X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Ülevaade. Teatriaasta 2023

Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi ühislavastus
Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi ühislavastus "Macbeth", lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, dirigent ja muusikajuht Olari Elts Autor/allikas: Eesti Draamateater

Kultuuriportaali seekordses teatriaasta ülevaates heidavad 22 teatrikriitikut ja -spetsialisti pilgu sellele, mis viimase 12 kuu jooksul publiku ette jõudis, ning üritavad sealt igaüks välja tuua kõige meelejäävama lavastuse. Mõned piirdusid ühe lavastusega, teised tegid laiema kokkuvõtte, kuid spetsialistide hinnangute põhjal joonistuvad välja seekordse teatriaasta jõujooned.

Teatriaasta ülevaates osalesid Andrei Liimets, Andrus Karnau, Ave Palm, Christofer Kivipalu, Iiris Viirpalu, Jaak Allik, Jelena Skulskaja, Kaur Riismaa, Karmo Mende, Karin Allik, Kaspar Gräzin, Kaspar Viilup, Kerri Kotta, Keiu Virro, Kärt Kelder, Lisanna Lajal, Madli Pesti, Madis Kolk, Margus Kasterpalu, Pille-Riin Purje, Rasmus Kuningas ja Steven-Hristo Evestus.

Andrei Liimets 
kultuurikriitik

Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi ühislavastus "Macbeth", lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, dirigent ja muusikajuht Olari Elts; "Mis saab siis, kui meid enam ei ole?" Tartu Uues Teatris, lavastaja Kirill Havanski; "Reis metsa lõppu" teatris Ekspeditsioon, lavastja Lauri Lagle; "Nüüd võib sellest räääkida" teatris Ekspeditsioon, lavastaja Ene-Liis Semper

"Macbeth"2, lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper Autor/allikas: Draamateater

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi "Macbeth" hüüti aasta parimaks lavastuseks juba sisuliselt jaanuarikuise esietenduse õhtul. Isiklikult puudutas ehk üks või teine lavastus rohkem, aga Estonia kontserdimajas lavale toodu kõrgub siiski puhttehniliselt kõige muu kohal – võimsa maailmatasemel vaatemänguna nii muusika, näitlejate, kujunduse, kostüümide kui ka poliitilise tähenduse mõistes.

Kui lisada ka puhtisiklik sügavam side, tahaks veel ära mainida Tartu Uue Teatri "Mis saab siis, kui meid enam ei ole?" (lavastaja Kirill Havanski), Ekspeditsiooni "Reisi metsa lõppu" (lavastaja Lauri Lagle) ning "Nüüd võib sellest rääkida" (lavastaja Ene-Liis Semper).

Andrus Karnau 
Postimehe ajakirjanik, teatrikriitik

"Kotka tee taeva all" Saueaugu teatritalus, lavastaja Priit Põldma

"Kotka tee taeva all", lavastaja Priit Põldma Autor/allikas: Rebeca Parbus

Iga kord, kui pääsen Saueaugu teatritallu, olen rõõmus nagu laps. Tänavu suvel oli põhjust käia kohe mitu korda, sest esietendusi oli kaks: Priit Põldma "Kotka tee taeva all" ja Jaan Tätte "Meeletu".

ERR-i kultuuritoimetuse antud ülesanne valida üks lavastus on niisama keeruline kui võõrasema käsk vaeslapsel talvel maasikaid korjata või leida Raadio 2-st jaanuaris jutusaade "Olukorrast riigis". Kui teatrist kirjutamine on midagi õpetanud, siis seda, et üks lavastus ei ole teisest parem. Seetõttu on ühe lavastuse valimine poliitiline otsus, kui mõista poliitikana soovi midagi mõjutada, mitte ainult erakondlikku nägelemist.

Esmalt tahtsin kirjutada Rainer Sarneti Dostojevski lavastusest "Ülestähendusi põranda alt" Tallinna Linnateatris või Katariina Undi "3õest" teatris Ekspeditsioon. Mõlemad on meisterlikud lavastused, aga ennekõike hämmastas mind algmaterjali valik. Miks pöörduda vene kirjanduse poole sõja ajal? Kuidas näitlejad jaksavad proovisaalis analüüsida "Ülestähendusi põranda alt" või Tšehhovi sõnu, kui Ukrainas käivad tapatalgud? Miks lavastaja ei taju seoseid ega konteksti? Aga loobusin. Kui publikule meeldib, et tsaarikotkaga marsitakse linnateatri laval edasi-tagasi, siis olgu, pole minu asi.

