"Plekktrummi" pühadehõngulise saate avas pianist Sten Heinoja Mart Saare 1911. aastal kirjutatud klaveriprelüüdiga C-duur. See on Heinoja sõnul just see pala, milles tuleb välja Saare isikupära. "Tal on hästi palju muusikat, mis on 20. sajandi alguse furooris kirjutatud, võimas ja suure tundega muusika, aga seal puudub see isikupära. Saare essents tuleb välja minu meelest just pisut vaiksemates, rahulikemates ja natuke veidramates prelüüdides," ütles pianist.

Heinoja on salvestanud kõik Mart Saare klaveriprelüüdid ja uuel aastal ilmub nende salvestistega plaat. Ta ütles, et see on loogiline jätk, sest Mart Saar on Heinoja repertuaaris olnud juba päris pikka aega – neid samu prelüüde mängis ta juba muusikakeskkoolis õppides. "Selleks saateks ettevalmistudes mõtlesin palju, et miks Mart Saar. Ja see vastus tundub minu praeguses eluetapis olevat see tunne, kui sa mängid mingit teost, mida sa pole varem mänginud ja sa tegelikult ei tea, mis järgmisena tuleb. Kui kujutad ette Mozartit või Beethovenit, siis enamasti tead, nüüd on see kadents, nüüd tuleb järgmine takt. See struktuur on hästi selge. Saare puhul ta jõuab iga taktiga, praktiliselt iga löögiga mingisugusesse täiesti uude ja ootamatusse kohta," rääkis Heinoja, kellele selline teadmatus väga meeltmööda on.

Saare muusikast täielikult läbiimbumiseks on Heinoja käinud tema kodukohas ja tuulanud ta kappides, lootes sahtlipõhjast leida veel mingeid noote, mis sinna peitu jäänud. "Ma arvan, et see on väga loogiline ja ajas kasvav tunne olnud Mart Saare vastu. See tundmus on mul alati olnud, mingi soojus ja armastus selle muusika vastu, mida mul mingite muude heliloojate vastu koheselt ei teki. Aga Saare vastu oli algusest peale mingi väike säde," ütles pianist.

Kõige kuulsamad, Bachi prelüüdid olid tema ajastu kontekstis Heinoja sõnutsi eelmäng või sissejuhatus ja neid improviseeriti palju. 19. sajandil muutis Chopin prelüüdižanri täiesti iseseisvaks ja lõi klaverile 28 prelüüdi, mis on mõeldud esitamaks terviktsüklina. "Neile prelüüdidele enam ei järgnenud fuuga, vaid oli prelüüd prelüüdi otsa. Aga Saare puhul see on teistmoodi. Kuskil pole viidet, et neid peaks üldse tervikuna mängima. Ta lõi neid praktiliselt 30 aasta vältel, kirjutas ja visandas prelüüde, paljud kadusid ära tema Tartu kodu põlenguga ja kuskil ei ole märget, et mängi neid kõiki tervikuna koos. Neid võibki mängida täpselt nagu mina täna, mängisin ühe ja see hetk läks mööda," lausus Heinoja.

Klaveriliteratuuris on Heinoja sõnul tavaline, et pianisti tõeliseks proovikiviks peetakse pikki ja raskeid klaverikontserte. Suurte vormide – näiteks Rahmaninovi klaverikontsertide, mida Heinoja on enda elus üldse kõige rohkem mänginud – eesmärk on pianisti hinnangul kuulajale puust ja punaseks selgeks teha, mida parasjagu tundma peaks. Miniatuuridega on vastupidi. "Seal ei anta sulle praktiliselt midagi ette. Kuulajal ja interpreedil on võimalus ise endas leida need tunded üles, mõelda sellele muusikale taha narratiiv. Mulle just see meeldib. Suurte lugudega tihtipeale seda võimalust pole, need on kõik kandikul sulle ette antud," sõnas Heinoja.

Tagasihoidliku inimesena, kes oma tundeid eriti välja elada ei tihka, tunneb Heinoja, et Saare klaveriprelüüdides on tõeliselt lai emotsionaalne spekter, mida mängides tunneb ta end sügavalt hästi ja koduselt. "Ma ei pea emotsiooni välja näitama, aga samas see emotsioon on selles muusikas ikkagi olemas ja neid emotsioone on seal väga palju. Emotsioon ei avaldugi sellises paatoslikus, vaid mõtlikumas muusikas," lausus pianist ja nentis, et just seal tulebki välja Saare essents.

