"Kui me mõni aasta tagasi istusime Covidi pärast kodus ja üldse kuskil käia ei saanud, siis ma tundsin teravat igatsust, et tahaksin istuda tuhande inimesega koos saalis ja vaadata ühes suunas," meenutas lavastaja Tiit Ojasoo. "See vajadus kulmineeruski mõnes mõttes "Macbethis" ja pärast lavastuses "Vend Antigone, õde Oidipus".

"See on võimalik ainult Eestis, et üks suur sümfooniaorkester, suur teater ja suur kontserdiorganisatsioon panevad sabad kokku, keegi üksteisele arveid ei esita ja nad teevad koos valmis ühe muusikateatriteose. Kokkuvõttes see ongi suur, aga kui seda tegema hakkasime, siis me ju ei mõtelnud, et see peab olema suur, vaid me mõtlesime ja Ene-Liis sõnastas seda korduvalt, et see peab olema sündmus, see peab olema midagi erakordset."

""Macbethi" eeltöö kestis mõnes mõttes seitse aastat," ütles Ojasoo. "Järgmise, Mati Undi teksti eeltöö oli mõnes mõttes kõvasti lühem. Materjali valikust esietenduseni kulus kõigest pool aastat. Aga kui arvestada seda, et pärast keskkooli läksin ma õppima klassikalist filoloogiat, millest nüüd on 25 või veel rohkem aastat, siis ka see eeltöö on olnud suhteliselt pikk."

Mõlemas lavastuses teeb muljetavaldava rolli Priit Võigemast. Ojasoo sõnul polnud tema valimine keeruline. "Kuidas jõuda Priit Võigemastini? Vaatad teatrimaastikul ringi ja kes hakkab silma, on Priit Võigemast," ütles Ojasoo. "Sinna jõudmine ei ole keeruline. Aga jällegi – selleni jõudmine on olnud ka pikk aeg."

"Mäletan Priidu sisseastumiseksamit. Ma olin siis vanemal kursusel ja siis on võimalik eksameid vaadata. Kuidas ta siis seal koos Ott Aardami ja Karol Kuntseliga laval mingit nukku mängis, ma vaatasin, et küll on üks ilus ja sile poiss, õrn ja habras. Tema teatrikogemus läbi aastate ja otsingud ning erinevate lavastajatega erinevates projektides töötamine on tema kvaliteeti ainult tõstnud. Ja Priidu puhul on äärmiselt meeldiv, et ta on näitleja, kes kogu oma töökuse juures on ka äärmiselt probleemivaba. Ta on väga valmis astuma ka kohta, kus ta enne ei ole käinud."