Saueaugul olen rõõmus nagu laps. Kui sunnitakse valima, siis Priit Põldma lavastatud ja kirjutatud "Kotka tee taeva all", mille peategelane on Nikolai Baturin. Ma pole täpselt lugenud, aga ega Eestis ei lavastata eesti autoreid ülemäära tihti. Seda esiteks. Teiseks erilise õhkkonna pärast Saueaugul, mis vähemalt mulle mõjub nagu jõulurõõm südasuvel. Kolmandaks näitlejad Kaie Mihkelson, Andres Mähar, Grete Jürgenson ja Sander Roosimägi. Neljandaks lavastuse teema – igatsus. Põldma näidendit võiks mängida ükskõik mis riigis ja keeles. Eesti keeles on ta ilmselt kõige tõhusam, kuigi igavikulist puudust kellestki tuntakse igal maal.

Näitlejate loomingut sõnades väljendada on keeruline. Võib kirjeldada mõnd detaili. Mihkelsoni leebet rangust, Mähari poisikeselikkust, Jürgensoni õige vaevu värisevaid käsi – ikkagi neli rolli ühes näitemängus ja pinge suur – või Roosimäe õhulisust, õieti läbipaistvust. Aga see ei anna suurt midagi edasi. Sellest on kahju, sest nii väga tahaks vahendada kogemust, kui Saueaugu laudapõrandale mahutatud laval sünnib midagi erilist.

Lavastaja tööga on lihtsam, seda võib sõnastada. Lõppeva aastanumbri sees olen näinud Põldma osalusel lavastusi Ugalas – "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja" ja "Kolm ahvi". Mõlemad vääriksid kirjatükki ERR-i aastalõpu teatriülevaates.

Neljas põhjus, miks valisin "Kotka tee taeva all", on ebaõiglus, et riigikassa rahastab teatreid osas maakondades, aga teistes mitte. Haapsalu, Jõgeva, Kärdla ja Võru on nagu vaeslapsed rikka Rakvere, Viljandi või Kuressaare õue all. Paariks kuuks pääseb Läänemaa popsistaatusest peremeheks, kui Margus Kasterpalu suviti teatritalu uksed lahti teeb. Õige lühike aeg, mil ritsikad heinamaal siristavad ja Läänemaal tegutseb elukutseline teater.

Ave Palm 
kultuurikriitik

"Scream Box" Kanuti Gildi Saalis, lavastaja Liisa Saaremäel

"Scream Box", lavastaja Liisa Saaremäel Autor/allikas: Alana Proosa

Puudutav, kõnekas, vaimukas, kehaliselt häiriv, mõtlemapanev, muusikaliselt ja liikumiselt mõnusalt paigas. Meeldis akustilise kasti kasutamine analoogina. Visuaalselt kaunis ning samal ajal sandistav. 

Lisaks meeldis mulle väga Florian üleminekuriituse (mis see justkui mõnevõrra oli) läbiviijana. Meeldis karjumise kui vajaduse edasiandmine. Terapeutiline, aga ääretult valus. Karje tungis kehast läbi ja tekitas sedavõrd tugeva kehalise empaatia, et õõvastavalt raske oli olla. Tekkis seos Ulfsaki / Pasolini "Teoreemiga" ja ühe Ida raadiost kuuldud muusikapalaga, kus elektroonilise muusika taustal kõlas pidev karje.

Ilmnesid mõned küsimused: kas teos on tõukunud Liisa enda lapsepõlvest? Kas mälestus vanemast oli päriselt mälestus? Või nägemus? Unenägu? Igal juhul julge valik. Põnev, et on kasutatud teraapia näitlikustamist – seda tehakse tänapäeval mitmel pool, mis näitab nii mõndagi maailma kohta, kus parasjagu elame, selles elavate / kannatavate inimeste kohta. Samal ajal on lapsepõlve teemadega tegelemine alati aktuaalne ning aitabki täiskasvanuna eluga paremini toime tulla.

