Ma pole selle väljendi sisu kunagi hästi mõistnud, sest mu meelest pole "puhast" oma peaga mõtlemist olemas – vähemalt minu mõtted tekkivad mõjudes, suhetes, seostes, muljetes, kogemustes, korrelatsioonides. Ükski neist mõjudest pole tekkinud vaakumis, ilma minu organismi, sh kesknärvisüsteemi vorminud impulssideta, kõige selleta, mida olen õppinud, teistelt kuulnud, lugenud, näinud, kogenud.

Iseendaks saamise ja jäämise jutlused paistavad lähtuvat ühest laiemast hoiakust, mis kaldub vastandama isedust osadusele. Eneseteostust mõistetakse ennekõike konkurentsi, mitte koostöö kontekstis. See meid ehk ülejäänud loodusest eristabki: meile meeldib vastandada mitmekesisust ja ühtsust, justkui polekski võimalik teisiti, kui vaid nii, et üks ohustab teist. Ent kas ei leidu olukordi, kus omakasu ja teisekasu võivad kattuda? Enamgi: kas suuremal osal olukordadest pole omakasu ja teisekasu ühendavat potentsiaali? Muide, ei tasu jätta tähelepanuta, et iseendaks saamise ja jäämise õpetuste ja koolituste rohkusest hoolimata on meil üha rohkem inimesi, kes ei saa iseendaga hakkama. Kust tuleb see vastuolu?

Üks võimalik vastus peidab ennast klassikalises kirjasõnas. Giovanni Boccaccio ütleb "Dekameronis", et kõige suurem au on saada võitu iseendast. Pakun, et äkki võiks iseendaks saamise kõrval mõelda ka iseendast vabaks laskmisest, üha suuremast tähelepanelikkusest mitte iseenda, vaid teiste – oma lähedaste, kolleegide, tänaval vastutulevate võõraste, loomade ja taimede suhtes?

Kas pole nii, et mida rohkem on inimese elus osaduse vorme, seda vähem survestavad teda iseduse pained – sest teistele avatud isedus on suunatud sel juhul endast välja ning võtab erinevate osaduste kuju, mis avab iseduse isetusele. Ma pakun, et iseduse ja osaduse üheks põimimine on suur suuremeelsuse reservuaar. Sest mis on suuremeelsus? See on iseduse asetamine osadustesse, iseduse hoidmine osadustes. Suur meel eeldab laia vaatevälja.