Edetabel. Aasta parimad albumid 2023

Aasta parimaid albumeid valisid tänavu Aigar Vals, Andres Noormets, Anett Tamm, Argo Vals, Asko Astmäe, Bertil Tüvi, Brent Pere, Britt Randma, Erni Kask, Eva Johanna Lepikov, Hele Priimets, Henrik Salum, Ivar Murd, Jon Mikiver, Kaido Kirikmäe, Kaspar Viilup, Kirill Havanski, Koit Raudsepp, Kristjan Karron, Kristo Rajasaare, Liisi Voolaid, Madleen Teetsov-Faulkner ja Luke Faulkner, Margus Haav, Neit-Eerik Nestor, Oliver Lomp, Sandra Suits, Siim Boikov, Taaniel Malleus, Taavet Mark Kirja, Taavi Peeter Liiv, Tanel Matsalu, Tarmo Sikk, Tauno Maarpuu, Tiia Teder, Tiit Kusnets, Timo Tiivas, Tõnu Karjatse ja Villem Sarapuu.

50–51
Mart Avi "Wisteria" (AVICORP)

Pärast kosmilist versiooni "Thrillerist", mida oli laulja ja produtsendi 2022. aasta "Blade", imeline pop-album, mis millegipärast pälvis aasta alguses muusikaauhinna hoopis elektroonika kategoorias, Avi hoogu maha ei võta. Kuigi tänavuse EP "Wisteria" pealt leiab vastuväitena eelmises lauses püstitatud vastuolule ka täiesti puhta elektroonikaloo, kus Avi oma unikaalset vokaalinstrumenti ei kasutagi, siis suure popi ideed ja klišeed on endiselt Avi taltsad mängukannid, mis ei looja ega kuulaja jaoks nii pea ei ammendu. Kui popmuusikast teha Lego komplekt ja see Mart Avile kinkida, siis Avi rebib ta karbist välja, viskab õpetuse sellele pilku heitmata prügikasti ja jõuab omal käel hoopis köitvama tulemuseni, kui seda on läikiv pilt karbi peal. Neit-Eerik Nestor

50–51
Lonitseera "Loni jõulud" (ise välja antud)

Kui muidu on jõulumuusika suur häda see, et varem või hiljem (enamasti varem) kipub ta muutuma läägeks, siis "Loni jõuludel" seda ohtu pole. Kui korraks tekibki kartus, et vist läheb vähe härdaks ära, susatakse kähku üks lumepall krae vahele ja tehakse juurde veel süütut nägugi. Lonitseera jätkab mullu varasuvel ilmunud debüütplaadilt "Tapeet" tuttavlikku keel põses argielu detaile lahkavat maavillast vodevilli, kuid nüüd sahisevad läbi lume talvetossud ja põsed on punased. Nii see tervis tuleb, värskus säilib ja tagab plaadile ülejäänud jõulumuusikast pikema eluea. Vähemalt tuludeklaratsiooni tähtaegadeni. Siim Boikov

49
Actress "LXXXXVIII" (Ninja Tune)

Actressi värskeim album "LXXXXXVIII" peaks ideaalis olema olevikumuusika (tulevikumuusika termin on hägune ja ühtlasi illusioon, kuna tulevikku ei tea meist ette peaaegu mitte keegi), aga millegipärast rändan ma lugude kaasabil kusagile kaugesse minevikku – 18 aastat tagasi varakevadiselt kargesse Reykjavikki ning samuti vilksatavad mälupiltidena jalutuskäigud Londonis ja Brixtoni öistel tänavatel. Album kulgeb lugude loojale omaselt etteaimatavalt aimamatuna, kokku kogutud helimaterjal on minimalistlikult mitmekesine ja albumil leidub viiteid neoklassikast kuni tumeda elektroonika ja sünteetikani ning kuidagipidi on esindatud The Caretakeri abstraktsed meeleolumustrid. Ja arvatavasti on etteaimatavalt aimamatu ka lugude autor oma isiksuses. Kunagise sündmuste korraldajana õnnestus kohalikule maastikule esinema meelitada artiste Biosphere'ist Autechre'ni – Actress oli neist aga esimene ja ainus, kes kunagi kohale ei ilmunudki. Kaido Kirikmäe

