Mati Unt ühendas oma näidendis kuus Teeba-ainelist antiiktragöödiat eesti rahvaluule ja poeesiaga. Teksti avaldas hiljem ka Loomingu Raamatukogu.
Kui Undi 2003. aastal esietendunud lavastusest leidsid kriitikud Ameerika seebiooperite hõngu, siis Ojasoo tragöödia mõjub pigem muusikalise vaatemänguna.

"Näidend on tal ilmselgelt kirjutatud niimoodi, et ta võõritab kogu aeg. Ta astub kogu aeg välja sellest tragöödiast, me isegi oleme natuke sellist teatri reaalsuse rõhutamist pigem vähemaks keeranud kui seal originaalnäidendis on," rääkis Ojasoo.

Kolmevaatuseline lavastus kestab ligi 5 tundi, pannes proovile nii näitlejate kui ka publiku vastupanuvõime.

"See on kirjutatud Mati poolt sellise maratonina ja sellisena ta ka töötab. Need vaatused on üsna erinevad, lähtenäidendid on ka päris erinevad. Selles on mingisugune omamoodi võlu ja ei ole ainult see, et dopamiini justkui peale saada, vaid see, et näha, kuidas üks lugu läheb ja läheb. Seal tekivad mingid kordused, mingid rütmid," kirjeldas Ojasoo.

"Meenutagem, et ka originaalis, Kreekas, alustasid nad hommikul kell 10 ja mängisid õhtuni välja. Me oleme kaasaegsele publikule vastu tulnud ja palju tragöödiaid selle ajaga ära rääkinud," märkis lavastaja.

Ojasoo sõnul pole Mati Unt antiik-tragöödiat kui sellist otseselt eestistanud. "Ta on näidanud, et need samad küsimused on siin meie kultuuris ka täitsa olemas," sõnas lavastaja.

Lisaks laenudele Heiti Talvikult, Puškinilt, Kersti Merilaasilt on Unt lisanud oma näidendisse ka eesti rahvaluulet. "Ajaliselt viib rahvaluule meid samasse kohta. Kättemaks, jumalikud seadused ja inimeste seadused ning nende konflikt – see on eesti kultuuris ka olemas. Seetõttu on ta seda lugu ka selgemaks teinud ja kindlasti meile ka lähemale toonud," arvas Ojasoo.

Ojasoo nägi Undi lavastust 20 aastat tagasi ka ise. "Mati lavastus oli ikka üsna teistsugune, ka tema enda selle aja lavastustest üsna erinev," märkis ta ja lisas, kuidas nii Undi enda kui ka tollaste trupiliikmete sõnul jäi lavastuse päris valmis tegemiseks üsna vähe aega. "Materjal on tõepoolest suur ja pikk, aga eks me tee oma parima," sõnas ta.

Undi tegelastele on iseloomulik niinimetatud dionüüsiline hämarseisund. Kui Ojasoo sõnul teatakse rohkem Dionysose poolt, mis seostub veini ja rõõmuga, siis eksisteerib tema juures ka tumedam pool. "Kui inimesed purju jäävad, siis mitte kõik ei muutu rõõmsaks, mõned muutuvad ka agressiivseks ja destruktiivseks. Selle hea ja halva, loomise ja hävitamise vahel kõikumine – seal kuskil see hämarseisund ongi," rääkis Ojasoo.

Ojasoo sõnul üritatakse tänases maailmas suunata inimest väga konkreetseid seisukohti võtma. "Hea ja halb, kas sulle meeldib või ei meeldi, pane like või ära pane. Vähemalt kolmes maailma punktis on uudised, mille puhul ei tea, kas nutta või naerda. Inimene on oma üldiselt omaduselt suhteliselt hämar tegelane," kirjeldas ta inimese sisemist polaarsust.

"Tragöödiad näitavad inimest hämarana, nad ei ürita teda lihtsustada ja samas on kõikide tragöödiate all ikkagi usk sellesse, et kui me enda olemust endale teadvustame, siis võib-olla me elame natuke paremat elu," selgitas Ojasoo antiik-tragöödiate olulisust.

Ojasoo väitis, et tragöödiad jätavad siiski vaatajale ka teatud lootuse. "See lootus on selles, kui me märkame, et me suudame kaasa tunda kellelegi lava peal, keda ju tegelikult ei ole. Kui me sellist kaastunnet enda sees märkame, siis võib-olla märkame me ka seda, et me võime kaasa tunda ka inimestele, kes elavad meie ümber ja me võime lasta ka endale kaasa tunda," arutles Ojasoo. "Tragöödial on funktsioon ühiskonna liitjana," lisas ta.

Muusikal on Ojasoo sõnul lavastuses suur roll, eriti kuna antiiktragöödiasse on teadupärast sisse kirjutatud koor. "Koor annab inimese hääle sellele lavastusele. Koor laulab, retsiteerib päris palju erinevate ootamatute viisidega ootamatuid luuletusi. Inimese häälele lisandub jumala hääl, mida kannab lavastuses harf," rääkis lavastaja. "Esimene mõte oli muidugi kannel, kui seal rahvaluule juba on, aga kandlest oleks nagu väheks jäänud ja meid liiga maadligi hoidnud," arvas Ojasoo.

Lavastuse muusikaline kujundaja on Anne Türnpu, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra. Etendust saadab harfil Lisanne Rull.