Treff lõpeb. Suvi läheneb. Teatrihooaeg on läbi saamas. Festivali viimase päeva kaks esimest etendust toimuvad noorsooteatris ja selle järel kohe Kumus. Sõidame vanalinnast kunstimuuseumisse taksoga, taksojuhi eesnimi on Hamlet. Teatriküllus pressib end vägisi "päris" maailma!

Nelja päeva jooksul visuaalteatri kogemine on olnud mitmekesine, ühendanud eri teadmised nii teatriõpinguist kui ka avanud teatri visuaalsete süsteemide tõlgendamiseks ehk mõne uue termini ja lähenemise.

"Kastis" (Ariel Doron)
Andreas Eerik, Lisanna Lajal, Hanna Marrandi

Andreas: Kui etendaja pakub teile lavastuse "Kastis" nukke vaatama minna, siis millise nuku te valiksite? Miks? 

Lisanna: Hahaha, see on hea küsimus. Ma ei läinud pärast seda etendust nukuga tutvuma. Tagantjärele mõeldes, oleks ilmselt võinud minna kätt suruma. Vägev show ju! 

Andreas: Etendaja kutsus publikut vaatama, katsuma. Publik miskipärast ei võtnud vedu…

Hanna: Mulle tundub, et selle lavastuse puhul lõhuks nukuga tutvuma minek maagia ära, nii et valin ka seekord olla see osa publikust, kes vedu ei võta. Saalist on juba piisavalt hea vaade. Aga vähemalt minu nähtud etendusel tegelikult ka kutsuti nukuga tutvuma! See oli väga hea lisandus, asetas lavastuse sellesse konteksti, et tegu nagu ikkagi oleks nukuteatriga. Kuigi vaatamiskogemuse põhjal see tingimata nii ei tundu.

Andreas: Mis hetkest muutub inimene, inimese kehaosa nukustunud tegelaseks? Millised on piirid, kui need üldse on olemas? 

Lisanna: Kunst on see, mida kunstina vaadata. Nukk on see, mida nukuna vaadata. See on mu lühike vastus. "Kastis" etendus-olukord on muidugi selgelt piiritletud. Käsi muutub nukuks, kui see panna läbi kastis oleva ava. Väljaspool pappkasti kasutab etendaja oma käsi ikkagi tavakasutuses. Veel piiripealsem näide on ju "Naeruväärsuse" alguses, kus etendaja käsi ilmub eesriide tagant, hakkab veiderdama ning lõpuks võtab käpiknuku hoidmise poosi. Tegutseb selles. Mul võttis ikka jupp aega, et taibata, mis mu ees sünnib.

Lisanna: ERR-i uudises toodi välja, et festivalil pole ühtegi lavastust, kus laval oleks üle kahe inimese. Kuigi see ei pea tingima kuidagi lavastuse temaatikat, oli mu arvates ikkagi tunda koroona-aja mõjusid. "Kastis" oli ehe tulem sellest, mis juhtub, kui kodus omaette-olemise aega üle jääb ning ka "Elu väikesed imed" meenutas mulle sellist olukorda. Samas oli programmis ka "Palle üksi maailmas" ning "Üksildus". Kas teie arvates saaks siit järeldada mingi läbiva teema või teemad (isolatsioon, üksildus) või on see ikkagi too far fetched? Täheldasite mingeid teisi teemasid?

Hanna: Ma saan aru, mida sa silmas pead ja sul võib vabalt ka õigus olla. See on hea tähelepanek, et koroona ei avaldu lavastustes temaatiliselt, aga tuleb esile just vormi kaudu, lavastuse teostamiseks valitud vahendite kaudu. Mind ennast samas nähtud etendused koroonale mõtlema ei ärgitanud. Laupäeva õhtul tundus mulle, et vähemasti tol päeval oli laval palju juttu lastest ja perekonnast, nii "Bruce Marie" ahv kui "Elu väikeste imede" kunstnikuhärra igatsesid oma perekonda, vaatasid tagasi nendega veedetud rõõmsale ajale. CPPMi avatud töötuba tegeles samamoodi lapsepõlvekogemuste mõtestamisega. Aga muudel päevadel seda teemat jällegi nii selgelt esile ei tulnud. Tundub, et temaatiliselt oli ikkagi väga lai palett, kutsus esile niivõrd palju erinevaid emotsioone. Juba "Kastis" kahekümne viie minuti sisse mahtus tohutult erinevaid tundeid. Lõpetuseks: milline emotsioon teie jaoks "Kastis" lavastusest tervikuna kõige tugevamalt püsima jäi? Minu enda jaoks oli selleks segu uskumatusest ja lõbustatusest.

