keeles ei olegi niisugust sõna nagu sanitar. Päris medõde ise rääkis ka, et väga huvitav Soome tööle minemise juures oli see, et õed teevad sanitari töö ära – haiglas on koristajad ja õed, aga koristajad ei tohi patsienti puutuda. Õed teevad kõiki hügieenitoiminguid ka.

Ma olen ise ülikoolis mingil määral keeleteadust õppinud ja see on tegelikult hästi huvitav, kuidas ühiskond erineb ja selle tõttu erineb ka keel. Keel on nagu elu tööriist.

Kuigi Eesti publiku ette jõuab lavastus alles nüüd, esietendus see tegelikult mais Soome Rahvusteatris. Kuidas Soome publik selle vastu võttis?

Autorile on ikka tähtis see, et kui sa oled esietendusel, siis ikka naerdaks nendes kohtades, mis su enda arvates naljakad on. Õnneks naerdi! Kansallissteatri publik võttis väga hästi lavastuse vastu, ma olen väga-väga palju häid arvamusi kuulnud nii eestlastelt, kes seda nägid ja tundsid enda lugusid ära, kui ka soomlastelt, kes said teada selliseid asju, mida nad varem ei teadnud.

Eestlane on Soomes mõnes mõttes nähtamatu immigrant: ta näeb välja nagu soomlane ja kui ta istub trammis, siis sa ei pane kohe näppu peale, et eestlasega tegu on. Kuni ta suu lahti teeb. Võib-olla keskmine soomlane ei saagi aru, kui palju eestlasi tema ümber pidevalt on. Tegelikult eksisteerib Soomes eestlastel täiesti oma ühiskond: otsitakse eestikeelseid arste ja hambaarste, käib eestikeelne viinatakso, vanasti oli oma toiduga kauplemine – toodi kotiga Eestist hapukoort ja kohukesi – , ja selline nõuannete jagamine, et kui keegi satub Kehä III peal autoga hätta, siis kohe tulevad eestlased ja annavad täkku. See, milline see elu on ja kui palju neid näiteid on, oli ilmselt soomlastele päris suur üllatus.

Massilise Soome kolimise juures on ka kindlasti oma traagika, et alati – isegi nende lõbusate lugude juures – on ju ikkagi see pool ka, et kui üks ära läheb, siis teised jäävad maha. Lähevad ära isad, pojad ja kallimad. Väga palju on selliseid katki läinud perekondi või murdunud südameid, kes sõidavad nende Soome laevadega edasi-tagasi. See pani soomlasi kindlasti mõtlema.

Aga jah, üldjuhul mulle tundus, et vastuvõtt oli hästi positiivne ja piletid müüdi kohe läbi. Soome Rahvusteatri suur saal on meeletult suur ja me natuke muretsesime piletite pärast. "Varumehed" tuli ju välja mai lõpus, mil ilmad olid juba ilusad ja teoreetiliselt keegi enam teatris ei käi, aga ei, piletid läksid nii-öelda viie minutiga. Selles mõttes oli väga-väga vahva.

Draamatükkide puhul pole kuigi tavapärane, et lavastusel on mitu esietendust nagu balleti- ja muusikalavastustel. Mis tunded autorit teise esietenduse ees valdavad? Kas suurem pinge on maas, sest tükk on juba nii-öelda soojaks mängitud, või suurt erinevust ei ole?

No selles mõttes on rahulikum jah, et ma olen juba näinud. Tavaliselt ma ei ole selline autor, kes käib ja istub proovis. Ma ikkagi annan selle teksti üle ja siis nad ise proovivad, nii et normaalselt esietendusel vaatan ka mina lavastust esimest korda.

Väike hirm tuleneb praegu sellest, et eestlaste ja soomlaste huumorimeel on ikkagi erinev: kas need naljad, mis Soomes töötasid, ka Eestis töötavad? Kuna "Varumehed" on dokumentaalnäidend ja ma rääkisin väga palju ehitajatega ning inimestega, kes ei ole väga poliitkorrektsed, siis seal on mõlema rahva kohta üpris teravat materjali sees. Öeldakse halvasti nii soomlaste kui eestlaste kohta. Kansallissteatris muidugi roogiti välja paljud minu kõige hullemad roppused, sest Soomes on see filter tihedam, mida tohib ja mida ei tohi öelda. Homofoobsed, rassitlikud ja misogüünsed naljad on Soomes ohtlikud ja võivad tekitada sellise pahameele, et sinu töö saab lihtsalt täieliku blokaadi ja publik ei tulegi kohale. Eestis tundub mulle, et vabadus ja valulävi on suuremad.

