Tallinn Fringe festival (TFF) on etenduskunstide festival, milles viljeletakse vorme, mis on teatrivälja pildis perifeersel alal või žanriliselt keeruliselt positsioneeritavad. Festivali eesmärgiks on anda sõna ning turvaline platvorm etendajatele, kelle lavaline kogemus on algusjärgus. Fringe-kogukonnale ootuspäraselt oli Tallinn Fringe festivali kava laiahaardeline: killukesi burleskist, püstijalakomöödiast, tantsust, mustkunstist, muusikalistest esitustest ja tänava-performance'ist.

Fringe-kultuur ehk mainstream'ist teadlikult kaugenev või ka vastanduv (kultuuriline) liikumine ühendab paljuski kõik "teistsuguse". Etenduskunstnike žanrivalik on konventsionaalsete tegijate mõistes vastuoluline ja küsitav, töö materjaliga soodustab ühistööd ja improvisatsiooni. Maailmas toimub fringe festivale eri paigus, kuulsamaks on Edinburgh Fringe Festival, mille külastajate arv on igal aasta miljonites. Esinejateks on professionaalsed ja karjääri alustavad etendajad – kõigile avatakse esinemisvõimalus, mistõttu on kava isetekkeline.

Tallinn Fringe festival on küll kordades väiksem, kuid artistide portfoolio on mitmekülgne. Esteetilist "teistsugusust" täiendab ka festivali vabam kulgemine, organiseerimine ning juurdepääsetavus. Etenduskohtadeks olid sel aastal avaliku ruumi sh Raekoja platsi kõrval näiteks baarid Heldeke! ning Möku. Etendused, milles kasutati verbaalset keelt, olid valdavalt ingliskeelsed ja seega avatud mitmekesisele publikule.

Selle aasta kavast kogesin enim stand-up'i, mille eredaimaks esindajaks on austraalia etendaja Marcus Ryan. Tema etteaste "Eat. Pray. Walk" räägib Marcuse palverännaku kogemusest Hispaanias. Loonud sooja ja koduse kontakti publikuga paari küsimuse "kes on kogenud palverännakut" või "kes on Eestist pärit" abil, on publiku ootus palverännakujutte kuulda kõrge. Meeleolu tõstavad etendaja tehtud slaidid, mida ta kasutab teekonna visualiseerimiseks. Küll aga tunnetab Marcus väga hästi ära, kui vähe esitlusele rõhku panna ja nauditav on just Marcuse suurepärane jutustamisvõime.

Traagiline eellugu, kus ta oma pikaaegse tüdruksõbra kaotas, kellega koos ta pidi palverännakule minema, mõjub tragikoomiliselt, kuid Marcus on enda tunded auditooriumile avanud ja leidnud publiku kaastunde. Etendaja ei eelda, et publik Camino de Santiago palverännaku kohta eriti teab – ning annab referatiivse ülevaate põhilistest faktidest: 1000 kilomeetrit kannatusi kõrbepalavuses.

Sissejuhatuse lõpuks kirjeldab Marcus eri rahvuste tüüpilisi reaktsioone rännakukogemuse kohta. Oodatavalt saavutavad enim äratundmist ameeriklasi puudutavad naljad, milles viidatakse nende enesekesksusele ja rumalusele. Teekond on alanud, esimene paar Egiptusest ostetud The South Face jalanõusid on pärast kolme päeva juba ribadeks, motivatsioon on langemas, kui teelolijad jalgratastega mööduvad. Marcuse õnneks tutvub ta kahe rootslasega, kellega ühel õhtul mõne pokaali veini võtab. Kahe nädala pärast on need rootslased lahku läinud. Naer? Pisarad?

Marcusele on kasvanud juba pikk habe, pildid, mida ta seinale näitab, on humoorikad: kuidas elujõus nägusast härrast on saanud habemes pühaku teisend. Palverännaku peamiseks ülesandeks ongi religioossete inimeste õndsaks tegemine – teistele aga on see teekond, milles nähakse Hispaania loodust, kohatakse saatusekaaslasi, pannakse enda tervis ja sportlikud eeldused proovile.