Christofer Kivipalu
teatrikriitik

"Ja ei jäänud teda ka" Kellerteatris, lavastaja Vahur Keller

"Ja ei jäänud teda ka", lavastaja Vahur Keller Autor/allikas: Heikki Leis

Hea lavastus võib tekitada joovastust ning jääda pikalt mõtteis mõlkuma, ilmselt on paljudel teatrikülastajatel sellest aastast meeles Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo äärmiselt detailselt komponeeritud meistriteos, mida on õigusega üheks tänavuse parimaks peetud. Mõnikord jääb aga meelde lavastus, mis valmistas pettumust.

Selle teatriaasta kõige pettumuslikumaks lavastuseks pean Kellerteatri "Ja ei jäänud teda ka", mille alusmaterjaliks Agatha Christie 1939. aastal avaldatud geniaalne raamat. Eesti ainuke põnevusteater keeras Christie trilleri müstilisse groteski, mille tulemusena muutusid loo tegelased surma trotsivateks marionettideks, kellelt oli röövitud igasugune inimlikkus ja psühholoogilisus. Agatha Christie vibe'i oli laval vähe tunda, tekst ei jõudnud kohati viimastesse ridadesse. 

Pettumusliku elamusega lõpparve tegemiseks tooks paralleeli: Quentin Tarantino kirjutas oma filmi põhjal romaani "Once Upon a Time in Hollywood". Tarantino ettevõtmine oli intrigeeriv, ent raamat sai kahjuks keskpärane. Kellerteatri idee tuua lavale Agatha Christie "Ja ei jäänud teda ka", mida krimisõbrad väga hästi tunnevad, on tänuväärne ja ambitsioonikas, kuid antud projekt lõpuni ei õnnestunud. Jään ootama paremat katset Christie kallal, nagu ootan uut Tarantino filmi. 

Iiris Viirpalu
tantsukriitik

"Tantsud, mille saatel uinuda, unistada ja vastupanu osutada" Sõltumatu Tantsu Laval, lavastaja Sveta Grigorjeva

"Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada", lavastaja Sveta Grigorjeva Autor/allikas: Anastasia Semjonova

Sellest aastast võtan kaasa mitmeid eredaid (tantsukunsti) elamusi, kuid tõstan esile Sveta Grigorjeva tantsulavastuse "Tantsud, mille saatel uinuda, unistada ja vastupanu osutuda", sest see tabas atmosfääriliselt ja ka temaatiliselt ülitundlikult praegust aega. Meeldiv oli näha, et ühiskondlikult teravatele teemadele oli lähenetud mitte transgressiivselt ja toorust võimendades, vaid vastupidi – õrnuse, tähelepanelikkuse ja soojusega. Vaadates viimastel aastatel toimuvat, jääb mulje, et pehmus on radikaalne akt ja samas kõige vajalikum vastupanu vorm – inimestel on vaja hingamispausi ja hoitusetunnet. 

Tajusin läbivalt, et olen etendusele teretulnud, minuga arvestatakse ning minu poole pöördutakse – et lavastus on loodud, küsides esmalt miks, mida ja kuidas tehakse, samas ka publikut silmas pidades. Publikuga suhtlemise viis ja kujundatud atmosfäär olid teadlikult kureeritud, sealjuures ei kaasatud mind sunniviisiliselt osalema ning minu ruumi ja soove austati. See oli tervitatav, arvestades, et vahel kohtab etenduskunstis või tantsulavastuses sellist abstraktsuse taset, mispuhul vaatajana ei teki etendusele ligipääsu ning näib, et laval ajatakse üsna suletud struktuuris oma asja.

Jaak Allik
teatrikriitik

"Meie klass" Ugala teatris, lavastaja Tanel Jonas

"Meie klass", lavastaja Tanel Jonas Autor/allikas: Elena Koit

Kõige enam läks mulle korda Tanel Jonase lavastatud "Meie klass" Ugala teatris. Tadeusz Slobodzianeki näidend räägib loo sellest, mis sai ühe Poola väikelinnas samas klassis käinud tüdrukutest ja poistest, poolakatest ja juutidest, 20. sajandi  ajalootormides. Tunduks nagu kauge maa ja kauge aeg, aga lavastus annab selgelt ka hoiatuse, mis võib saada täna Eestis kooli lõpetavatest poistest ja tüdrukutest, kui ajalootormid taas meieni jõuaksid. "Meie klass" pole kaugeltki "isemängiv" töö. See, mida lavastaja ja Uglala trupp on selle äärmiselt karmi materjaliga teinud, väärib tunnustust ja imetlust