Kui tutvuda sinu kirjutatud näidenditega, siis ühise joonena paistab silma just dokumentaalsus. Mis sind dokumentaalteatri puhul köidab, et sa ikka selle juurde tagasi tuled?

Ma olen teinud väga-väga palju dokumentaaltükke – sa nagu oskad seda, sind tuntakse selle järgi ja siis neid töid tuleb. Mulle tundub, et dokumentaalsus on viis, kuidas publikule lähemale jõuda: mulle meeldib kaitsta või uurida selliseid marginaliseeritud inimgruppe, näiteks lapsendavaid perekondi, füüsilise puudega inimesi või siis emigreerujaid. Väga huvitav on mõelda selle peale, kuhu nad siis kuuluvad? Kus nende kodu on? Ma tahan just natuke nukraid teemasid avada.

Soomes pandi "Varumeestele" alapealkirjaks, et see on kurb komöödia. Tegelikult on hästi tähtis, et kui materjali aluseks on sellised kurvad ja tõsised teemad, siis ei saa lavastus alati ainult kurb olla. Traagikaga paralleelselt peab hästi naljakas ka olema, sest muidu seda ei ole seda võimalik vaadata. Alati on need kurvad ja tõsised tükid naljakad ka, vähemalt minu puhul.

Nagu sa ka mainisid, siis päris inimeste lood on siiski päris inimeste lood ning puudutavad vaatajat sügavamalt ja panevad ehk kogu olukorda rohkem analüüsima. Kas mõned lood on sinuga kaasa ka jäänud ja aastaid hiljem endiselt mõtled näiteks selle inimese eluloo peale või on lihtsam neist lahti lasta?

Väga-väga palju jäävad tõesti kaasa. Kümne aasta jooksul olen teinud paarsada intervjuud ja mõned kummitavad mind siiani.

Mu eelmine näidend draamateatris oli "Esimene armastus", mille jaoks ma intervjueerisin 90–100-aastaseid inimesi. Ma rääkisin nendega nende noorusest, armumisest ja armastusest. Ja need vanad-vanad mehed, kes nendes tühjades Õismäe korterites, kus vanasti oli naine ka, aga nüüd on naine mulla all, rääkisid armastusest, on mulle kindlasti hinge läinud.

Samamoodi muutis mu elu lapsendamisest rääkiva näidendi "Südames sündinud" kirjutamine. Ma sain selle protsessi jooksul aru, et ma tahan väga ise lapsi saada, ning viis aastat hiljem ongi mul poeg ja tütar. Väga liigutav oli ka lühifilmi "Meeta" kirjutamine, mille jaoks ma kogusin lugusid metastaatilise rinnavähiga naistelt. See pani mind palju rohkem hetkes elama ja igat päeva nautima, sest me keegi ei tea, kui pikk elu meile määratud on. "Meeta" filmi näidatakse oktoobrikuus metastaatilise rinnavähi päeval ETV 2-s. Ka "Varumeeste" valimis oli lugusid ja inimesi, mis mind väga puudutasid.   

Neid sadu elusaatusi endas kanda on kindlasti emotsionaalselt väga kurnav. Ma ei tea, kuidas näiteks psühholoogid jaksavad seda teha. Mul on tekkinud nende lõputute intervjuudega selline asi, et inimestega suheldes on kadunud igasugune häbitunne küsida liiga otseseid küsimusi. Eestlane on harjunud ikka rohkem kala näoga vaikima, aga ma kohe automaatselt küsin seltskonnas midagi piinlikku: kuidas sa ennast tundsid, kui naine su maha jättis; kui sind koondati; kas sa nutsid ka; tahtsid ennast ära tappa; sõitsid autoga kraavi? Selline suur häbitu ausus on tekitanud päris pööraseid olukordi, aga tihti ka seda, et inimene saabki mulle rääkida millestki, mis tal on hingel, kuid mille kohta keegi teine lihtsalt ei taipa küsida. Vahel tundub mulle, et me üldse ei tunne inimesi, kes meie ümber on, sest kõik alati valetavad ja varjavad natuke, läbi elu. Siis on hea, et ma neid intervjuusid teen, sest ma saan näha päris toorest ausust.

Kuidas sa üldse allikaid leiad?

Tavaliselt ma teen open call'i, mis tähendab seda, et ma kirjutan uuest tööst Facebooki ja mujale sotsiaalmeeiasse. Soomes elavatel eestlastel on hästi suur Facebooki grupp, kus "Varumeeste" tegemist kuulutasin. Kui ma mõne allika leian, siis alati, kui ma intervjuud teen, küsin, kas ta teab veel kedagi. Kuskilt leiad selle esimese ja siis palud edasi soovitada. Need soovitused on alati väga kasulikud. Kui sul endal on see olukord, siis sa tead alati kedagi teist veel, kellel on. Nii see tavaliselt läheb.

