"Palle üksi maailmas" (Eesti Noorsooteater)
Lisanna Lajal

Vaatan aknast välja ja naeratan. 25. mai hommik kell 8 Tartus on päikesepaisteline. Ajan end vaikselt üles, haaran ratta ja uhan rongile. Rong hilineb. Tallinn. Jõuan siiski etendusele. Andreas ootab. Talle on saabunud sõnum, meile on saabunud sõnum. Marialt. Jäi bussist maha. Ei jõua. Pole lugu, näeme hiljem!

Kell on saanud 12 ning noorsooteatri ovaalsaal kubiseb jõnglastest. Või no mis kubiseb, esimesele etendusele mõned kohad siiski veel on. Istume saali tagaosas, meie poolt vaadates vasakus küljes. Kõlab teade: "Hello, please switch off your mobile phones…" või midagi taolist. Väiksed vastavad: "Tere! Tere, Palle!" Palle on tõepoolest laval ja ärkab õndsaunest. Palle avastab, et vanemad on kadunud. Ta keedab putru, astub õue, läheb panka ja avastab, et pankur on kadunud. Võtab raha ja läheb poodi. Ka poemüüja on kadunud! Palle igatseb peret. Palle tahab sõpru näha. Palle ärkab unest ja vanemad kinnitavad: me oleme sinuga. 

Mulle pakkus (lisaks lavastuse sõnumile) kõige enam rõõmu see, et kogu lavastus oli tõlgitud ja etendatud veatus inglise keeles. Ainult üks silt animeeritud poeseinal läks tõlkes kaduma. Meenus kuu alguses toimunud kaasaegsete etenduskunstide festival Ümberlülitus, kus olin Karolin Poska "Lucky charmil" sattunud võõramaalase kõrvale istuma. Vahetasime temaga enne etendust paar sõna ja selle tulemusena ei saanud ma kogu aja sünkroontõlkelt silmi. Tõlge oli lahendatud küll huvitavalt ümmargusele kerale kuvades, aga tekst jooksis laval toimuvast hoopis omaette rada ja mõned tekstilõigud jäid üldse kätte saamata. Täna oli mul rõõm istuda ovaalsaalis ja taibata, et Treff on tõepoolest rahvusvaheline teatrifestival, mis on ligipääsetav igale vaatajale.  

"Üksildus" (Teatrodistinto)
Maria Siiman

Itaalia trupp Teatrodistinto toob lavale eheda loo armumisest, eneseületusest ja inimestevahelisest silmaga nähtamatust sidemest. Naabritena elavaid tegelasi lahutab näiliselt vaid üks teelõik ja põõsake selle keskel, kuid sügavamatesse  kihtidesse laskudes kooruvad välja mõlema südamesoovid ja möödapääsmatu lähedusvajadus.

Lugu algab hommikul, mil kahes eraldi korteris ärkavad paralleelselt mees ja naine. Esimene silmatorkav nähtus laval on näitlejate omavaheline sümmeetria ning ruumi ja teineteise tunnetamine. Tegevus toimub küll tihti kahes eraldi toas, kuid tegelased on kogu etenduse vältel siiski ühenduses. Neid viib edasi ühine eesmärk ja uudishimu, veidi adrenaliini ja sutsuke kohmetust. Etendust vaadates tekkis kohe seos lastega ja nende omavahelise suhtlusega, just selle puhtuse, siiruse ja süütusega. Täpselt selline oli ka paar laval – sõnadeta saadi öeldud kõik.

Vaadates aga näitlejate meisterlikkust ja sõnumi edasi andmise viisi, oli meesosatäitja märgatavalt teatraalsem, võrdluse võiks tuua isegi koomiksitegelastele omase grotesksusega. Lavastuse narratiiv oli pehme armumislugu, kuid ülepaisutatud kohmetus ja ebaloomulikult elav žestikuleerimine jätsid tegevuse enda justkui tagaplaanile ja välja oli paista vaid suuremas osas sisutühje liigutusi.