Aasta lavastaja on kindlasti Tiit Ojasoo, kes jõudis tippu koguni kahe lavastusega: "Macbeth" ja "Vend Antigone, ema Oidipus"

Jelena Skulskaja
teatrikriitik

"Plekktrumm" Eesti Noorsooteatris, lavastaja Taavi Tõnisson

"Plekktrumm", lavastaja Taavi Tõnisson Autor/allikas: Siim Vahur

Eesti Noorsooteatri "Plekktrumm" on hiilgav lavastus, mis toob 20. sajandi tragöödia 21. sajandisse. Tõeline teater, kus pandi kokku kõik võimalused – sõna, grimass, intonatsioon, tants, kiirus, liigutus ning kollektiivsus, samal ajal ei olnud ükski joon parem või halvem kui teine. "Plekktrumm" on tõeline ühe hinge ja hingamisega ansamblimäng.

Kaur Riismaa 
kultuurikriitik

"Reis metsa lõppu" teatris Ekspeditsioon, lavastaja Lauri Lagle

"Reis metsa lõppu", lavastaja Lauri Lagle Autor/allikas: Herkko Labi

Eelkõige jääb 2023. aastast meelde Jörgen Liigi monoloog, õieti soolo lavastuses "Reis metsa lõppu". Omaette lavastus lavastuse sees. Oli muidugi terviklikuma ansamblimänguga lavastusi, oli kunstiliselt vägevamaid töid, aga kui minult küsida, mis esimesena meelde tuleb, siis see on Liik.

Karmo Mende
Eesti Lavastuskunstike Liidu esimees

"Meie klass" Ugala teatris, lavastaja Tanel Jonas

"Meie klass", lavastaja Tanel Jonas Autor/allikas: Elena Koit

Minu 2023. aasta meeldejäävaimaks teatrielamuseks on Tadeusz Słobodzianeki näidendi "Meie klass" lavastus Ugala teatris. Seda nii Tanel Jonase lavastuse, Kristjan Suitsu kujunduse kui ka näitlejatöö pärast. Kõigil on seljas sarnased kostüümid ning väljendusvahendiks on näitlejatöö, võrdsed lähtekohad ja võimalused. Ka pealkirja "Meie klass" sõnad eraldi väljavõetult on paljutõotavad, sest lavastus räägib meist, kes me oleme tahtmatult ühes klassis ja koolis kokku saanud.

"Meie klass" on samaaegselt mänguline, mõtlemapanev, valus ja naljakas. Kaarin Raid kasutas omal ajal väljendit elav teater ja seda Tanel Jonase lavastus igal juhul on. Etendusejärgse emotsiooni võtsin kokku sõnadega päris teater.

Karin Allik 
teatrikriitik

Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi ühislavastus "Macbeth", lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, dirigent ja muusikajuht Olari Elts; "Vend Antigone, ema Oidipus" Eesti Draamateatris, lavastaja Tiit Ojasoo; "Nüüd võib sellest rääkida" teatris Ekspeditsioon, lavastaja Ene-Liis Semper

"Nüüd võib sellest rääkida", lavastaja Ene-Liis Semper Autor/allikas: Anita Kremm

2023 oli hea teatri aasta. Erinevalt mitmest eelmisest aastast, mil teatripilti iseloomustas tasapaksus, saab seekordses kokkuvõttes tõsta esietendunud lavastuste seast esile selgeid tippe. Nii isiklikku edetabelit kui ka üldist vastukaja arvestades võiks olulisimaks tipuks pidada Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo "Macbethi" (Eesti Draamateater, ERSO ja Eesti Kontsert) koostöös ERSO ja Olari Eltsiga.

Kuigi kontekstidest, milles lavastust käsitleda, ei tulnud "Macbethil" ka esietendumise aegu puudust, siis lisandus neid aasta lõpuks veel. Nimelt jõudsid novembris-detsembris publikuni Tiit Ojasoo "Vend Antigone, õde Oidipus" (Eesti Draamateater) ning Ene-Liis Semperi "Nüüd võib sellest rääkida" (Ekspeditsioon), kus joonistuvad taas välja mõlema lavastaja individuaalsed tugevused ja erihuvid.

