"Mets põleb, vaablane kõrvetab: vaablasel ei ole enam kodu. Vaablane on suur."¹

Mul oli enne "Macbethi" valus: hirm vihadiskursuse laialdase leviku tõttu. Kulminatiivne seisund on haaranud tavapärase rahulolemise, kulgemise, asendades selle äreva, pidevalt kriipiva tundega. Kriipivus – äng, hirm, frustratsioon, viha – ühendab nii individuaalse kui ka laialdasema, ühiskondliku, tervise. Semper ja Ojasoo ei ole lavastusega auditooriumit hellitanud, vaid ühendades Lepo Sumera ja Jay Schwartzi heliloomingu, Hasso Krulli murdekeelsed manamised, valguskunstniku Jussi Ruskaneni poeetilised valgusrütmid, luuakse kõikehõlmavalt traagiline Shakespeare'i interpretatsioon.

Valu tekitamine. "Macbethi" lugu teavad paljud, kuid seda oskuslikult, mittesatiiriliselt lavastada 400 aastat pärast selle ilmumist tundub juba keerulisem ülesanne. Shakespeare'ilikku valu on aga selgesti tunda. Tihti öeldakse, et klassika fenomen seisneb probleemide, karakterite aegumatus agentsuses ja potentsiaalis, siiski on "Macbethi" implitsiitselt kaastatud kaasaegseid, 2023. aastasse kuuluvaid identiteedi-, sõja-, kliimaprobleeme. Valu tekitamiseks on mitmeid meetodeid, näiteks näidata laval midagi väga julma.

Siinpuhul oleks see Ojasoo ja Semperi poolt ehk liialt lihtsustatud lähenemine. Nad on loonud igale karakterile kulgemise, mida formuleeritakse lisaks tekstile kostüümide, muusikakujunduse, kehalisuse ja muude teatrimärkide kaudu. Kuigi valu oli enne juba publikus tuntav, siis mitmed stseenid ühendavad publiku kognitiivse taju, moodustades sünergilise puhangu.

Üks selliseid on esimest vaatust lõpetav stseen, kus tegelased keerutavad end, luues kleitide-kimonotega efektse vaatemängu. Küll aga kestab stseen kaua, mistõttu iseendal hakkab tegelasi vaadates – eriti Gert Raudseppa ja Rasmus Kaljujärve, kes seda eriti innukalt ja kaua teevad – füüsiliselt valus.

Valu süveneb. Valguskujundus, harmoneerudes lavastuse sisu ja atmosfääriga, on üks peamisi lavastuslikke vahendeid "Macbethis", võimendades ülejäänud süsteeme justnimelt valu suurendama (või ka vähendama).

Kõik on valge, ei, kõik on must, ei, kõik on punane.

Rütmiliselt vahetuvad värvitoonid on seotud kõik surmaga. Projektorid asusid saalist väljas, suurendades niiviisi ruumilist taju nii vaatajates kui ka tegelastes. Saalist väljas asub surm, kõik eelmainitud valgused tulevad just väljastpoolt, kutsudes vastaval momendil tegelasi endaga kaasa.

Tegelasi, kes on vihased ja võimuahned, ähvardab punane värvus, näiteks Macbethi (Mait Malmsten) võimuiha tõttu sooritatud mõrv ähvardab ka teda surma minema. Valge valguskujundus, helgem, kuid külmem, võimendab stseeni, milles ema (Hanna Jaanovits) ja laps (Tobias Kaljujärv) surmatakse aeglaselt, puhtalt. Seega toimib valguskujundus valu markeerimisel vastavalt loova või kustutava faktorina.

Väljakannatamatu valu. Kontseptuaalne lavaruum on loodud catwalk'i meetodiga, kus etendajad asuvad saalis poodiumitel ja publik nende ümber. Ojasoo ja Semperi oskuslik kaamera kasutamine kahekordistas, mõnel juhul isegi kolmekordistas tegelased suurele ekraanile orkestri taga. Siiski ei dubleerita lihtsalt lavareaalsust, vaid videopilt on töödeldud mustvalgeks (viimases stseenis temperatuurifiltriga) ning tegelaste näod on sisse suumitud.

Enamjaolt näeb tegelaste nägu detailvaates, mistõttu on kõik miimilised muutused selgesti täheldatavad. Füüsiliselt väljakutsuvamates stseenides on näha etendajate pisaraid, näiteks kui Tambet Tuisk, hoides last enda süles, (ilmselt tahtmatult) pisardab. Näoilmete jälgimine niivõrd detailselt on ängistav, tekitab hüperrealistliku mulje. Tegelased on liiga nähtavad, liiga avatud nii väliselt kui silme läbi ka seesmiselt. 

Temaatiliselt räägib "Macbeth" vihast. Nii nagu on Hedi-Liis Toome² arvustuses välja toonud: "(potentsiaalne) kurjus on meie vahel, on risoomne, ajab oma juuri igale poole", siis Macbethid olid kurja juured, muutes tegelassuhted apaatseks. Hirm on mõelda (ja ka tõdeda), et Estoniast välja astudes tervitas mind küll päikseline ilm³, kuid viha õhutava sisuga plakatid, ERR-i uudised Ukrainas toimuvast ja muu pask, lavastuses loodud, süvendatud, väljakannatamatuks muudetud valu taastoodavad.

¹ Katkend lavastusest.
² Toome, Hedi-Liis. Macbeth. Kõikide sõda kõikide vastu. Postimees (25.01.2023). https://kultuur.postimees.ee/7698884/macbeth-koikide-soda-koikide-vastu
³ Käisin vaatamas 2.03 päevast etendust.