Seevastu naisosatäitja oli terve etenduse vältel malbe ja õrn, ettevaatlik ja täpselt rollis. Siiski sümmeetriliselt planeeritud tegevused näisid mõlema poolt iseeneslikuna ja sundimatuna. Rütm oli kogu etenduse vältel kindlalt paigas ning ükski hetk ei tundunud olevat sunnitult venitatud.

Kogu lava oli kujundatud lihtsalt, mõlemas korteris vaid voodi ja paar tooli. Rohkemat ei olnudki vaja, esemed täitsid oma eesmärki ideaalselt. Üllatavalt olid läbivaks jooneks tomatid, mida haugati krõmpsutades – tegelased pakkusid neid teineteisele, leidsid nende kaudu julgust ja lähedust, tundub, nagu need oleksid olnud asendamatu suhtlusvahend ning ilma tomatiteta ei olekski lugu täielik ega kulmineeruks ka kokkusaamisega. Asendamatu lisaväärtuse andis lavastusele helikujundus: muusika ning ühesõnalised fraasid, mis mõjusid pigem kaunistuse kui omavahelise sisuka suhtluse edastajatena. 

"Klounifoobia" (Opposable Thumb ​​Theatre) 
Andreas Eerik

"Igal inimesel on sisemine nukk. Nukuetendajatel on sisemine nukk väiksem, seetõttu nad nukuteatriga tegelevadki." (Repliik lavastusest)

Klounid on tõenäoliselt suurele osale inimestele tuttav ning õudu tekitav teema. Ilmselt on selleks oma panuse andnud "IT-i" filmisari, kurjad klounid ning klounide hinges ja sisemuses päriselt toimuvat ümbritsev salapära. Klouni-traditsioon ulatub juba Vana-Egiptusesse, kus see oli kasutusel põhiliselt religioossetes riitustes. Tänapäevane klounikontseptsioon pärineb 19. sajandist, kus kloune hakati seostama tsirkuse ja varieteega ning nende religioosne osis asendus ilmaliku ja meelelahutusliku janditamisega. Salapära, mida klounid tekitavad, on  klounitamise meetodi üks tulemeid.

Ka minule ei ole klounid sümpaatsed tundunud, seda just klounide paheliste külgede ebaproportsionaalselt rohke demonstreerimise tõttu popkultuuris. Etendusele läksin niisiis kõhedustundega, mida tugevdas ka lavastuse pealkiri "Klounifoobia". Kui kloun on juba niigi hirmus, siis foobia tekitamiseks peab sündima midagi v e e l õudsemat. Samas lähtudes matemaatilisest teadmisest, teevad kaks miinust kokku positiivse, ja ka selles lavastuses on õudust sisendav foobia muutunud koomiliseks jandiks. 

Lavastuses on klounidel Dikil (Dik Downey) ja Adamil (Adam Blake) eesmärk täita neile esitatud nõudmisi. Nõudmisi esitatakse kõlaritest, tegelased ega publik klouniteatri juhti ei näe. Klouniteatrile kohaselt on eesmärgiks publiku meele lahutamine ning seda võimalikult leebelt. Diki ja Adami interpretatsioon klouniteatri reeglitest on aga kõike muud kui leebe.

Teineteisega arutades leiavad tegelased, et publiku kaasamine, neile kokteilide pakkumine, juuksuriteenuse mängimine jm on just kõige paremad viisid poolehoiu saavutamiseks. Osa publikust kutsuti korduvalt lavale, nendega vesteldi, kutsuti deitima. Vaatajatega tehti rohkelt süütut pulli: saali lasti silikoonribasid, inimesi visati plastikpallidega ja publikule tehti selgeks, et mentaalselt peavad nad valmis olema, et järgmisel hetkel on nad osa etendusest ning peavad seega kaasa mängima. Vaatajana oli sestap pidev ärevus, et äkki kutsutakse rambivalgusesse või mängitakse minuga mingil muul aimamatul viisil.

