Festival Tallinn Treff¹ tõi 2023. aasta mais kokku vaatajaid ja teatraale, keda huvitab see avaratest võimalustest tulvil ja raskesti defineeritav valdkond, mida kutsutakse visuaalteatrikunstiks.

Visuaalsusest kui võimsast instrumendist panevad rääkima mitte ainult performance'i-kunsti aktiivne liikumine, kaasaegne tants ja kammerstiili vormid. Muljetavaldavad lavastused suurtes saalides, nagu näiteks Riia Kunstiteatris, Läti Rahvusteatris ja Riia tsirkuses, kutsuvad kogema just visuaalselt nauditavaid sündmusi. Eestlased vaatavad selles suunas juba ammu – kuus aastat tagasi omandas Treff praeguse formaadi ja festivali kunstiline juht Leino Rei teeb edukalt koostööd ka teiste antud žanri festivalidega Euroopas.

Kui 2019. aastal festivali külastasin, jätsid korralduslik külg ja välismaiste truppide laialdane esindatus sihikindla energiaga täidetud mulje. Paralleelselt etendustega leidsid aset meistriklassid, seminar ja töötoad vaatajaile. Ka tänavu oli päeva vältel võimalus külastada mitut – koguni nelja või viit – üritust.

Festivali intensiivne programm oli jagatud mitme toimumiskoha vahel – mitte ainult teatris, vaid ka Kumus, vanalinnas Kanuti Gildi Saalis, Telliskivi Loomelinnakus. Kõikjalt paistvad Tallinna tornide kõrgeimad tipud võimaldasid geograafiliselt orienteeruda, andsid suuna ning hoidsid ära eksimise tänavate labürintides ja vähemtähtsatel kõrvalteekestel.

Tõstes esile olulisimat, et tipud näitaksid kurssi – sellise paralleeli saab tõmmata ka festivali sisuga, kuna selle loojad valivad parimast parima, tõestades taas kord eestlaste põhimõttelist püüdlust tipptaseme poole, et mitte jääda provintslikkuse äärealale.

Euroopa suurimalt, Charleville'i nukuteatrite festivalilt² oli tänavusele Treffile reisinud mõjuvõimas etendus "Kajakas" ("Chayka", Belova-Iacobelli Company, Belgia/Tšiili). Ühendkuningriigi üks kuulsaimaid füüsilise teatri truppe – teatrikompanii Gecko – viis läbi meistriklassi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kaasaegsete etenduskunstide magistriprogrammi raames, tutvustades oma unikaalset meetodit, sealhulgas lavastuse valmimise keskmist kestust (neli aastat).

Mõned selle aasta Treffi esinejatest, kes esindasid kolmeteist teatriühendust Saksamaalt, Itaaliast, Taanist, Belgiast, Hollandist, Iisraelist, Inglismaalt ja Sloveeniast, on pärast Riias toimunud külalisetendusi tuttavad ka Läti publikule. Nende hulgas on näiteks Paolo Nani trupp järjekordse teravmeelse klounaadiga "Elu väikesed imed" ("Little Miracles of Life", lavastaja Frede Gulbrandsen) ning Duda Paiva Company inimese ja nuku topeltportreega "Bruce Marie" (Paiva kontseptsioon, kaaslavastaja Neville Tranter, dramaturg Kim Kooiman).

Akadeemias astus üles ka Leedu sõltumatu teatri Kosmos asutaja ja lavastaja, Leedu Muusika- ja Teatriakadeemia lektor Žilvinas Vingelis. Tema loeng-vestlusring "Visuaalteater ja pildiline pööre: pildid, mis hakkasid mõtlema" jätkas omal moel 2019. aasta Treffi teoreetilist seminari. Seekord rõhutas Vingelis mõtet asendada teksti sõnum teistsuguste komponentidega – tema arvates avab nende vastastikmõju uusi väljendusvõimalusi ja ületab seni teada olevaid piire.