Lisanna: Hämmeldus. Iroonia. Huumor. "Kastis" oli väga spetsiifilise huumoristiiliga, mis mu maitsele täielikult ei vastanud. Sama juhtus ka "Naeruväärsusega". Võtsingi neist kaasa sellise muheda vaate teistmoodi maailmapildile. 

Andreas: Õõvastav oli kogeda, sest ma tundsin seda "viineri" maitset enda suus veel tükk aega. See muutus nii lähedalolevaks. Nii kogetavaks. 

"Paabel" (Steve Salembier/ LOD muziektheater)
Maria Siiman

Vaieldamatult vapustavaim kogemus selle aasta Treffil. Sõna otseses mõttes. Steve Salembieri "Paabel" on visuaalteater suure algustähega. Lummav detailsus ja pühendumus.

Lava on kaunistatud miniatuursete installatsioonidega, imiteerides suurlinna – elumajad, kontoriruumid, plakatid, telkimisplats, pooleliolev ehitus, pood. Ja mitte ühtegi tegelast. Teadmine, et mõtteliselt on kujutatud teada-tuntud muistset piiblilinna Paabelit, lisab lavastusele uue kihi.

Kogu tegevus toimub suures riiulis, kuhu paigutatakse vaheldumisi erinevaid ehitisi. Majad projitseeritakse suurele ekraanile lava tagaosas, kogu liikumine, installatsioonide vahetus ning filmimine toimub publiku silme all. Etendaja kasutab kolme erinevat kaamerat ning installatsioonide taustaks ekraane erinevate videotega.

Teose kõige suurem võlu seisnebki aktiivsete tegelaskujude puudumises. Kunstnik annab kätte piiritud võimalused omaenda kujutlusvõime kasutamiseks. Rääkides loo ühest linnast, rullub peas lahti miljon lugu linnaelanikest – kes nad on? Kus nad on? Mis juhtus? Tekib kujutlus postapokalüptilisest maailmast ja tahtmatu võrdlus The Blackroomsi meemiga. Lõputud ruumid, tühjus, kõledus ja äratundmine samal ajal.

Lavastuse kogemine oli kui déjà vu, mis võtab luubi alla viimaste aastate globaalsed kriisid. Koroona ja sõda. Veidikeseks on laval näha ka väärtpaberibörsi ekraane ja pidevalt muutuvaid numbreid – viide 21. sajandi kapitalismile. Samasse teemasse liigitaksin ka installatsiooni hiinakeelsete plakatitega, mille katusel (?) seisab suur Apple'i logo. Imiteeritud on ka pressiruumi, mis suunab tähelepanu taas inimestele ning tõstatab küsimuse, kes ja kuidas seda maailma siis õigupoolest juhib ja kuidas nii mastaapsed katastroofid ikka veel võimalikud on.

Kogemuse suureks mõjutajaks on kindlasti ka valgus ja heli. Valgustus iseenesest on lihtne – lambikesed installatsioonide kohal –, ent efekti tekitavad erineva suuruse ja paigutusega augud installatsioonide katustel, mis jätavad teatud ruumid veidi varjatumaks ja lisavad salapärasust. Muusika on peamiseks emotsioonide mõjutajaks, alguses rahulik ja meloodiline, vahetudes kauguses toimuvate plahvatustega ning rahunedes siis taas.

Lavastus lõpeb sama installatsiooni näitamisega, millega algas – erinevad esemed hõljuvad suurlinna kohal. Kuid stseenidel on märkimisväärne erinevus – esimest korda terve etenduse jooksul võtab Salembier käed küljest ja astub eemale, vaadates ekraani koos publikuga. Tõlgendan seda hetke kunstniku allumisena force majeure'ile, tõdedes, et ükskõik mida me teeme, Maa pöörleb ikka edasi ning sündmuste kontrollimine on tegelikult meie võimusest väljas.

