"Elu väikesed imed" (Paolo Nani teater)
Maria Siiman

Olen festivalil kohanud juba mitut eri lähenemist armastuslugudele ja intiimsetele suhetele, kuid siiski mitte miski ei valmistanud mind ette Paolo Nani lavastuseks "Elu väikesed imed". Lavastuse pealkiri on naelapea pihta ning kirjeldab nii tükki tervikuna kui ka üksikuid – sõna otseses mõttes – pildikesi lavastuse enda sees.

Lavastus räägib mehest, kes jutustab oma lugu läbi laval valmivate joonistuste, žestikuleerimise ja miimika. Joonistatavad pildid projitseeritakse jooksvalt suurele ekraanile ning kogu jutustus toimub publiku silme all. Esimene mõttevälgatus pilku lavale suunates on nostalgiline seos "Onu Raivo jutupliiatsiga", kus pildid olid kas täielikult või osaliselt pidevas muutuses ning rääkisid ära kogu loo. Nii on ka selles lavastuses.

Peategelane istub oma kodus laua taga, joonistab pilte ning tegeleb igapäevaste toimingutega, seda hetkeni, mil aknast kostub sisse naise lauluhääl. Mees on silmapilkselt lummatud ja saadab naisele õhupalliga pildikese lilledest. Siis paneb tegelane end valmis ja läheb naisele külla (lahkub lavalt).

Järgmisel hetkel jõuab ta tagasi, silmnähtavalt vanemana, longates ja kandes väikest akvaariumi naise kodust pärit kuldkalakesega. Õhkkond on sünge ning mõtetes jõuab lugu lahti rulluda juba enne, kui seda kujutama hakatakse. Eeldan, et olengi lõpu ära arvanud ning kõik tundub ju loogiline ja üllatusteta…

Eksin päris rängalt – lavastuse lõpp lööb pahviks ning emotsioonid on segadusttekitavad. Olen ma nüüd rahul, sest kõik lõpeb nagu lõpeb, või sooviksin, et midagi oleks teisiti? Mind valdavad kurbus ja rõõm, kaastunne ja leppimine, kõik samaaegselt… järgnevad ka pisarad. Hingepõhjani liigutav lavastus jätab kindlasti oma jälje ning vaatemäng tekitab uudishimu tutvuda ka Paolo Nani teiste töödega.

CPPM-i / Gecko Teatri avatud tund
Hanna Marrandi

Sean sammud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kõrgustesse pürgiva maja suunas. EMTA maja on mähkunud kesklinna ärikvartalisse, minu kiirustava silma eest tavaliselt varjatuks jääval Tatari tänaval. Sealses lavaruumis tekib uudishimulikel iga mõne nädala tagant võimalus kiigata kaasaegsete etenduskunstide magistriprogrammi proovi- ja loomeprotsessi.

Kui black box'i sisse astun, lõõtsutab CPPM-i magistrikursus juba ringis keset lava – teevad sooja, ütleb Jüri Nael. Sellele järgnevat ei lubata nimetada lavastuseks, sest tegu on ikkagi avaliku prooviga. Kuid 13 CPPM-i magistranti on laval nagu kalad vees, nad on äsja läbinud Suurbritannia Gecko teatri läbiviidud intensiivkursuse. Gecko teater valmistab lavastusi ette nelja-aastaste tsüklitena, kursusel mahutati kiirkorras protsess nelja päeva (!) sisse.

Tulemust sobib iseloomustada sõnadega intensiivne lavaline kohalolu, nõelteravad pilgud ja ülim teadlikkus üksteisest. Kursus liigub laval ühtse organismina, justkui kolmeteistpealise lohena, kord edastades üht ja sama emotsiooni, siis jälle killustudes. Pilguga on võimalik jälgida pidevat kontakti võtmist, kaotamist ja taasleidmist, kuid raske on ette kujutada, kui palju töötunde ja panustamist läheb sellise üksteisemõistmise saavutamiseni.

Ette kantud mitte-lavastuse (sest tegu on jätkuvalt vaid avatud töötoaga) algimpulsiks on lapsepõlve mõjutused, lapseks olemise arhetüübid, kuna nende teemadega Gecko teater oma praeguses lavastusprotsessis tegeleb. Samas ei ole tegu psühholoogilise katsetusega: etendajad ei too publikuni oma isiklikke lapsepõlvelugusid ega räägi tegelikult pea üldse mitte midagi. Emotsiooni edastab väljendusrikas kehalisus, mille kaudu väljendatakse lugu.