Teoreetiliste punktide ja praktiliste näidete vahel viitas Vingelis praegustele suundumustele ning Eesti festivalile Baltoscandal, kus eelmisel aastal esines ühendus Rimini Protokoll Stefan Kaegi projektiga "Õõvaorg". Vingelis viitas ka teatriteadlase Madli Pesti 2019. aasta Treffil peetud ettekandele, milles too defineeris mõistet "visuaalteater"³ kui erinevate väljendusvahendite "sulatusahju", kus kohtuvad teater (kõne, mäng, tants, nukud), visuaalkunst (joonistamine, skulptuur, sisekujundus, valgusdisain, objektikunst, arhitektuur), tehnoloogia (video, animatsioon, projektsioonid) ja kehalisus (žestide keel, igasugune liikumine, koreograafia, miimika).

"Nuku/objekti ja inimese vahelised suhted, asjade transformeerimine, suhtumine objekti kui elavasse partnerisse – need on mõned visuaalteatri avaratest võimalustest, mis resoneeruvad praeguse visuaalse tunnetuse kiiruse ja metafooriga sarnaneva mitmekihilise tähendusega ning vastavad ka tänapäevase digitaalse keskkonna dikteeritud intensiivsele "kohe ja praegu" tüüpi teabevormile."

Partnerlus "mõtleva" nukuga

Kirjeldada Tallinn Treff 2023 üldiseid suundumusi pärast üheksat nähtud etendust on raske – igaüks neist on vormi mõttes erinev ega allu žanri raamidele. Autoriteatrile omane individuaalne suhtumine annab igale etendusele kordumatu, mittetiražeeritava olemuse. On tähenduslik, et Treffi kavva kuulunud lavateoste hulgas ei olnud peaaegu üldse videoproduktsioone ning domineeris esitajate emotsionaalne vastastiktoime publiku juuresolekul, mis muutis iga sündmuse eriliseks.

Kõige muljetavaldavamad näisid tööd, milles originaalsel moel põimusid sisu, vorm ja esitaja isiksus. Performance'ite hulgast, kus domineerib teravmeelse tehnilise võtte demonstratsioon, paistsid silma need, mis peegeldasid keerulisi sotsiaalseid ja psühholoogilisi teemasid.

Treffi kõrghetkede hulgast tahan mainida Duda Paiva lavastust "Bruce Marie" selle keerulise, kuid vaatamise ajal kergesti tajutava nuku ja inimese koosmänguga. Teatavasti on Paiva⁴ visuaalselt mõjuvõimsate lavastuste kaubamärk grotesksete vahtskulptuuride ja erilise koreograafia kasutamine.

Seekordne lavastus käsitleb tehisaru teemat: mis oleks, kui pähe siirataks kiip, mis võimaldaks inimesel ületada kõik keha füüsilised piirangud? Ulmežanrist laenatud süžee seab etenduse keskmesse mõlemasoolisuse kehastuse – kahenimelise Bruce'i / Marie, kes töötab koristajana ühes tehisaru ja kiipimisega tegelevas laboris. Ühes puuris elutseb loomkatsetesse kaasatud ahv Muffin, kellest tasapisi saab peategelase südamesõber.

Vastupidiselt lõhestunud isiksusele näitab ahv (nuku näoilme on erakordne) dialoogis oma vastuolude, kahtluste ning ebakindlusega üles rohkem eneseaustust ja tarkust kui inimene. Näitleja esitleb mõlemat, nii Bruce'i kui Marie tegelaskuju, ja ka ahvi – nukku. Olendid on omavahel tehniliselt ühendatud ja näitleja käes olev nukk tundub olevat justkui elus.

Etendusel oli sõnulkirjeldamatu emotsionaalne mõju ning lõppstseenis vastas suurem osa vaatajaskonnast kutsele tulla lavale ja isiklikult tervitada nukku, kes istus nagu laps näitleja süles. Kontseptuaalselt hoiatab näidend ka transhumanismi võimaliku ohu eest, kutsudes üles säilitama elavate tunnete olemust.

Transformatsioonid ja mängud

Projektsioone piltidega, milles pole ühtki inimest, demonstreeris Steve Salembier projektis "Paabel". Need näitavad 21. sajandi dehumaniseeritud maailma selle suurlinnaarhitektuuri tööstuslike mudelitega, mis vastavalt autori ideele lõputute raudbetoon- ja klaaskonstruktsioonidena videokaamerate ees spetsiaalsetel ratastel pöörlevad. Kõlavad ka ansambli Zonderwerk unenäolised helimaastikud. Näitleja, lavastaja ja arhitekti Salembier' performance oli ainus töö ekraanidel, mis erines kõigist teistest oma ratsionaalse lähenemisega idee avamisele.

