Kiidulaulud ja tunnustus, mis Ojasoo ja Semperi lavastust saatnud on, on Evestuse sõnul täiesti põhjendatud. "Kes vähegi Shakespeare'i näidendist kuulnud on, siis "Macbeth" on kindlasti hea aines selleks, et ka praegust aega väga täpselt puudutada," selgitas ta.

Evestus selgitas, et Ojasoo ja Semperi lavastuse peategelaseks on konkreetse tegelase asemel hoopis kurjus. "Oma oluline koht on seal sõjal ja sõjavastasusel. Lisaks sõjateemale paneb lavastus mind sügavamalt mõtlema selle üle, mis meis sügavamal peidus on. Meis kõigis on nii head kui ka kurja, kuid kõik on korras seni, kuni me seda kurja suudame kontrolli all hoida," sõnas ta ning märkis, et samal ajal õpetab lavastus kurjust paremini ära tundma ja selle ilminguid alla suruma.

Draamateatri, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Eesti Kontserdi koostöös sündinud lavastus on Evestuse jaoks üks tugevaimad "Macbethi" tõlgendusi, mida ta näinud on. Näiteks esietendus 2017. aastal Tallinna Linnateatris Antti Mikkola lavastatud "Macbeth". Evestus nentis, et kuna toona elasime me hoopis teisel ajal, oli linnateatri tükk välja toodud hoopis koomilises võtmes.

"Seal oli lavale toodud taliujujate ühing, kus siis toimus selline tõsine võimuvõitlus ning publik sai ohtralt kaasa elada ja naerda. Ka sel korral saab publik Estonia kontserdisaalis kaasa elada – ja veel võimsamalt – aga naeruks ruumi ei ole," kirjeldas ta.

Ojasoo ja Semperi lavastuse juures tõi Evestus esile selle sobiva tempo. "Esile olid tõstetud väga olulised kohad. Kui oleks jäänud nõialoitsimistele vähem ruumi, oleksin seda kindlasti suurendanud, aga ma arvan, et seda oli piisavalt. Hasso Krulli tekst ja nõiamanad olid minu jaoks üks võimsamaid elamusi," märkis kriitik.

Küll aga tõdes Evestus, et teda jäi painama, et lavastuse sissejuhatus oli tugevalt Ukraina poole suunatud. "Ma sain aru, et see oli austusavaldus sellele, mis Ukrainas toimub, aga see lavastus oli palju laiem," tõdes ta.

Samuti tõi ta välja, et mõned tegevused, mis laval aset leiavad, ei ole päris hästi selgitatud ehk tegelaste käitumise algimpulsid või põhjused ei tule lavastuses selgelt välja. Küll aga märkis Evestus, et seda ei saa siiski lavastajate süüks panna, vaid pigem tuleb näidendi enda poole vaadata. "See näidend on ise ka suhteliselt lühike ja selle üle on arutatud, et miks see on sellises detailitäpsuses puudulik," rääkis ta.

"Ühtepidi jah, jääb palju küsimusi, aga küsimused annavad võimaluse tõlgendamiseks. Teistpidi on oluline sulle sõnaliselt ette antud ja muu tuleb läbi muusika ja muude kujundite. Näidendi nappus sobitub hästi selle muusikalise vormilahendusega," leidis ta siiski.