Lavakujunduseks kasutati pappi. Pappkastid, -toolid, -kõlarid, -mänguasjad, -pokaalid, -toit, -föön, -kamm, -juuksurisalong, -tank – vahendid, mis on keskkonnasõbralikud ja loodud taaskasutatud materjalidest. Kuivõrd ökoloogilistest teemadest viimasel ajal nii palju ei räägita (ei teagi, kas on alla antud?), on 2014. aastast pärit "Klounifoobia" meeldiv ja ka uudne oma lavakujunduse poolest. Lavastust liigitatakse visuaalteatri termini alla, mida sisendab ka lavastuseelne kõll. Lavakujundus, mis tõepoolest on meeldejääv, jääb aga kohati alla tegelaste dialoogile. Siinjuures on "visuaalteater" minu arvates lavastuse määratlusena ehk eksitav, sest dominant oli siiski tekst. 

Lavastuses on kasutatud metateatraalset lähenemist, millega tegelased rõhutavad nii enda kohalolekut ruumis kui ka etenduslikku olukorda. Metateatraalsed võtted – neljanda seina lõhkumine, publiku kaasamine, tegelaste mitmekordistamine nukkude kaudu, Treff 2023 festivali mainimine, lavalt lahkumine ja vabanemisele viitamine – on põhilised ehituskivid lavastuse vundamendis. Ilmselt tegid just sellised tähelepanekud lavastuse minu jaoks huvitavamaks, sest pideva raju andmise kõrval mõjub struktuursete tähelepanekute tegemine värskendavalt.

Lavastuses ühendati väga palju erinevaid probleeme ja naeruvääristati ühiskonda. Enamikust probleemidest kõnelemisel kasutati huumorit, mis jäi maitsekaks. Teisalt oli mitmeid küsitavaid stseene, näiteks suudlus, mis kestis pikalt ja mõjus reaktsioonide põhjal hinnates suurele osale publikust vastumeelsena. Lavastuse lõppedes oli tegelastel vaja end alasti koorida, ja kuigi meestegelase paljastamine on Eesti teatris kontekstis pigem ebatavaline, ei kandnud see välja, jäädes arusaamatuks ja pigem eemaletõukavaks. Ka Eestis aktuaalne samasooliste paaride võrdsuse temaatika sai minu arvates lavastuses riivata – sedagi naeruvääristati ja räägiti toonil "nemad on ka kuskil olemas".

"Kajakas" (Belova~Iacobelli Kompanii)
Lisanna Lajal

Kell on umbes-täpselt 20.05, saal on lõpuks rahvast täis voolanud, kõlab vaikne muusika ja lavale astub etendaja (Tita Iacobelli). Etendaja, kelle ees on nukk, nukk nimega Tšaika. Belgia-Tšiili teatritrupi Belova~Iacobelli esimene lavastus kõneleb hispaania keeles ja peamiselt Anton Tšehhovi kirjutatud sõnadega (publik saab lugeda ekraanile projitseeritavaid eesti- ja ingliskeelseid subriitreid).

Nukk kehastab eakat näitlejatari, "Kajaka" Arkadinat, kellel seisab ees elu viimane etendus. Ta on unustanud sõnad ja sündmused, eesmärgi laval olekuks. Etendaja tuletab talle pidevalt "Kajaka" sündmusi meelde ja niiviisi suudetakse markeerida näidend algusest lõpuni. Nende vahele jääb tohutult rollivahetusi, Akradina poega kehastava karu sarjamist, näitleja ja tegelase segunemist, "Hamletit" ning üksik kolmas õde Mašagi. Lavastus on pidevalt kahevahel, suutmata olla ei väga naljakas ega väga traagiline. Ehk selles seisnebki Tšehhovi essents?

Festivali avapeo ja -kõnede ajal oleme meie juba muljetamas ja kirjutamas. Söön elus esimest korda vegan pelmeene. Need on maitsvad, aga kohati piprased. Varsti seame minekule. Teatri ees kohtan Maarjat, kellega koos kodu poole jalutame. Ka tema vajab sööki, ta saab selle Balti jaama putkast. Jalutame veel veidi, kuni teed hargnevad. Istun rattale ja hakkan uhama. Bolti tõuksid helendavad teepervedel nagu virvatuled. Neljapäevaõhtune Kopli on vaikne ja ootusärev. Pargin ratta, otsin võtmed, kiirustan üles, astun tuppa, viskun voodile, istun. Vaatan aknast välja ja naeratan.