Lihtsustavalt: kui Ojasoo suurvorm paistab silma hiilgava loojutustamisoskusega, siis Semperi lavastus ainulaadse ruumi- ja atmosfääriloomega. Lisades siia veel mõlemat kunstnikku ühtmoodi iseloomustava äärmise loomingulise nõudlikkuse ning sügava huvi keha ja mõtte vahelise seose vastu, saab ka "Macbethi" edu valem nende lavastuste kaudu jälle grammikese võrra selgemaks.

Aga ei, see ei tähenda, justkui peaks Ojasoo ja Semperi eraldi lavastatud teoseid "Macbethi" satelliitidena käsitlema. Vastupidi, tegu on kahe iseseisvalt tugeva tööga, mida loen samuti aasta tippude hulka.

Kaspar Gräzin 
teatrikriitik

"Luikede järv" Von Krahli teatris, lavastaja Sasha Pepeljajev

"Luikede järv", lavastaja Sasha Pepeljajev Autor/allikas: Von Krahl

Teatriaasta eredaimaks mälestuseks jäi Rea Lesta näitlejasooritus Sasha Pepeljajevi "Luikede järves". Lavastuse esimesed kümme minutit, kus näitleja luigeks moondus, oli täielik plastilisuse meistriklass: kehaline, intensiivne ja ilus. Seejuures jäid täielikult häbisse tantsijad, kes mõjusid näitleja kõrval kohmetute ja puistena.

Lavastust toetas ka põnev videokasutus, mis tänases teatriesteetikas, kus igas teises lavastuses kasutatakse videot, mõjus ometi uudse ja originaalsena.

Kaspar Viilup 
ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja

Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi ühislavastus "Macbeth", lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, dirigent ja muusikajuht Olari Elts

"Macbeth", lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper Autor/allikas: Eesti Draamateater

Igal aastal vaevlen lootusetutes süümepiinades, sest jõuan teatrisse vähem kui võiks või peaks või oleks pädevate hinnangute andmiseks kohane, aga sel aastal on kõik kuidagi lihtsam. Õigemini, ma ei ole nüüd märkimisväärselt rohkem teatris käinud, aga juba aasta alguses "Macbethi" saalist lahkudes oli süda kuidagi kerge ja murest prii, sest teadsin: sellele tasemele ei suuda üsna surmkindlalt ükski teine lavastus küündida. Ja nii vist tõepoolest läkski?!

"Macbethi" lõputu kiitmine võib tunduda pärast seda tunnustuste laviini, mis lavastusele osaks on saanud sai, nagu katkine grammofon, aga ega vist teistmoodi ei saa. Mõni asi on lihtsalt nii hea, et sellest ei ole võimalik mööda vaadata.

Kas midagi, mis suudaks "Macbethiga" rinda pista, võib lähiajal Eesti teatris sündida? Usun, et enamik teatrid üritavad oma programmikoosolekutel midagi sarnast valmis mudeldada, aga juba puhtalt eelarve ja tegijate kaliibri vaates on ilmselt raske mõõtu võttu. Aga vähemalt eesmärk – kuigi esmapilgul kaugel ja kõrgel ja eemal – sunnib ka teistel oma mugavustsoonist välja ronima.

Kerri Kotta 
kultuurikriitik

Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi ühislavastus "Macbeth", lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, dirigent ja muusikajuht Olari Elts

"Macbeth", lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper Autor/allikas: Pressimaterjal

Minu jaoks oli üks 2023. aasta tipplavastusi Semperi-Ojasoo-Eltsi "Macbeth", mis eristub üldise teatripildi taustal ülitäpse režii ja detailide lihvituse poolest.

Keiu Virro
teatrikriiti
k

"Plekktrumm" Eesti Noorsooteatris, lavastaja Taavi Tõnisson

"Plekktrumm", lavastaja Taavi Tõnissson Autor/allikas: Siim Vahur

Günter Grassi "Plekktrumm" on üks neist tekstidest, mis on loodud ajal, kui probleemiks oli ühiskonna lõhestumine, populismi tõus, sotsiaalne kihistumine jmt. Ehk siis teemad, mis on praeguses ajas taas kõnekaks muutunud.