Marcus Ryani "Eat. Pray. Walk" on pikaajaline projekt, mis rändab ümber maailma, näiteks oli see sama etteaste ka Edinburghi Fringe Festivalil 2023. aastal ning paljudes teistes Euroopa ja Põhja-Ameerika linnades. Marcus Ryan jääb osava jutuvestjana ja sooja inimesena meelde.

Fringe festivali üheks märksõnaks on vahetu sõbralik suhe etendaja ja auditooriumi vahel. Ilmselt said huvilised etendajatega võrdlemisi kergelt jutule, see on ka fringe platvormi üheks eesmärgiks. Sõbralike juttude taustal on etendajal nii võimalik hõlpsasti otsest tagasisidet saada. Turvaline platvorm, mida etendajatele pakutakse, on oluline, et nad jätkaksid täpselt sellisena, nagu nad on.

Fringe'i etenduste ühiseks nimetajaks on rühmatöö ja üksteise loomingu tundmine. Trupp The Best of Amsterdam, mille juhtivaks etendajaks on Feodor Ikelaar, ühendas eri rahvustest koomikud. Näiteks on Marcus Ryan see, keda Feodor taas lavale kutsub show'd tegema. On näha, et mõlemad tunnevad üksteise loomingut ja naljategemise võtteid. Feodor Ikelaari puhul ei hakka tema keel ja naljad esialgu eriti hästi tööle. Kuna Amsterdami hämarad tegevused ja kohad on fringe'i külastajatele võrdlemisi hästi teada, ei paku tema naljad eriti suurt üllatust. Kui Marcusel on selles plokis narratiivne jutustus oma perest, siis Feodor läheneb fragmentaarsete lühilugude kaudu oma etteastele. On tunda, et ta improviseerib, kuid tema naljad ei ole alati veenvad. Seda võib tunda ka baari Heldeke! külastajate reaktsioonidest, mis siiski ei tekita ebameeldivat atmosfääri – keegi ikka naudib temaga ühes.

Fringe festivalil kõneldakse väga erinevatest teemadest. Lugudes oli tunda viiteid hiljutistele ülemaailmsetele kriisidele: COVID-19, sõda Ukrainas, kliimaärevus jm. Teistest erinevalt lähenes Eesti artist Kaisa Ling Thing, kelle "The Feminist's Handbook for Eastern Europe" kõneles feministlikest trigger'itest heteronormatiivses Ida-Euroopas (sh Eestis).

Kaisa Ling Thing on teatud kogukondades juba tuntud nimi, ilmselt teab tema tegemistest keskmine Müürilehe lugeja, Tallinna Möku baaris regulaarselt käija ja tema sotsiaalmeedia jälgijad. Ta on loonud persona, mis moodustub vodevillbluusilikest märkidest, kindlast muusikažanrist, feministlikust perspektiivist kultuurile ning poliitikale. Tema lavastuse muudab eriliseks žanriline ambivalentsus – on see kontsert, vodevill, kontsert-lavastus? Sel ehk vahet nii väga polegi, sisu tekitab muigeid, on väga konkreetselt suunatud teatud inimestele, tekitades kohalikul vaatajal ärrituse Eesti ajaloo ja tuleviku väljavaadete suhtes, välisvaatajatele loob pildi aga post-soviet riigi kammitsatest. Siiski funktsioneerivad tema etendused väljapääsuna reaalsusest: vaataja võib tutvuda ühiste huvide ja väärtustega inimesega.

Ma usun, et viimane aspekt käib fringe kui kultuurifestivali kõikide osade kohta, et leida sarnaselt mõtlevaid inimesi, kes aktsepteerivad n-ö teatrivähemusi, ja avavad diskussioone nendel teemadel. Paistab, et Eesti kultuuriruumis on fringe'il oma koht olemas. Kui eestlased, kes käivad meeleldi teatris, satuvad tõenäoliselt fringe'likele festivalidele harva, on Tallinnas (ja mujal Eestis) elavad välismaalased piisav auditoorium. Teater muudetakse võõrkeelsetele kättesaadavaks nii keele kui ka puudutavate teemade poolest. Võib eeldada, et fringe on Eesti teatriväljal üheks prominentsemaks festivaliks ühendada mitmekülgne teatripublik.