Märgiline 30

Klaveriprelüüdi C-duur kirjutas Saar, kui oli 29-aastane, Heinoja tähistas sel aastal oma 30. sünnipäeva. Ta ei salga, et tema ja Saare vahel võib olla mingi sarnane joon, kuid rõhutab, et elu ümberringi on kõvasti edasi arenenud. "Kui Saar oli 20-aastane, võib-olla tema peamine mõte oli, et missuguse kaarikuga ma Peterburgi sõidan õppima, mina tol hetkel mõtlesin, et kas valin EasyJeti või RyanAiri. See aeg on muutunud, ühiskond on muutunud, aga mulle tundub, et inimese sees olevad tunded ei ole," ütles pianist. Heinoja tunneb enda sõnul sama, mida Saar võis tunda, kui kirjutas 20–30 aastaselt prelüüdid. Need on suursugused ühte või teise äärmusesse kalduvad tunded, mis tulevad välja Saare kirjadest. "Samamoodi noore inimesena sa elad kõike läbi, imed seda endasse, Saar imes kõike seda, mis ta ümber oli, endasse."

Heinoja tunnistab, et on seni elanud oma elu justkui kiirenduses. Ta on palju asju ära teinud väga noorelt ja on mõningatesse neist väga klammerdunud. "Ma olen väga palju tööd teinud selleks, et mul oleks suur karjäär ja saaksin mööda maailma reisida. Miks ma selle joone tahtsin alla tõmmata 30-aastaselt? Kui sa kiirendusega elad, siis sa ka kiirendusega vananed. Mul on tunne, et olen kuidagi kunstlikult ka kiirendanud oma elu viimase 10–15 aastaga. See joon, mulle tundub, on see, et ma pean mõtlema, kuhu ja kuidas edasi," rääkis Heinoja.

Heinoja sai laiemalt tuntuks pärast "Klassikatähtede" võitu 2016. aastal. Suure muutuse tõi tema ellu Londonisse õppima minek. "Mulle tundub, et see keskkond, kus üks või teine indiviid parasjagu viibib, muudab hästi palju seda inimest vastavalt sellele, milline see keskkond ise on. Nüüd, kui ma olen Eestis elanud, olen muutunud vastavalt eestipärasemaks jälle. Tol ajal, kui Londonis elasin, muutusin hästi londonipäraseks. Mul oli käekott üle varruka kogu aeg, hommikul läksin esimese asjana Starbucksi ja ostsin omale kõikide asjade vaba latte ning jooksin metroo peale. Mulle väga meeldis see elu. Seal oli palju reisimist, väga palju iseendast väljaandmist," ütles Heinoja, lisades et samas on suured linnad tegelikult üsna halastamatud kohad, kus pole ei isiklikku aega ega rahu. "Minu kontekstis oligi isiklik aeg praktiliselt see kaks korda kaks meetrit kastikene, kus olid kõik mu asjad ja mu voodi, kus ma elasin viis aastat. Kus ma sain jalaga ukse kinni lüüa ja tunda neid hetki, kus ma saan mõelda enda asjade peale."

Heinoja sai stipendiumi Royal College of Musicus õppimiseks. Tagantjärele mõeldes tunneb ta, et hüppas veidi pea ees pimedas kohas vette. "Ma alati tundsin, et see võib-olla pole veel see hetk. Ma olin väga õigel rajal, mulle tundus, professor Ivari Iljaga. Ta oli minust vormimas mingit päris klassikalises mõttes pianisti. Tundsin, et see maailm oli mul kohe peopesa peal, natukene veel ja siis ma olen võimeline kõigeks. Londonis mul kadus see tugivõrgustik natuke ära. Seal on ikka selline "How are you?" ja joome teed. Seal pidi teistmoodi kehtestama ennast," tõdes pianist.