Selle lavastuse puhul on minu jaoks oluline, et tervikuna ei jäta see erinevalt nii mõnestki sarnasel teemal tehtud tööst vaatajat ängi äärele. Keerulistele teemadele mängib tasakaaluks vastu mänguline vorm. Miks see oluline on? Sest lootuse kaotanud inimene vaevalt et lootusrikkama tuleviku suunas samme teha suudab. 

Selle balansi leidmine, kahtlustan, on keeruline ülesanne, nii et lavastaja, dramatiseerija, kunstnik, koreograaf, valguskunstnik, näitlejad ja teised on siin teinud suurepärase töö ja minu poolt kniks ja kummardus. 

Kärt Kelder 
kultuurikriitik

"Meie klass" Ugala teatris, lavastaja Tanel Jonas

"Meie klass", lavastaja Tanel Jonas Autor/allikas: Elena Koit

Tanel Jonase lavastatud "Meie klass" jääb veel pikaks meelde nii teemapüstituse, näitlejate oskuslikkuse kui ka liikumisdramaturgia tõttu. Etendajate kehakeel demonstreeris valu selle erinevates vormides nii tõetruult, et see tungis lavalt vaataja naha vahele. Ega siis ilmaasjata jäänud pärast esimest vaatust nii mõnigi publikust pingile tarretunult istuma ja pisaraid pühkima.

Ei mäleta, et ühegi etenduse järgselt oleksin õhtul magama jäädes sedavõrd pikalt lage vaadanud ning mõelnud fiktiivsete tegelaste surma ebaõiglusele ja mõttetusele. Laiemalt öeldes mõtisklesin üleüldse ego hävitajalikkuse, sõja ebavajalikkuse ja inimelu hapruse üle.

Kuigi võiks küsida, kas juutide tagakiusamise näitamine on õigustatud praeguse Iisraeli ja Palestiina olukorra valguses (märkus: "Meie klass" esietendus enne konflikti 16. septembril), soovitan teemast kaugemale vaadata. Esile ei kerki ühe rahvuse kannatused, vaid kogu inimeseks olemise keerdkäigud, kättemaks lahendamata mineviku eest, oskamatus või tahtmatus teineteist mõista, lootuse purunemine ning elu edasi veeretamine, kes vähem, kes rohkem elutult.

Hiljuti küsiti, kui saaksin maailmas ükskõik mida soovida, mis see oleks. Vastasin, et sooviksin inimestele rohkem empaatiavõimet ja suutlikkust nn vastase olukorda end asetada. Äkki niiviisi suudaksime liikuda maailma pole, mida julgeme kutsuda inimlikuks, sest hetkel on see sõna pigem hirmutav.

Lisanna Lajal 
teatrikriitik

"Lilli" teatris Must Kast, lavastaja Kaija M Külm

"Lilli", lavastaja Kaija M Külm Autor/allikas: Eesti Teatri Agentuur

Endalegi üllatusena jõuan möödunud teatriaastale tagasi mõeldes jälle Musta Kasti "Lillini". Pikka aega läksin kaasa arvamusega, et lavastus on liiga lihtsustav ja stereotüüpiline, aga nüüd olen jõudnud arusaamani, et kergus on hoopis teose tugevus. Kui vaadata lavastust läbi noore vaataja teatri prisma, kaob kõrk hoiak ja ettekirjutav vaatamisviis. Lavastuse väärtus ongi Lilli Suburgi nime laiemale üldsusele tutvustamine ning sellele ei tasuks seada mingeid lisatingimusi või kunstilisi ootusi.

Lihtne vorm, kerge didaktilisus ja räpi voolavus teevad lavastuse kaasahaaravaks ja lihtsasti jälgitavaks, olles nii ligipääsetav noorele vaatajale. Nii nagu on vaja häid noorteromaane, on vaja ka sisukat noore vaataja teatrit!