Lavastus puges mulle lausa nii hinge, et pidin, saagu mis saab, selle linna loojaga vestlema. Hiljem tuli küll nentida, et see vestlus maksis mulle taas kord bussile jõudmise – nagu algus, nõnda ka lõpp –, kuid oleksin kahetsenud, kui poleks tagasi läinud. Minu jaoks põletavaim küsimus oli: kui kaua võttis projekt aega ideest lavani jõudmiseni? Ning vastus oli ühtaegu loogiline, üllatav ja aupaklikkust tekitav – poolteist kuni kaks aastat, et tuua meieni ühe linna lugu.

"Pinocchio" (Maribori Nukuteater)
Andreas Eerik

"Pinocchio" on Itaalia kirjaniku Gianni Rodari tähtteos, mis kuulub kirjandusklassikasse ka Eestis. Samuti olen ise koolitundides "Pinocchiot" lugenud ning koos klassiga meisterdanud pisikesi Pinocchiosid ja Buratinosid.

"Pinocchio" on kaasahaarav seikluslik lugu puunukust, kes sarnaneb inimesele hinge, mõtlemise ja empaatia poolest. Pinocchio, astudes meistri töökojast välja, satub laia maailma, kohtub seal eri tegelaste ja situatsioonidega. Peagi selgub, et inimmaailmas on kohustused: kool, töö, surm. Neid kombates ja õppides suudab Pinocchio kõikidega toime tulla tema enda mängureeglite ja normide kohaselt.

Lavastus algab ootusärevalt, saali kohe ei lasta. Ootan koos laste ja mõne lapsevanemaga trepil. Peagi tuleb meie juurde tegelane (Miha Bezeljak), kes sarnaneb muinasjutumaailmast pärit jutuvestjaga, avab väravad ja tervitab igat vaatajat. Etendus on seega alanud juba lavaruumist väljas.

Saali jõudes ei toimu traditsioonilist loojutustamist, vaid etendaja viitab lavastuse vormile, interakteerub publikuga pöördumiste ja õpetamise näol. "See on kaasaegne teater, kui räägin publikuga, õpetan noort vaatajat", kõlab repliik. Etendaja poetiseerib etenduse piirid, alguse konarlikkus mõjub sel juhul läbimõeldult. Sloveenist etendaja räägib eesti keeles, ilmselt on tal repliigid enda jaoks üles kirjutatud, ning jätab aeg-ajalt spikerdades püüdliku mulje.

Mitmes Treffil nähtud lavastuses on nuku ja nukuetendaja vaheline kommunikatsioon ja suhe selgelt markeeritud. Lavastuses "Kajakas", "Bruce Marie", "Naeruväärsus" ja "Pinocchio" on näidatud, kuidas nukk enda etendajaga suhtleb. Seega ei ole nendes taotluseks illusoorsus, vaid ülesehitusest olulise osa moodustab nukuteatriesteetika ja teatri telgitaguste eksplitsiitne avamine. "Pinocchio" on ka sisult just nukumeisterdamise ja hingestamise lugu ning seega suurepärane materjal nukuteatrile.

Pinocchio on tehtud puitklotsidest, mis on omavahel ühendatud mitmetasandiliselt. See eristab tegelase pea ja keha. Lavakujunduse oluliseks osaks on puit, millest on tehtud Pinocchiot ümbritsev maailm. Elemendid puusepatöökojast panevad kahtlema Pinocchio elususes ja siiruses. Ellu ärkab Pinocchio ja teda ümbritsev etendaja erilise hääle kaudu: hele ja krääksuv hääl on ühelt poolt humoorikas, teisalt loob usutavuse Pinocchio siirastele ning naiivsetele dialoogidele ja elusarusaamadele.

Mängu lõpetab lavastuse viimane stseen, milles Pinocchiost saab päris laps. Puitklotsid kaovad, lavastuse valgus on müstiliselt tumesinine ning nukuetendaja on end lahti riietanud, ta on nüüd ise laps-Pinocchio kogu inimlike pahede ja voorustega. Lavastus lõpeb, lapsed küsivad oma vanematelt küsimusi lõpu kohta (ka mina küsiks!), etendaja ütleb oma külalistele aitäh ja jätab ükshaaval meiega hüvasti. 