Kui asjad oleksid teisiti läinud ja Heinoja oleks Eestisse jäänud, oleks see ilmselt tähendanud pianistikarjääri tõelist tippu, suurte orkestritega mängimist, arvab ta ise. See oli trajektoor, mille poole ta sel hetkel väga püüdles. "Ma ei saanud seda kätte, aga Londonis sain aru, et ma ilmselt ei oleks seda tahtnudki. Ma näen oma sõpru-tuttavaid, kellega koos õppisin Londonis ja kes praegu elavad täpselt sellist elu ja kui ma olen nendega suhelnud aeg-ajalt, saan aru, et seal on palju välist sära. Et kõik vaatavad ja imestavad suu ammuli, aga ma kardan, et see elu ei ole minu jaoks. Ma natuke maitsesin seda ka, võib-olla mitte sellisel kujul, et ma oleksin mänginud Rahmaninovi kontserti igal teisel õhtul kuskil Carnegie Hallis, aga võib-olla natuke väiksemas vormis. Ma sain aru, et see on kohutavalt raske," lausus Heinoja.

See tähendanuks elu hotellides ja lennukis. Heinoja proovis selle ära enne koroonaaega ja tõdes, et selline elulaad on päris karm. "Ma tundsin, kuidas mul kvaliteet hakkas langema, sest kontserte oli nii palju. Ma mäletan märtsikuud, kui koroonaaeg välja kuulutati ja ma vaatasin nädal enne plaani, mis mul kontsertidel oli, ma sain aru, et mul polnud pooleteise aasta jooksul mitte ühtegi vaba nädalat ette planeeritud. Ma olin nii täis toppinud ja seal olid kontserdid Wigmore Hallis, Ameerika turneed, see oli kõik ees. Aga siis tuli koroona," rääkis ta.

Igatsus tunda igavust

Klaverit hakkas Heinoja mängima kolme-neljaselt ehk tänaseks on ta seda pilli iga päev 25 pluss aastat mänginud. "Kui sa mõtled tavalise inimese karjääriredelile, 25 aastat teha mingit asja ühes kohas, see on tegelikult nende karjääri lõpp. Enamus inimesi pole ühes kohas 25 aastat. Kui seda perspektiivi vaadata, siis see on ikkagi väga pikk aeg. Ma arvan, et ma ise olen ka hakanud otsima ja natuke sügavamalt mõtlema mingite küsimuste peale, see on mingi eluetapp, et võib-olla mul ei ole enam vaja sellises mahus ja sellisel kujul klaverimängu. Võib-olla sinna juurde võiks tekkida mingi muu asi, mis täidab seda tühimikku," sõnas ta.

Praegu tunneb ta, et vaimustus klaverimängust on vaibunud. "Viimased kolm päeva olen mänginud arvutimänge, sest ma tundsin, et mul ei olnud mitte midagi anda. Istusin klaveri taha, tean, et mul on jälle kontsert tulemas, aga mul ei ole midagi anda selle muusikaga. Mõtlesin, et kust seda siis saada. See natukene on praegu niimoodi," tõdes Heinoja.

Juba mõnda aega tagasi teatas Heinoja, et tahab oma tegemistes aja maha võtta. Ta ütles, et tahab tunda igavust, sest ei tea, mis tunne see on. "Enamasti, kui ma hommikul üles ärkan, on natukene vaba päev ja kui mul juba hakkab tekkima see igavuse tunne, siis ma lähen harjutan, sest mul nagunii on mingi kontsert varsti. Tahan võtta pool aastat sellist loomingulist pausi, kus ma ärkan hommikul üles ja mul on igav. Mu elukaaslane ütles, et ilmselt tuleb väga kiiresti totaalne kriis, aga võib-olla see ongi mingi järgmine aste," sõnas pianist.

Kui inimesed avastavad tavaliselt oma 20. eluaastates maailma, siis muusikuametis peab selles eas tegema kõvasti tööd, et välja drillida kõik oskused ja tehnikad. "Mõtlesin, et peaks ka minema seljakott seljas ei tea kuhu ei tea kauaks. Et lihtsalt läbi elada neid noore inimese tundeid, mida ma ei ole saanudki mitte kunagi kogeda. See on mingi tühimik, mis mu elus on puudu. Kui mu mittemuusikust sõbrad käisid jalgpalli mängimas ja õhtul pidudel, siis mina harjutasin kodus heliredelit," rääkis Heinoja. Tema sõnul on paratamatu, et tippu muudmoodi ei jõuagi, kui ei treeni peenmotoorikat. See on aga pidev, pikk töö ja õppimine. "Ma arvan, et tänapäeval neid ameteid ei ole üldse praktiliselt sellisel kujul. Klassikaline muusika võtab nii palju."