48
Aphex Twin "Blackbox Life Recorder 21f / in a room7 F760" (Warp)

On keeruline hinnata, kas Aphex Twini värske lühialbumi puhul räägime me rohkem muusikast või pärandist, sest kogu muu ballast, nimed ja staatus kõrvale jättes on see muusika üsna... lihtne. Ma ei mõtle, et Aphex Twin oleks mingit raadiotiksu tegema hakanud, vaid "Blackbox Life..." on üsna selgepiiriline, lood algavad kuskil ja lõpevad kuskil, on isegi rütmimustrid, mille järgi tantsimiseks ei pea olema kolmanda astme lähikontaktis, vaid teatav füüsilisus on sinna sisse kirjutatud. Ja seda kõike on ainult 14 minutit! Napilt jõudsime leppida mõttega, et üle aastate on Aphex Twin tagasi, kui ta juba läks ära, ja kurat seda teab, millal ta jälle otsustab end meile näidata. Aga kiire ning kahtlemata kaasahaarava sähvatusena, et "ma olen siin, ärge nüüd mind ära unustage!" on see kindlasti märkimist väärt. Eriti arvestades, et "Blackbox Life..." põhjal ei oska ma seda küll aimata, kuhu suunas Richard D. James praegu liigub. Kaspar Viilup

47
Forest Swords "Bolted" (Ninja Tune)

Forest Swordsi "Bolted" puhul on omal moel tegemist sõjaka albumiga. Kindlasti ei leia siit maailmavallutuslikke loosungeid või ultimaatumite esitamist, pigem meenutab album meeleoludelt saagade kangelast Heimdall'i, kes tumedate aegade tulekul pasunat puhub, et inimkonda ähvardavate ohtude eest hoiatada. Aga loosungeid leiab nendestki paladest, kuid vastandina Buriali ja Actressi udustele sosinatele on siinsed vokaalkatked hõigutud selgelt ja justkui kõrge kujuteldava mäe otsast. Albumil kõlavad helimaastikud kannavad eneses teatud traagikat, kuid on eepilised ja muusikaliselt põnevad. Žanrite riiulile oleks  "Bolted" raskesti paigutatav ja see on antud kontekstis ainult hea märk. Kaido Kirikmäe

46
Asake "Work Of Art" (YBNL Nation, Empire)

Kujutage ette, et olete rannabaaris. On suve kõige kuumem päev ja teil on õnnestunud just siis puhata. Täielik võit! Ja selle asemel, et kõlarites üürgaks valjusti Tiësto või David Guetta, mängib sealt hoopis Nigeeria artisti Asake teine album "Work of Art". See on parim võimalik rannabaari muusika, iga takt on täis päikest ja puhkust ja meretuult ehk kõike seda parimat, mida me ühelt suvelt ootame. Ja mis on siis tema saladus? Ta võtab aluseks pehme afropop'i – isegi totralt lihtsad lood – ja rikastab neid amapiano rütmidega. Tantsuks ei lähe, aga rõõmsalt õõtsuda saab küll ja veel. Imeline. Kaspar Viilup

45
Jessie Ware "That! Feels Good!" (EMI)

Olen seda varem öelnud ja ütlen veel: Jessie Ware'i loomingu tipphetk oli ikkagi tema debüütalbum "Devotion" sulni post-dubstep'ist läbi imbunud RnB'ga. Ega ta pole päriselt võpsikusse kordagi põrutanud, kuid tema karjääris saab selgelt eristada tõuse ja mõõnasid, või olekski isegi õigem öelda, et erinevad faasid Ware'i diskograafias ongi mõeldud täiesti erinevale publikule. Albumi "That! Feels Good!" magus, siiras ja pisut kleepuv disko on igati sümpaatne, kuid teisalt on see kuidagi liiga lihtne, midagi ei jäeta kardina taha, kõik trikid on rambivalguses ja liiga palju põnevat sealt avastada pole. Aga siis, kui on päikseline päev, eriti hea tuju ja tahakski kõhutäit uuekooli diskot, siis viivad enamik teed ikkagi Jessie Ware'i juurde. Ikka üsna vastupandamatu on ta lõpuks, pole midagi öelda. Kaspar Viilup

44
Lil Till "Raha Üle Kõige" (Legendaarne)

Põhimõtteliselt on tegu olukorraga, kus juba teada uljas ning hooletu juht, kutsub sind lõbusõidule oma ilmatu kiire uue autoga. Alguses kahtled ja tervemõistusliku inimesena punnid vastugi. Tundub arulage ennast sellisesse olukorda panna. Kuid juhis on midagi seletamatult sarmikat, nii et istud sisse. Paned kiiruga turvavöö peale, silmad kinni ning loodad parimat. Algsest šokist taastununa avad silmad ning märkad, et juht on hakanud maniakaalselt kassi kombel kräunuma. Sel hetkel ei jää muud üle kui leppida olukorra paratamatusega ja usaldada ennast täielikult oma reisijuhi kätte. Ning siis läheb asi käima ning sind ootab ees üks elu kõige lõbusam pooltund.

