Küsimus formuleerus vestlusest sõbrannaga, kellega muljetasin mõtteid "Metuusalast". Päris kindlat vastust me ei leidnud, ja see polnud ka meie eesmärgiks, kuid küsimus surma paratamatusest tundus loogiline.

Hiljutiste ühiskondlike tendentside ja hävituslike harjumuste valguses on küsimus aja olemusest ning elust enesest laia kõlapinda leidnud. Tuletan meelde 2023. aasta kinohiiud "Oppenheimer" ja "Barbie", mis mõlemad tegelevad kaudselt aja ja olemise eri tahkudega. Ka lavastuses "Metuusala" lahatakse indiviidi olemust, kes elab teistest tunduvalt kauem, nähes seega erinevaid ajastuid, inimesi, religioone jm. Küsimus niivõrd palju näinud ja igavikulisest inimesest on "Metuusala" põhiliseks probleemiks.

"Metuusala" on Jan Kausi ja lavastaja Mihkel Kohava dialoogi põhjal rühmatööna valminud lavastus ajast ja ajatusest. Etendused toimuvad Villike Teatritalus, mis on kujunenud suveteatritele atraktiivseks etendamiskohaks: teatrivaatajaid tervitavad õdusalt kodused talumajad, suitsusaun, tiik ja linnulaul, läheduses asub 10–kroonise rahatähe pealt tuttav Tamme-Lauri tamm – metuusala¹.

Lavastuses räägitakse lugu 500–aastaseks elanud Meelisest (Karol Kuntsel), kelle üksildane kulgemine ning melanhoolsed lood pika eksistentsi teemadel vaatajates kaastunnet tekitavad. Vaatajatele antakse ette paradoksaalne dilemma: ühelt poolt on Meelis meeldiv ja muhe eestlane, teisalt on ta oma noorema venna Joosepi (Rainer Elhi) surmas süüdi.

Meelise hirmud, mida Karol Kuntsel ilmekate žestide ja miimikaga markeeris, olid usutavad ning tekitasid esiridades ärevuse. Pika elu jooksul kohtub Meelis paljude nähtustega, loost ei tule välja, kui paljusid inimesi on ta oma elu jooksul tundma õppinud ja õnnetuseks ka matnud, kuid melanhoolsest ja kurvast seisundist järeldatuna on see arv suur.

Hoolimata üksildusest on Meelis paljudele noortele, näiteks Marile ja Maretile (mõlemad Margaret Sarv) inspireerivaks olendiks fantastiliste lugude ning eriliste teadmiste poolest. Vaataja tajub Meelise siseilma ängistavat olemust, mida toetab lavastuse helikujundus, noorema venna kummituse ilmumine, tegelaste grimm ning üksikud teispoolsusele viitavad repliigid. Lavastuse autorid ei ole jäänud siiski üdini melanhoolseks, vaid tugevat irooniat aktiveeritakse näiteks kivikujuga, mis tuuakse Meelise-Metuusala enda koju. Seega avatakse huumoritasand, sest ei ole just palju inimesi, kellele elu ajal museaalne funktsioon omistatakse.

Surnud hingede lähedus on pidevalt ruumis kohal; ajalooline taluhoone on valmis esitama ka enda Metuusalat. "Metuusala" lavastuse üheks usutavaimaks tahuks on Villike Teatritalu koht. Vana talumaja võimaldab käsitleda eesti ajaloo hõngulist temaatikat, publik suunatakse ühte väiksemasse talumajakesse.

"Metuusala" jaoks on leitud mõned talukultuuri tähistavad objektid, millest lõhnavad ravimtaimed olid minu jaoks meeldivaimad (allergikutele siin ei ole mõeldud). Sünget atmosfääri loob must uks, mida kasutavad etendajad teisele korrusele minekuks ja lava taga liikumiseks. Ruumi kasutatamist ei ole piiratud, vaid osa tegevust on laka peal ning õues, kuid need ilmnevad ainult heli-, kogemuse- ning tunnetustasandil. Seekaudu avatakse ka nende kohtade märgiline funktsioon – viidata teispoolsusele ning olla pelgupaigaks lavastusest läbi käinud tegelastele (Joosep, sõjapõgenik, Mari).

Ootasin helikujunduseks midagi pöörast, vastava sisendi andis Kirill Havanski lavastus "Mis meist saab, kui meid enam ei ole?" Tartu Uues Teatris. Raju elektroonilise muusika tripp oli see, mida ootasin ka "Metuusalast". Kahjuks oli siin helikujundus rahulik, konstantne heli kaunistas tegevust, loodushelidest inspireeritud ambient-muusika – see kõik oli etteaimatav. Helikujunduse mõjusaks stseeniks oli Mari (Margaret Sarv) esitatud laul-monoloog surma meeldetuletuseks: hääle töötlemine kahisevaks ning dramaatilise harmoonia ja sünge rütmika taust muutis stseeni lavastuse kulminatsiooniks.

"Metuusalaga" võetakse võrdlemisi keeruline ülesanne, sest aeg on lavastuses kiiresti liikuv. Loo jutustamine on selle võrra keerulisem, sest keskajast saab tunni ajaga 20. sajand. Minu jaoks Metuusala sügavust kahjuks lavastuses eriti ei avatud, siiski teema sellest on kaasahaarav ja aktuaalne.

Küsimus koputaja kohta on ilmselt iga teatrivaataja enda otsustada, kuid aja paratamatus (isegi kui seda püütakse misiganes viisil, nt eelmainitud filmides tuumapommi, plastkirurgia vm mõjul omandada) on elusolendi paradoks.

¹ Metuusala on Vanas Testamendis maailma vanim inimene. Samuti nimetatakse metuusalaks maailma vanimat puud, mis asub Californias. Laiendades sõna tähistab see aegumatuid nähtuseid.