"Maja" (Sofie Krog teater)
Maria Siiman

Noorsooteatri ovaalsaali lava keskel on matusebüroo. Kogu õhkkond on sünge ja ärevust täis, näitlejad seisavad teine teisel pool maja ning lisavad juba oma olekuga pinget veelgi juurde. Istume Lisannaga kõige ees pisikestel tumbadel ning etenduse tutvustuse ajal mainitakse, noh, nii muuseas, et Lisanna on valinud istekohaks Surmatooli. Ootamatu lausega kaasneb adrenaliinisööst, mis hoiab vaatajat etenduse lõpuni haaratuna, lubades sünget kulminatsiooni.

Märkimisväärne valgusmäng üllatab igas stseenis uute detailide ja lahendustega – mõrvatud tegelaste hinged lahkuvad kehast tulukestena, ruumides on kasutatud erisuguseid valguslahendusi, imiteeritakse elavat tuld, jõulutulukesi, krematooriumi ahju ning põrgutuld ja kõige lõpuks hakkavad ühel nukul silmad lausa helendama. Iga pisiasi on erakordse kogemuse loomisele suunatud, saades sellega ka imehästi hakkama.

Silmapaistvana saab välja tuua tõsiasja, et ükski lavastuses esinenud tegelastest ei ole "hea". Iga tegelane kas tapab kellegi, plaanib seda või on lihtsalt ihne. Otsides positiivseid iseloomujooni, torkab silma vaid matusekorraldaja sugulane – vaikne mees, kes täidab abikaasa hirmuvalitsuse all käske, mõrvates oma tädi, olemata samas ise kuritööde poolt.

Festivali kodulehel kirjeldatakse etenduse sisu kui õudusttekitavat kogemust. Tegelikult jäi aga narratiiv tagaplaanile ning kauaoodatud vau-efekt minu jaoks kahjuks vaid ootuseks.

Loeng-vestluring: "Visual theatre and the pictorial turn: pictures that started to think" ("Visuaalteater ja pildiline pööre: pildid, mis hakkasid mõtlema")
Maria Siiman ja Lisanna Lajal

Žilvinas Vingelis jätkas festivaliloengute traditsiooni täpselt sealt, kus Madli Pestil 2019. aastal pooleli jäi. Loengu algus teeb kuulajale põgusalt selgeks visuaalteatri põhitõed ning -tunnused, paneb paika definitsioonid ning jätkab arutelu. Alustades kõige loogilisemast – tegelastevaheline tekst kaotab tähtsuse või kaob hoopiski ning sõnumi edastamine toimub komponentidevahelise dialoogina. Visuaalteatri areng on oluliselt muutnud etenduskunstide tajumist ja kogemist ning piiride kompamine loob vaid uusi väljendusviise.

Loeng koosneski mõnest teoreetilisest lähtekohast ja paljudest-paljudest näidetest. Teatriteemalises loengus lahkasime mitut maalikunsti klassikasse kuuluvat teost (näiteks Diego Velázquezi "Meninos" ning Michelangelo Merigi de Carvaggio "Narcissus") ja seda vägagi haaravalt. Samuti tuli juttu möödunud Baltoscandalilgi etendunud Rimini Protokolli "Uncanny Valleyst" ning "Hamleti" ja "Lõvikuninga" sarnasusest.

Žilvinase peamine mõte (nagu ma aru sain) oli see, et alates 20. sajandist on nüüdisteater hakanud kasutama visuaalkunsti võtteid. Jah, mitte ainult visuaalkunsti teoseid teatris nagu näiteks Eestis Tiit Ojasoo ja Eneliis Semper oma lavastustes, vaid ka selle võtteid. Kui näiteks "72 päeva" saaks vaadata puhtalt pildilise kunstina, on "Macbethis" tarvis jälgida ka teksti, seega ei ole kogu Ojasoo ja Semperi lavalooming ja ka ülejäänud kaasaegne teater puhtalt visuaalkunst.

Ehk olekski sellest loengust kõige paslikum kaasa võtta huvi ja entusiasm uurida teatri kõrvalt ka visuaalkunstiteooriaid ja nende rakendusvõimalusi teatrianalüüsis?

"Klounifoobia" (Opposable Thumb Theatre)
Lisanna Lajal

Jah, olen nõus Andreasega, et geisuhted olid selles lavastuses naerualused ning see riivas ning mõjus kohatult. Eks nalja piirid ongi kõigil eri kohas ja "Klounifoobia" venitas neid piire kaugele oma sohu.