Samas nentis Heinoja, et olles klaveriga koos viimased 20 aastat kasvanud, on ta päris kindel, et suudab võib-olla kaks nädalat pausi teha, enne kui uuesti pilli taha kibeleb. "See on mu elustiili täiesti vältimatu osa, et ma kaks-kolm tundi päevas pean klaverit mängima. Võib-olla ma jätsin veidi morbiidse mulje rääkides, et see on mul ära visanud, tegelikult see nii kohutav ei ole. Tegelikult ma leian seda vaimustust praktiliselt iga päev sellest muusikast, aga mul on tunne, et mul on vaja korraks enda sees kokku võtta see, mis ma teinud olen ja mida ma tahan. Võib-olla siis tuleb see säde ja vaimustus kogu selle ameti vastu jälle tagasi," sõnas pianist.

Klassikaline muusika on Heinojat vaimustanud lapsest saati. "Sõitsime perega autoga Tallinnast Slovakkiasse suusareisile ja kuulasin Schuberti eksprompti klaverile ja mäletan, kuidas ma vaimustusin neist harmoonia muutustest ja kuidas seal tuli mingisugune ilus hetk, kus pianist muutis kõlatooni. Kooliajal oli samamoodi, et kui õpetaja andis mulle mingeid lugusid mängida, seal olid ilusad harmooniad ja ägedad muutused, istusin klaveri taga ja lihtsalt mängisin, sest mulle nii väga meeldis, kuidas see kõlas ja tundsin, kuidas mul ihukarvad tõusevad püsti. Mul on siiani see, eriti Saarega viimastel kuudel, ma tunnen, et vaimustun ikka veel neist kõladest."

Rõõm väikestest asjadest

Lapsena põdes Heinoja leukeemiat, millest õnneks tervenes. Sellest kogemusest on talle kaasa tulnud tänulikkus. "Ei möödu ühtki päeva, kui ma ei tunneks tänulikkust mingite väikeste asjade eest, mis mu elus on, mulle rõõmu pakuvad ja mis mind tegelikult ka kurvaks teevad. Ma tajun, et elu on nii habras. Võib-olla see on natuke viide ka sellele, miks mulle meeldivad miniatuurid ja see otsimine. See haprus ja tänulikkus, et ma saan teha neid asju ja seda muusikat mängida, et mulle on antud see võimalus kelle iganes poolt, kuskilt kõrgemalt või madalamalt. Ma arvan, et ma ei saaks kuidagi teistmoodi sellesse võimalusse suhtuda kui tänulikkusega," rääkis ta.

Heinoja tervenemises on oluline osa ka vennal, ERSOs viiuldajana töötaval Fredil, kelle veri teda aitas. Fred on ühes Klassikaraadio saates nalja visanud, et klaverimängijana ei saa Sten iialgi tunda orkestris mängimise tunnet, kuid Steni sõnul teab ta tegelikult küll, mis tunne see on. "Eks tal on loomulikult õigus, mul tegelikult pole aimuga, kuigi orkestriga olen väga palju mänginud ja orkestri ees sa ju tegelikult kuuled, oled selle sees, eriti vasaku kõrvaga, parem ei kuule nagu midagi, see on publiku poole. Kuuled ära intonatsioonivead ja probleemid, mis seal on, aga samas oled seal massis. Kõige parem hetk on, ja nüüd ma räägin endale vastu natuke, Rahmaninovi kontserdi lõpp. See generaalpaus ja pärast seda laseb orkester kõik lahti, mis neil vähegi tuleb torust ja klaver peab sellest üle mängima. See on uskumatu tunne. Sa ise ennast ei kuule üldse, võib-olla näed, et kas mängid õiget või vale nooti, sealt tuleb niisugune helimass, mis liigub üle su pea saali otsa."

Kui Mart Saar elas pikalt Soomaa serval Hüpassaares, siis Heinoja unistus on elada New Yorgis. "Vaatame, kui ma selle ära teen, võib-olla siis on aeg minna Mart Saare kombel Hüpassaarde," muigas ta.

Kultuurisoovitus. "Lugesin suvel William Jamesi "Usulise kogemuse mitmekesisust". See on üks raamat, mis on mind sel aastal kõige rohkem kõigutanud, sest ma sain aru, kuidas mina maailma näen ja on inimene, kes oskab näha maailma hoopis laiemalt. Lugege seda, sest see raamat ei anna teile kätte mitte ühtegi konkreetset asja, vaid nõuab teilt seda, et te mõtleksite ja leiaksite oma tee," soovitas Heinoja.