Madli Pesti 
teatrikriitik

Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi ühislavastus "Macbeth", lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, dirigent ja muusikajuht Olari Elts; "Vend Antigone, ema Oidipus" Eesti Draamateatris, lavastaja Tiit Ojasoo, "Lear" Tallinna Linnateatris, lavastaja Andres Noormets; "Kolmanda impeeriumi hiilgus ja viletsus" Vene Teatris, lavastaja Timofey Kulyabin

"Lear", lavastaja Andres Noormets Autor/allikas: Siim Vahur / Tallinna Linnateater

Teatriaastat jääb defineerima tragöödia. Tragöödia vastab nõeltäpselt lõppeva aasta tumedale tunnetusele. Tragöödia laseb publikul vaadata kuristiku sügavikku. Ülendavad vaatajat aga erakordsete kunstivahendite jõud: muusikalised polüfoonilised teosed nagu Eltsi, Semperi, Ojasoo "Macbeth" ning Undi-Ojasoo "Vend Antigone, ema Oidipus", samuti visuaalselt-heliliselt õrn "Lear" Andres Noormetsa tõlgenduses (Shakespeare'i tragöödia "Kuningas Leari" põhjal). Kahele Shakespeare'i ja ühele antiiktragöödiale sobib õõvastavaks naabriks Timofey Kulyabini Brechti-tõlgendus "Kolmanda impeeriumi hiilgus ja viletsus" – põhjatult tume tragöödia. 

Madis Kolk
Teater. Muusika. Kino peatoimetaja

Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi ühislavastus "Macbeth", lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, dirigent ja muusikajuht Olari Elts; "Vend Antigone, ema Oidipus" Eesti Draamateatris, lavastaja Tiit Ojasoo

"Vend Antigone, ema Oidipus", lavastaja Tiit Ojasoo Autor/allikas: Eesti Draamateater

Aastat 2023 jääb teatrivallas loomulikult defineerima Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo "Macbeth" Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi koostöös. Ja seda, et tegemist oli n-ö Ojasoo aastaga, kinnitab ka aasta lõpus Eesti Draamateatris välja toodud Mati Undi "Vend Antigone, ema Oidipus". Tunnen aukartust nende lavastuste SUURUSE ees ning imetlen nende teostustaset, kuid – nagu küsimuski vastusele ruumi andis  – ei ole need mu lemmiklavastused.

Need on SUURED lavastused, nad peegeldavad praegust polariseerunud aega: sa kas oled selles ruumis või sa ei kuulu siia. Publiku jaoks on see totaalne kokkupõrge teatrikunstiga, saalisolijale ei jää mitte mingisugust võimalust tegelda millegi muu kui laval toimuvaga. Sina istud kõrvalistmel, püüad kuidagi hakkama saada, aga rool on juhi käes. Just nii seda rallit sõidetaksegi.

Margus Kasterpalu 
teatrikriitik

"Meeletu" Saueaugu teatritalus, lavastaja Margus Kasterpalu

"Meeletu", lavastaja Margus Kasterpalu Autor/allikas: Rebeca Parbus

Mu selleaastane olulisim teatrielamus ei jäta minust küll teabmis tagasihoidliku inimese muljet (nii et vahest ongi hea, kui keegi sellest teada ei saa), sest selleks on mu oma lavastatud Jaan Tätte "Meeletu" väljatoomine ja mängimine Saueaugu teatritalus. Kuid mitte sugugi (ainult) sellepärast, et nii publiku kui kriitikute tagasiside oli kõvasti üle keskmise, vaid nende inimeste pärast, kellega me sel teekonnal koos olime. Nende kirglike kõneluste pärast, mida pidasime ja mille tulemusena nii üksteisest, endast kui muudest ilma-asjadest selgemini aru saama hakkasime.

Pille-Riin Purje
teatrivaatleja

"Unistus" Kuressaare Teatris, lavastaja Tiit Palu; "Karmeliitide dialoogid" Theatrumis, lavastaja Maria Peterson

"Karmeliitide dialoogid", lavastaja Maria Peterson Autor/allikas: Theatrum / Marius Peterson

Kuna küsiti, mis ereda tähena meelde jäi, vastan spontaanselt. Loomeprotsess, milles vaatlejana osalesin ja osalema jään – "Unistus" Kuressaare Teatris, autor ja lavastaja Tiit Palu. Näha laval elustumas fantaasiat oma emast, kui ta oli 19-aastane ja sai sellesama Kuressaare teatri näitlejaks…! Niivõrd sügav isiklikkus on õpetlik ja oluline teatriarmastuse proovikivi.