Aga ometi ei jäta Briti huumor eestlaseid külmaks: saal rõkkas ja tegi laineid. Tuleb välja, et meile lähevad peale isegi slapstick-komöödia ja vägivaldsed naljad. Mu lemmikuks jäigi vist stseen, kus üks klounidest otsustab, et talle aitab sellest absurdsest maailmast ja otsustab papp-paadiga minema sõita. Selleks palub etendaja vaatajatel kätega laineid teha ja laevukest üle mere sõidutada. Osa rahvast kehastab ta piraatideks ja laveerib paadi osavalt nende kätest ära. 

Lavastuse mõjuvõimsamaks teemaks oli mu jaoks mäng kujutluse ja selle lõhkumise vahel. Läbivaks teemaks oli kujuteldav sein, mis eraldas lavaruumi "lavatagusest". Sinna läksid klounid plaani pidama ja skripti lugema. Pidevalt kerkis küsimus "Kas rahvas ikka kindlasti ei näe meid?", kuni lõpuks pidi üks klounidest oma arvamuse õigustamiseks läbi kujutlusemüüri astuma. Sama teemat kandsid ju ka papist rekvisiidid, mis oma funktsioone läbi lavastuse muutsid, kõikusid ja õõtsusid, pidevat tähendust omamata.

Metateatraalne eneseiroonia peitus ka repliikides, kus üks klounidest ütles, et sooviks teha normaalset tööd. Tahaks teha Exceli tabeleid, mitte õhtust õhtusse end pappmaailma lukustada. Kõige metateatraalsem oli siiski stseen, kus etendajad mängivad "oma sisemiste nukkudega" (see tähendab nendenäoliste käpiknukkudega) läbi lavastuse alguse. Teater teatris. Stseen toimub suurde pappkasti lõigatud augus, millele on suunatud ruudukujuline valgusvihk ja moodustab seega justkui kinoekraani. Tegevus toimub hakitult, piltide kaupa, ja tekitab seetõttu justkui animeeritud filmi tunde. Pildilisus toob aga meelde samal päeval toimunud "Seansi" Kanuti Gildi väikeses saalis, mis vastab kõige paremini klassikalisele arusaamale visuaalteatrist.

"Seanss" (Jan Jedenak)
Andreas Eerik

On ruum. On üks tegelane. On laud. On üks ambivalentse funktsiooniga aparaat. Tere tulemast visuaalkogemisele "Seanss". Jah, see on tõepoolest visuaalteater per se. Lavastuse domineerivaks süsteemiks on valgus, mis muutub kindlate intervallide järel pimedast heledaks ja vastupidi. Valgus ja lavastuse sisu inspireerinud Guy de Maussanti fiktiivne päevik "Le Horla" viivad kogeja-vaataja igapäevaelu soppidesse, mis paljudel ilmselt tühisteks üleminekufaasideks jäävad. Kuid ka nondes hetkedes on võimalik päriselt kohal olla.

Kohalolu on ka märksõna, millega tutvustatakse lavastust Treffi kavas. Auditoorium näeb etendaja Jan Jedenaki kehastatud tegelast minimalistlikus aegruumis: ta istub laua taga, sööb õuna, lõikab noaga, joob piima, valmistab end päevaks ette. Tegevused on lakoonilised, kuid tekitavad äratundmist ja eneseiroonilisi mõtterännakuid.

Minimaalset lavastamismeetodit ja teose sisu saadab võte, et lavastuse valgus muutub pidevalt ja etendajat ei ole seetõttu publikule näha. Rambivalgusesse tõuseb ambivalentse funktsiooniga aparaat, äkki ajamasin, mis tekitab kassetimängija helisid ja kerib justkui etenduseaega edasi. Seetõttu jõuavad auditooriumini pildid, mis muutuvad pimedatel hetkedel. Nimetan võtet etendatud stop-motion'iks, s.t tegelase animeerimine jõuab vastuvõtjani kaadrite vahetumise kaudu, millest osa on detailsed ja esmapilgul nähtamatud, teised aga konfliktsed ja ootamatud.

Etendus lõpeb peagi. Kurbus. Kulges minu jaoks liialt kiiresti. 20-minutiline lühivorm tuli lavastusele kasuks, mitte miski ei härinud ja olin nii füüsiliselt kui ka vaimselt agarasti kohal. Pimedus on visualiseeritud.