Üks vähestest lastele suunatud etendustest oli Sloveenia Maribori Nukuteatri adaptatsioon tuntud loost "Pinocchio". See paistis silma kammerliku formaadi täpse kontseptsiooniga ja minimaalsete väljendusvahenditega näitleja Miha Bezeljaki esituses. Vaatajate silme all sõna otseses mõttes valmistasid tema käed puunuku materjalidest ja tööriistadega, mis leidusid kahes sahtlis. Väljaloetav idee loomingulisest tegevusest kui viisist, kuidas igaüks meist iseend "ehitab", nägi välja elav ja kõnetav – rõhk oli asetatud Pinocchio eksimustele ja vigade parandamise teekonnale.

Nuku taltsutamine

Kõige enam vastas draamažanrile Belova-Iacobelli (Belgia/Tšiili) trupi "Kajakas" – nuku- ja objektiteatri tehnikas loodud lavastus Anton Tšehhovi näidendi motiividel. Monoetenduses astus üles Tšiili näitleja Tita Iacobelli, kes koostöös Vene päritolu lavastaja Nataša Belovaga on lavastuse loojateks.

Korraga kulges kaks süžeed: paralleelselt Tšehhovi tegelaste Arkadini ja tema poja Kostja ning kirjanik Trigorini ja noore näitlejanna Nina Zaretšnaja suhetega rullus lahti veel üks lugu vananeva näitlejanna ja teenija vahel, kus üks julgustab teist mängima oma elu viimast rolli.

Suurepärane dialoog inimsuuruses nuku ja näitlejanna vahel koos lülitumisega süžee ühelt tasandilt teisele oli veenvalt teostatud. Iga mängitud sekund oli lavastatud hämmastava täpsusega. Paradoksaalsel moel oli kergesti mõistetav lavastuse näiliselt keerukas sisu, mis avas ideed kunstniku tundlikust loomingulisest vaimust, mis ei vanane.

Lavastus on alates 2018. aastast pälvinud rahvusvahelist tunnustust festivalidel Tšiilis (Círculo de Críticos de Arte de Chile), Belgias (Maeterlinck Prize of the Critics of Belgium) ja Poolas (International Festival of Bielsko Biala).

Festivalil Tallinn Treff tasub silma peal hoida, sest see avardab arusaamu nuku kui objekti võimalustest teatris. Tänavuses programmis polnud Läti ega Leedu etendusi, siiski oli festivali külaliste ja külastajate hulgas palju teatraale ka Lätist. Tallinna festival andis teatepulga üle järgmisel aastal Leedus toimuvale Balti visuaalteatri esitlusfestivalile (Baltic Visual Theatre Showcase)⁵, kus on kavas just Balti riikide väiksema tekstidominandiga lavastused. Koostööpakkumisi tehakse välisprodutsentidele. Ülemaailmsele publikule kergemini arusaadav visuaalteater on omapärane impordi- ja ekspordisild Balti riikide teatrite ning rahvusvahelise publiku vahel.

*

1 Rahvusvaheline festival toimus Tallinnas tänavu juba 13. korda. Selle korraldaja on Eesti Noorsooteater, mis on välja kasvanud Eesti Nukuteatrist: https://www.eestinoorsooteater.ee/en/festival-history. Tallinna festival on aga saanud alguse 1992. aastal toimunud Balti riikide esimesest nukuteatrite foorumist – temaatiliselt teisenedes ja kasvades.

2 Charleville Festival Mondial des Théâtres de Marionnettes: https://festival-marionnette.com/en/

3 https://www.contemppuppetry.eu/news-ip/what-is-visual-theatre/

4 Brasiilia päritolu Duda Paiva asutas 2004. aastal Hollandis oma teatrikompanii. Tema praeguses repertuaaris on seitse etendust, millega mööda maailma rännatakse. 2017. aastal tõi Paiva Läti Nukuteatris lavale näidendi "Kuldratsu".

5 https://www.eestinoorsooteater.ee/en/SHOWCASE