"Sinel" (Eesti Noorsooteater)
Andreas Eerik

Olen näinud "Sinelit" korra enne Treffi teatrifestivalil Draama. Kui tookord toimus lavastus Tartus kammivabriku hoones, siis seekord noorsooteatri väikeses saalis. "Sineli" teeb eriliseks esmalt ruum: kui kammivabrikus paiknesin tagareas ja nautisin lavastuse mastaapsust, siis noorsooteatri väikeses saalis istusin eesreas ning eri detailid naelutasid pilgu enda külge. Kogemus oli sedavõrd erinev, et pidin veenduma, et ma sama lavastust nägin. Kammivabrikus olin väike inimene, kes ohhootas kogu nähtu üle, noorsooteatris olin parastav inimene, kes Taavi Tõnissoni kehastatud Akaki Akakijevitši kohta käivat groteski ära tundis ja teatavas mõttes ka nautis.

Arvan, et see lavastus mahutab gogolliku minimalismi kõige paremini suuremasse saali. Kuigi alusmaterjal on vähene, tegelased ei ole dialoogis, olustikukirjelduses on välja joonistatud pigem detailid, siis alla rippuvad valgustatud sinelid, üha suuremat koormat kandvad postid jm, on efektsed suures saalis.

"Sinel" on tehtud väga kavalasti, selle Nikolai Gogoli jutustusel baseeruva lavastuse käekiri on omapärane, vürtistatud lööva huumori ja nauditava muusikalise taustaga. Gogollik kirjandusstiil on ka siin tuntav, ühelt poolt on kogu situatsioon lahendatav ainult ühtviisi (nii nagu me lugeda/näha saame), teisalt on tegelase türanniks muutumine moraalselt ju vale. Seega patiseis: minna samamoodi kiuslike mõtete, kontseptsioonide, tegelastega edasi või ise muutuda? Eks irvitas ka Gogol tüssavalt selle üle ja nii muigavad ka lavastuses nukustunud näitlejad. Nukumaskid, mida kantakse, on sümpaatselt naljakad, kuid ühegagi nondest ise sarnaneda ei tahaks. Lavastuse tume esteetika – tumedad kostüümid, heleda-tumeda järsk vastandamine, puurid, voodi – esindab põhjakihte, ülimat üksindust ja mustust.

Lavastus koosneb eri tegevustest, mis ritualiseeritud ja korduva, hüpnotiseeriva olemusega muutuvad lõpuks iseenda tähistajaks. Kujutatud tegevusse jõuab publik sisse sulanduda, sellega tutvuda ja oma tõlgendusi mentaalselt juurde luua. See teeb "Sineli" verbaalse keele puudumise veelgi nauditavamaks. Visuaalsuse tõlgendamiseks ei ole sõna vaja, piisab pildilisest/kogemuslikust tõlgendamisest.

Viimase festivalipäeva lõppedes oli visuaalteatri mõiste minu jaoks saanud üha uusi interpretatsioone ja tõlgendamisi. Näinud esimest korda "Sinelit", olin veendunud, et tegemist on visuaalteatriga – nii tõlgendasin seda ka endale – teist korda vaadates ilmselt kategoriseeriksin selle spetsiifilisemalt loopõhise dominandiga visuaalteatriks, sest paljudes teistes lavastustes oli lugu lõhutud või visuaalile tasutaks jäänud.

"Bruce Marie" (Duda Paiva Company)
Hanna Marrandi

Kui igal festivalil on üks-kaks keskset n-ö suurlavastust, siis selleaastasel Treffil sobib seda tiitlit kandma "Bruce Marie". Kaks õhtust etendust, mõlemad noorsooteatri publikust pungil suures saalis. "Bruce Marie's" on kõik olemas – keerulised ja päevakajalised teemad, hingeminev lugu, oma lihtsuses geniaalsena mõjuv visuaalsus ja hea kontakt publikuga.

Bruce Marie on katselabori drag queen'ist koristaja, kes avastab üllatusena, et tema laboris hoitakse inimkeeli kõnelevat ahvi ja koera. Laboris viiakse läbi katset kehasse paigutatavate kiipidega, mis peaksid vabastama inimese kõikidest piirangutest ja võimaldama elada unistuste elu.