Kui me tegime Endlas Lauraga (Jaanhold - toim) väliseestlastest näidendit, siis me tegime niimoodi, et palusime Eesti saatkondadel ja Eesti majadel üle maailma infot levitada. Siis tuli hästi palju huvitavaid kontakte. Eks seda tuleb lihtsalt võimalikult palju kuulutada. Tavaliselt kui inimene sulle tänaval vastu kõnnib, siis sa ei saa teada, et tal on mingi täpselt see saladus, mida sa otsid, ikkagi tuleb sellist ajakirjanduslikku uurimistööd teha. Selles mõttes on palju lihtsam olla näitekirjanik, kes istub kodus laua taga ja mõtleb lihtsalt mingi loo välja. Dokumentaalteatriga käib kaasas kuid kestev eeltöö.

Kui lihtsalt inimesed ennast üldse avada suudavad? Kas sa tunned, et mõnega jääbki ikkagi niisugune nagu sein ette, et neil oleks arvatavasti midagi veel öelda, aga nad kuidagi pelgavad seda võib-olla välja öelda või? Või nad suudavad ennast usalduslikus keskkonnas ikkagi üsna ruttu avada?

Tavaliselt on niimoodi, et intervjuuks seda jah-sõna saada on võib-olla pisut keeruline. Inimesed kipuvad pigem ütlema, et oh ei, mis mina, ma ei tea, ma ei oska midagi rääkida. Kui see jah-sõna juba saada ja inimene on õigesti valitud, siis ma usun, et ma suudan ikkagi info ja emotsiooni välja meelitada.

Intervjueerimine on kunst omaette, seda saab õppida, aga kõige rohkem peab harjutama. Kui ma loen ajalehes intervjuud, kus bold'is küsimuse osa on pikem kui see mitte-bold'is vastus, siis ma kohe vaatan, et hea küll, proovi veel, kullake. Õigesti küsimine on tehnika, mida saab õppida. Mina olen avastanud, et ühelt poolt intervjueerijana ma pean oskama õigel hetkel vait jääda. Kui ma küsin midagi, siis pean laskma inimesel rääkida, kuni tal seda jutuvooru tuleb, siis korra ootan ja ta räägib veel edasi. Kärsitu intervjueerija hüppab vahele ja hakkab liiga vara järgmist küsimust küsima.

Aga siis teiselt poolt mõnikord on nii, et kui inimene ei oska kuskilt alustada ja ei saa jutule, aitab see, kui ma räägin mingeid lugusid endast. No näiteks, kui kogusin esimese armastuse lugusid, aitas vahel mõne enda elu armastusloo rääkimine, niimoodi soojenduseks.

Sa kirjutad veel lisaks siis näidenditele veel ka raamatuid ja viimased kümme aastat oled "Õnne 13" kirjutanud. Näiteks luulekogud on tegelikult üsna isiklikud ja võib öelda, et natuke dokumentaalsed. Sama võib mingi nurga alt võib-olla ka "Õnne" kohta öelda, sest selle alapealkiri on "Meie elu lood". Kuidas need vahekorrad on paika pandud, et kui palju sa millelegi aega panustad ja kui tihti need kuidagi omavahel segunevad?

"Õnne 13" kajastab päevapoliitikat või sellist Eesti eestlase eluolu hästi palju. Selle jaoks pean jälgima jooksvat Eesti olmet, kuidas inimesed elavad ja mis neil mõttes ja meeles on.

Luule on isiklikum, aga kuna luule on ainus asi, millel mul ei ole mingeid tähtaegu ja kohustusi, siis seda ma kirjutan ühelt poolt kõige suurema rõõmuga, aga teiselt poolt kõige vähem ka.

Mis edasi? Mida järgmisena sinu sulest oodata võime?

Praegu ma kirjutan üht teist sarja ka, milleks on "Naised saunas rääkisid" TV3-s. Seda näeme eetris järgmisel kevadel, praegu on režissöör Arbo Tammiksaarel võtted. "Naised saunas rääkisid" on väga huvitav kirjutada, sest iga osa koosneb täiesti uute näitlejatega uuest iseseisvast loost. Ma saan põhimõtteliselt kirjutada Arbole kaksteist autonoomset lühifilmi, ja seda väga lühikese aja jooksul. Mõte kogu aeg töötab, et mis järgmise loo keskmesse panna.

Ja siis ma teen Vana Baskini teatrisse Eero Spriidile järgmiseks suveks üht näidendit. Nii et tegemist on päris palju. Peale selle on mu lapsed veel väga väiksed, nii et palju tegelen niisama mängimisega ja ka sellega, et oma kadunud unetunde täis magada.