Nooruke Ester Reinart ütleb laval imelihtsa mõtte, mis üllatab vanu teatrihunte: "Minu meelest on kõik näidendid armastusest. Millest siis veel!" See ongi "Unistuse" põhisõnum. Võib tunduda naiivne, aga seda vaikset, pealetükkimatut meeldetuletust on vaja. "Unistuse" lõpustseen kinnitab, et teatrilava ei ole kunagi tühi, vaid täidetud mälestuste, saladuste, kujutluste, naeru ja pisaratega. Mõistan, et sedalaadi super-subjektiivsus ei sobi korrektseks vastuseks.

Samuti tooksin välja "Karmeliitide dialoogid" Theatrumis, autor Georges Bernanos, lavastaja Maria Peterson. Usun ja usaldan teatrilaval kujundlikkust, sõnumi igavikulisust. Meie vahetu aeg tiksub olevikulises ja tundlikus teatrikunstis niikuinii lakkamatult kaasa. Theatrumi lavastus ei sulge silmi kurjuse, terrori, hirmu ees, aga vaeb inimeseks olemist tervendava, elu ja surma usaldava, heleda tragöödiana. Mõju, mida sisendab Liina Olmaru roll, söandan nimetada katarsiseks. 

Rasmus Kuningas
ERR-i kultuuriportaali toimetaja

"Eidos" teatris Ekspeditsioon, lavastaja Jarmo Reha

"Eidos", lavastaja Jarmo Reha Autor/allikas: Herkko Labi

Jarmo Reha "Eidose" puhul on ilmselt tegu lavastusega, mille peale rändavad mu mõtted kõige sagedamini tagasi, sest just seal ta särabki, minu mälestustes, ideena. 

Teda ei olnudki võib-olla niivõrd huvitav vaadata, pigem oli see nii mõneski mõttes isegi päris raske ja pingutust nõudev istumine, ta ei olnud igav, kuid sundis mõtlema. Võib-olla ongi "Eidos" just nii huvitav kui oled sa vaatajana ise, sest ajendasid Reha ja Pilv ju vägagi sisekaemuslikele mõtteradadele, enda vastikust eksistentsist mõtlema, enda keha raskust teatritoolil tundma, strobotuledest pimestatud silmi hõõruma.

Teater sünnib tavaliselt hetkes, kuid "Eidos" jäi minuga kauemaks kui vaid hetkeks, mistõttu ta erines teistest lavastusest, avades end alles ammu peale seda, kui olin saalist lahkunud.

"Eidos" oli päris deep.

Steven-Hristo Evestus
teatrikriitik

Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi ühislavastus "Macbeth", lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, dirigent ja muusikajuht Olari Elts

"Macbeth", lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper Autor/allikas: Pressimaterjal

Kui 2023. aastal riisuda koor, siis teatrit rikastavatele ja mitmekesisust taotlevatele vormidele on märkimisväärse panuse andnud Eesti Draamateater ja Ekspeditsioon. Seda mitte ainult põhjusel, et senisest intensiivsemalt on kodumaisele teatripildile hoogu andnud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, vaid noore ja väikese teatrina on suutnud just Ekspeditsioon tekitada väljakujunenud ja omanäolistele loojatele vihmavarju. Oma õigustatud kohta selle varju all hoiavad peale asutaja Lauri Lagle mitmed teised oma värskust (ehk mõnikord ka harjumist) nõudva teatrikeelega. Ekspeditsioon on kätte võidelnud eksperimentaalsuse ja avangardsuse lipulaeva positsiooni.

Eelnimetatuid hõlmavate lavastuste kõrval ei saa mööda ajastu valusast puudutusest, selle lahtikodeerimise ja inimesele püstitatud ülesande defineerimise vajadusest. Mõjusalt tõusis selle ülesandega esile Eesti Draamateatri, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Eesti Kontserdi ühislavastus "Macbeth" Ene-Liis Semperi, Tiit Ojasoo ja Olari Eltsi eestvedamisel.

Lavastus rändab erakordse sugestiivse tooniga kurjuse hinge ning kogu tervikut saadab võimas nõiduslikkuse ja maagilisuse vägi. See õõnes ja hävitav nähtamatu saab tajutavaks muusikute ja näitlejate lummava sümbioosiga. Lisades veel Lepo Sumera muusika ja Hasso Krulli värsid, seisab "Macbeth" kogu oma needusega vankumatult meie aja lävel ning pakub inimese teekonnal defitsiitset puhastumise rituaali.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: