"Emajõe sünd" ehk mütopoeetiline oratoorium 18 pildis räägib loo eestlaste kultuuri- ja rahvusidentiteedi jaoks võtmetähtsusega sümbolist – Emajõest. Kohaspetsiifiline lavastus Lodjakojas ühendab kohapoeetika, müüdid, rahvalegendid, muusika ja videoinstallatsiooni ning sobitub minu hinnangul suurepäraselt Tartu 2024 kultuuripealinna "Ellujäämise kunstid" eskiisi alla.

Emajõgi ellujäämise kunstina

Vesi on teadupoolest olnud tsivilisatsioonide ja kohtade tekkimiseks hindamatu tähtsusega. Ürgset Emajõge võib pidada üheks selliseks, milleta ei oleks tõenäoliselt jõudnud eestlased siiakanti, sündinud Emajõe ööbikut ega tulnud ka Tartu 2024 kultuuriaastat. Kohatud võrdlused, ma tean…aga kõigi nende jaoks on Emajõgi eksistentsiaalse tähtsusega. Seetõttu on Emajõest aastate jooksul tekkinud mitmeid loomismüüte, lugusid ja legende.

Lavastuse libretto on (rahva)pärimusest kokku kogunud Valdur Mikita, ühendades Fr. R. Faehlmanni kunstmuistendi "Emajõe sünd", erinevad rahvalaulud ning mitmete Eesti kirjanike sh Jaan Kaplinski, Uku Masingu või Artur Alliksaare loomingut. Faehlmanni muistendit pajatas ilmekalt teistele tegelastele ning publikule Kobras (Andres Mähar).

Lavastus viib publiku teekonnale mitmel tasandil, olgu selleks geograafiline teekond, aastaaegade vaheldumine, ajalooline liikumine või individuaalne elukulg. Geograafiliselt algab Emajõgi Pühajärvest ja kulgeb edasi Võrtsjärve ning suubub Peipsi järve. Kõik lavastuse 18 pilti on seotud mõne kindla kohaga, mõnel juhul avalduvad need otseselt, teisel juhul kaudselt. Seda selgitab ka tõik, et inimestele on näiteks Tartu või Võrtsjärve-äärne olnud kättesaadavamad kui ürgsed metsatihniku kohad. Siiski saab kavalehel oleva kaardi kaudu iga pildi asukohta määrata, et laiendada niiviisi vaatamis- ja tõlgendamiskogemust.

Ajavool algab kevadest: linnulaul, tärkav loodus, pehme jõevulin ja helgem meloodia on need, mis meenutavad kevadele lisaks ka inimeste noorusaega või ajalooliselt ennemuistset "sinisema taeva" ja "rohelisema muru" perioodi. Ühel hetkel jõuab teekond Taaralinna; tuues esile vastakaid motiive, pidev sõjapidamine on Tartule jätnud jälje, positiivsema jälje on jätnud ülikool ja noorte kokkusaamiskoht. Kui sõda kujutati närvilisema muusika, veriste toonidega ning ebamugavustunde suurendamisega saalis, siis ülikooli ja vaimsust esindab kandlesolist Vanemuine (Anna-Liisa Eller) ning Emajõe asukate (Ingmar Jõela, Steffi Pähn, Germo Toonikus) naiivsem liikumine. Viimaks jõuab jõgi Peipsi järve, mida illustreeritakse jäävallidega Peipsi järvel ja lumiste kallastega ning mõtlikuma muusikaga. Pidevat voolavust ja kulgemist projitseeritakse suurele ekraanile, kus näidatakse erinevaid pilte ja kohti Emajõest. Videokujundus (kunstnik Taavi Varm) toetab lavastuse kulgemist, ürgne paadike koos müütiliste tegelastega, milles seilavatel tegelastel justkui polekski sihtkohta. Videos kasutatakse meeldejäävate elementidena Kaljo Põllu graafilisi töid, mis ühel või teisel moel jõge ja jõe-ema illustreerivad.

Kõik tants käis ümber Emajõe (Iris Oja). Etendajad kandsid valgeid kostüüme ja liikusid laval ringi, meenutades kohati Vogue'i moeetendust. Tegelaste koreograafia oli väljapeetud, nad moodustasid ringe Emajõe ümber markeerides niiviisi austust ja aupaklikkust oma elukoha suhtes. Rütmiliste liigutuste tegemine lisas helile juurde n-ö visuaalse heli, kusjuures aeg-ajalt rikkus kobras (Andres Mähar) liikumist, tehes liigutusi jäigemalt ja võrreldes teistega mitte nii täpselt. Tundus, et Mähar ei pannud rõhku niivõrd palju oma kehale, kuid arvestades, et ta etendas Kobrast, siis võis see olla taotluslik.

Lodjakoda – tähendusega koht

Tegemist on kohaspetsiifilise lavastusega, sümboolne tähendusega paik Emajõe kallastel Lodjakoja näol sobib hästi jõe sünni müüdi etendamiseks. Lodjate ehituspaigale omane puidulõhn pani tööle pea kõik meeled – meeleteater per se. Jalutuskäik etenduspaika on omamoodi tähenduslik: Emajõe kallastel on vulinale lisaks kuulda ka linnulaulu ning puudele riputatud heliinstallatsiooni "Helisev mets". Lodjakoda on ruumina kasutatud kavalasti ära: rõhutatud on selle mitmetasandilisust, koor liigub mitmel korral lavalt rõdukorrusele, mis ei ole ainult visuaalselt efektne, vaid toetab ka koorimuusika teistmoodi kandumist publikule. Rõdu küljele on paigutatud kanuu, milles istub poiss õngega (Madis Martin Kasterpalu), kes jälgib ja tutvub Emajõe loomislooga, aeg-ajalt sätib õnge ja laseb ka silma looja. Kanuu, mis ulatub rõdult välja, on mõneti võõritav – see justkui ei sobitu ülejäänud poeetilise maailma keskkonda ja on n-ö "meie" maailmas. Poiss õngega molutab (Fred Jüssi termin) selles enne etendust ja jääb sinna ka natukeseks ajaks pärast etendust, kuhugi ei ole kiiret. Inimene peaks taasavastama molutamise, hindama seda mis ta ümber on ja kuulama, mida loodusel neile öelda on. Lõpplahendus, milles avatakse lodjakoja uksed ja publik saab jalutada tegelastega kaasa Emajõe äärde oli ideena huvitav, kuid mõjus stambina ja teostuse osas oli kohmakas.

Mis žanr see ikkagi siis on?

Jõe voolamine ja lõpmata ringlus on sentimentaalsed ja nostalgiahõngulised. Kõik osad, mis selle nimel toimetavad – helikujundus, liikumine, tekst, koor, koht – on eraldiseisvana nauditavad, kuid terviku moodustamisel jääb midagi puudu. Lavastuses on kõike kasutatud suurelt, üks meedium mängib teise peagi üle. Jõemaailmas on kõik harmoonias, kõik täiendavad üksteist ja toimetavad ühise eesmärgi eest. Selle lavastuse puhul harmooniat ei teki. Eriti jätab lavastuse lõpp küsimärgi, kas lugu Lodja ehitamisest oli Emajõe sünni jaoks vajalik, eriti olukorras, kus lavastus oli juba peaaegu 30 minutit üle välja reklaamitud aja läinud – mulle näis see mugava sisuturundusliku võttena. Kuna tegemist oli mütopoeetilise oratooriumiga ehk n-ö kõikehõlmava žanriga, oligi äärmiselt keeruline kõik osad ühtseks tervikma, mida jõgi endasse "salvestab", ta kannab aegade lugusid ka siis, kui tehisintellekt inimestuks saada ja jätab järgmistele müüdi-interpreteerijatele veel ruumi. "Emajõe sünd" pani mõtlema, mida jõgi endasse "salvestab", ta kannab aegade lugusid ka siis, kui tehisintellekt inimeste eest mõtleb ja varasemad väärtushinnangud ja kultuurinormid põrmuks teeb. Seetõttu on paslik aeg-ajalt võtta aega molutamiseks ja (ala)teadlikult ellujäämise nimel pingutada.