Ettekandmisejärgses põgusas küsimuste-vastuste voorus rõhutatakse ka hingamise tähtsust – väidetavalt on õige hingamine juba lavastuse struktuuri sisse kirjutatud. Tunniajane füüsilise teatri perfomance võlub pühendumise ja sujuvusega. Ühest impulsist saavad alguse järgmised, lavapilt voolab ja ilma isegi taipamata, kuidas see juhtus, usun ma jäägitult kõike, mida mulle näidatakse.

"Klaveritükk" (Felix M. Ott)
Lisanna Lajal

Tantsija tunneb kehahoiaku järgi ära. See teadmine meenutab end jälle, kui lavale siseneb nõtkel sammul Felix Mathias Ott. Ta astub otsingulisse suhtesse ruumis asetseva viltuse klaveriga. Istub instrumendi ette toolile ning püüab end klaveriga loodi saada. Kogu ta liikumine on läbitunnetatud ja silutud. Sama oskuslik kehatöö jätkub, kui etendaja hakkab klaverit tükkideks võtma ja uude kompositsiooni asetama.

Kategoriseerija mu peas on segaduses: lihvitud kehatehnika viitaks justkui tantsulavastusele, kuid pealkirjas ja füüsilises ruumis olev klaver suunab nimetama nähtut objektiteatriks. Ilmselt tulebki võtta lavalsündivat duetti nii nagu see on ja nõustuda tantsu-objektiteatri sildiga.

Ometi ei tundu klaveri lammutamine nüüdisteatri laval midagi uut. Ja ei peagi näima, sest lavastus on inspireeritud Rafael Montañez Ortizi 1966. aasta teosest, mis etendus Londonis sümpoosionil "Häving kunstis". Erinevus seisneb (kirjelduste järgi) selles, et Ortiz lõhkus 1966. aastal klaveri kirvega tükkideks, kuid Felix M. Ott loob sellest midagi uut. Etenduse jooksul teeb ta klaveri pindadel ebatavalisel moel helisid, kuni lõpuks loob ta klaverikeelte (ja looper'i?) abil enda muusikateose. Jääb õhku küsimus, kas Otti esitatud muusikapalas on Ortizi mõjusid.

Saalist väljudes ei ole aga kehas ängi, mida art of destruction'ilt võiks oodata. Felix M. Otti lammutatud klaverist sai uus edasiviiv jõud.

"Naeruväärsus" (Antti-Juhani Manninen)
Hanna Marrandi

Kunst on elu peegeldus. Kunst on naeruväärne. Andku loogikud mulle andeks, et järeldan siit: elu on veel naeruväärsem kui kunst. Õnneks on see nii olnud aastasadu, teab 17. sajandi Itaalia commedia dell-arte'st tuttav Pulcinella 21. sajandi nukuteatrilaval.

Pulcinella on oportunistlik skeemitaja ja trikster, kellele on lavastuses usaldatud jutustaja roll. Kujutlegem talle kaaslasteks blondi juuksepahmakaga Teresina, pudikeelne beebi, agar politseinik ja hõbedane vorstimasin. Kõige lihtsamalt öeldes – ega ei saa päris täpselt aru küll, mis toimub ja milleks toimub ja miks täpselt niimoodi.

Publikuni jõuab videoekraani kaudu vaba teadvuse vool, millest leiab nii päevakajalisi pudemeid kui eneseabivõtteid. Käpiknukud kui intervjueeritavad loovisikud jagavad võltstähtsal näoilmel elutarkusi, tögavad iseend ja naudivad tähelepanu. Samas tehakse laval titest vorsti.

Kujundusliku elemendina on püsti pandud valgete riideribadega laadakäru, mis tundub olevat valmistatud kasutades täpselt seda, mida saadaval on (vaene teater? Taas kord torge liiga läbimõeldud, "igava" teatri suunas?). Laadakäru-püstlava sisemuses on peidus nukunäitleja, kelle olemasolu Pulcinella publikusse kommenteerib. Metateater selle kõige tooremas mõttes? Elu absurdsuse tajumine, seda kindlasti.

Iga ideepojuke, mis võiks "Naeruväärsuse" defineerimise osas kaasa aidata, hääbub juba lavalt järgmist mõttearendust kuuldes. Kogu krempel vastab ideaalselt oma pealkirjale. Mõistan viimaks, et kõike ei saagi mõista. Las siis olla naeruväärne, täpselt seda lavastus ju vaatajale lubabki.