Just sellise üllatavalt tervikliku ja otsast lõpuni köitva 25-minutilise debüütalbumi suutis kokku panna SoundCloudist alguse saanud noor räppar Lil Till. Viimaste aastate ilusamaid ja efektsemaid kaasaegse hip-hop'i trende koondavalt albumilt leiab super hästi produtseeritud põhjade pealt kõige pöörasemad ja ekstsentrilisemad vokaalesitused, mis ei jää alla tuntud hääl-akrobaatide Young Thugi ja Playboi Carti kõige eredamatele hetkedele ning võivad liiga lähedalt kuulates lausa peapööritust põhjustada.

Kuigi kohati totaalselt šokeeriv sisu on ettekantud mingi üliveidra asjakohasusega, st see ei mõju kordagi kui niisama šokeerimise pärast šokeerimisena, siis sellegipoolest võib see jääda takistuseks, mis plaati õrnema hingega kuulajate menüüsse ei lase. Tunnistan, et sellest mööda vaatamine võib olla omaette ülesandeks, aga sõnad ja nende tähendus ongi ehk liiga lihtlabane mure, millega seda albumit kuulates tegeleda. Soovitan sellest hambad ristis läbi närida ja kui see õnnestub, siis on tunne oh nii hea! Neit-Eerik Nestor

43
Larry June & The Alchemist "The Great Escape" (EMPIRE)

"The Great Escape'i" juures väärivad esile tõstmist mõnusalt sujuvad meloodiad ja sisukad, aga seejuures inspireerivad ning motiveerivad sõnad. Larry June on hea näide sellisest braggadocio räpist, kus saab ka ilma õpetuste ja labasusteta. Larryle iseloomulikult põimuvad albumi salmides finantstarkused ja nõuanded tervislikuks eluviisiks. Taustal kuuleb The Alchemisti produtseeritud biite, mis loovad ideaalse raami Larry lugudele. Kokku moodustub üks sidus ja meeldiv west coast stiilis kuulamiskogemus. Ka feature'id, mis toovad lugudesse sügavust ja mitmekesisust, on väärt vähemalt sama suurt kiitust. Terviklik kõla, läbimõeldud sisu ja vaieldamatu sünergia Larry June'i ja The Alchemisti vahel annab põhjust albumit tugevalt soovitada. Taavet Mark Kirja

42
Swans "The Beggar" (Young God, Mute Artists)

Swans on bändina korra juba surma üle elanud ning see tegi eksperimentaalroki gruppi vaid tugevamaks. Kuigi pala "Michael Is Done" viitaks otsekui sellele, et bändi keskmes olev Michael Gira on võtnud lõplikult omaks enda surelikkuse, on loomejõu poolest Swans oma kolmekümnendal sünnipäeval täiesti tipus. Giral on uskumatu oskus tekitada tunde, et iga laul on maailma viimane ning helilisele apokalüpsisele järgneb igavene tühjus. Õnneks on ajalugu näidanud, et see ei ole nii ning loodetavasti on varsti oodata uut ning sama head intiimset ja maailmalõpulist post-roki plaati. Kristjan Karron

41
SBTRKT "The Rat Road" (AWAL)

Eks neid võimalusi, mille järgi aasta lõpus plaate ritta laduda, on lugematu hulk, aga mul isiklikult on üks väike lisakriteerium, mis tihti kaalukeeleks saab: kas mul tekib plaadi suhtes aukartus. Seitse-kaheksa aastat muusikatööstusest eemal olnud SBTRKT'i (hääldada Subtrakt, kui keegi veel ei teadnud!) tagasitulekuplaat "The Rat Road" on küll üks neid albumeid, mille kuulamist ma isegi pisut pelgan. Seal on kõike kuidagi liiga palju, külluse peeker loksub igal hetkel häbitult üle ääre, kuid see pole samas mingi tühine kvantiteediga löömine, vaid ka need lood on järgemööda ka kuidagi liiga ilusad, meloodiad on liiga kaasahaaravad, kõik on suurem kui elu, õigemini tundubki elu selle plaadi kõrval tühine. Kuulan näiteks "L.F.O.'d" umbes 500 korda praegu ja ikka tulevad külmavärinad, kui sündid mulle külma kõhuga vasaksirgeid virutavad. Äkki ma pole selleks plaadiks lihtsalt veel valmis? Mulle igatahes meeldib mõte sellest, et vahel harva on ka selliseid albumeid. Kaspar Viilup

40
Youth Lagoon "Heaven is a Junkyard" (Fat Possum)

Idaho ühemehebänd võlub oma uuel albumil kuulajat mõtestatud ja kristallselgete kompositsioonidega. "Heaven Is a Junkyard" on melanhoolne ja nostalgiline, kuid samas kiirgab mõnusast naivismist ja mängurõõmust. Lisada veel produtsendi Rodaidh McDonaldi maitsekas käekiri ja järjekordne väga tugev Youth Lagoon'i album – tõsi, pärast kaheksat aastat ootamist – on sündinud. Taavi-Peeter Liiv

39
Billy Woods & Kenny Segal "Maps" (Fat Possum)