Esialgu tehakse kiibikatsetusi loomade peal (ahv Muffin on muuseas ühtaegu ka fotoprinter!). Tehnoloogia kaudu elusolendi toimimisse sekkumine kipub aga kaasa tooma rohkem häda kui kasu. Nii ongi Muffin kaotanud teadusele kogu oma ahvidest koosnenud perekonna, seda on asendama hakanud Stockholmi sündroomi laadne kiindumus laboris töötava professori suhtes. Poroloonist ahvi visuaalsed detailid on hämmastavad, tema näiliselt veekalkvel silmad kummitavad mind veel päevi hiljemgi.

Nukunäitleja ja ahvinuku vahel tekib laval hell side, mida saab nimetada lausa keemiaks. See elusolendite suhtlusest tulenev soojus loob selge kontrasti labori kliinilise keskkonnaga.

Lavakujunduses on mõjus mulje loodud laest alla rippuvate poroloonist ajudega. Ajud näevad välja äärmiselt ehtsad, alles etenduse järel, kui publik kutsutakse lavale nukkude ja butafooriaga lähemalt tutvuma, saab selgeks, et tegu on üsna lihtsa tehnika abil poroloonist valmistatud meisterdustega. Õõva tekitavad ka realistlikud raudvarbadega puurid, milles katseloomi kinni hoitakse. Nagu mõte peanaha alla paigutatavast kiibist juba piisavalt hirmus poleks, toovad raudpuurid meelde kõik loomaõigusluse kohta loetu-kuuldu.

Mõtteainet pakub Bruce Marie tegelane, kelle olemuses eksisteerivad korraga kaks poolust, mees- ja naissoolisus. Kui tavapärase arusaama järgi võib drag queen'ide etendusolukorra isiksus olla igapäevaelu isiksusest küllaltki lahus, siis Bruce Marie puhul on need omavahel pidevas dialoogis, aeg-ajalt teineteisega lausa vaieldes. See tekitab mulje lõhenenud isiksusest, mille kahe pooluse vahel etendaja Duda Paiva meisterlikult laveerib.

Sümpaatne on, et drag queen'iks olemine on lavastuses Bruce Marie olemuse orgaaniline osa, lavastus normaliseerib teemat, mis eriti praeguse Eesti ühiskonna suundumusi arvesse võttes võiks ka hoopis rohkem kirgi kütta. "Bruce Marie's" pole see aga üldse põhiteema.

Lavastust võib võtta hoopis peene hoiatusena tehnoloogilisuse osakaalu suurenemise osas. Kuhu inimkond teel on? Kõikvõimsuse ja karistamatuse tunne väljendub lavastuses mitme nurga alt. Inimkond peab end teiste liikide suhtes ülimuslikuks. Näiteks kannavad kõik lavastuses esinevad või mainitud loomad toidunimesid – inimeste arvates on see nunnu, kuid samal ajal on aktsepteeritud nende samade olenditega loomkatsete läbiviimine. Nii lavastuse ahv kui koer räägivad inimkeeli, seega võib arvata, et nad on intelligentsilt tegelikult inimesega võrdsed. Kuid inimene vaatab teisi liike ikka endast alamana.

Süsteemikriitiline lavastus, igal juhul. Sealjuures ka vaatemänguline ja humoorikas. Ühesõnaga – üks Treffi maiuspalasid.

*

*

Andreas sõidab esmaspäeva hommikul Tallinn-Tartu rongiga tagasi ülikoolilinna. On oluline päev, bakalaureusetöö peab olema esitatud mõne tunni pärast. Huvitaval kombel on tema uuritav teema – verbaalse keele funktsioonid sõnavähestes lavastustes –  andnud Treffi kogemisele filtri ja tähelepanelikuma pilgu, et visuaalteatrit mõtestada ja tüpologiseerida.

Mõned vahetud mõtted on meie päevikus verbaalselt ja kirjalikult kajastatud, kuid Treff pakkus meile kõigile midagi enamat ning seega kõneleme sellest lähiajal Teatriteaduse Üliõpilase Looži taskuhäälingusaates "Lähme TÜLi". Vestluse ajaks on festivalikogemused meie mõtetes settinud ning loodetavasti oleme ka vaimselt ja füüsiliselt välja puhanud.